Talude päriseksostmine Mulgimaal
Vaevalt võib 19. sajandi teise poole Eesti majandusajaloost leida kaalukamat sündmust kui talude päriseksostmine. Talurahva maaomandi kujunemine, omaenese talus täielikuks peremeheks saamine tõstis märgatavalt rahva eneseteadvust, andis hoogu rahvuslikule ärkamisele ja püüdlusele saada suuremaid poliitilisi õigusi. Talude päriseksostmine vabastas talurahva mõisnikkonna võimu alt ning oli oluline samm kodanliku ühiskonna kujunemisel ja arengus moodsa rahvusriigi suunas.
Talude päriseksostmine kulges Mulgimaal suhteliselt kiiresti, Mulgimaa tõusis majanduslikult jõuka ja kultuuriliselt aktiivse regioonina jõuliselt esile 19. sajandi keskpaiku, oluline oli linakasvatus.
Joonis: Talude päriseksostmine 1881. aastaks, allikas Mart Laar 2006.
Kersti Lust, Tuna 2014: Mulgi hädaoht ehk kuidas mulgid võõrsil talusid päriseks ostsid kuni 1889
19. sajandi II poolel ilmus suitsutare kõrvale uue nähtusena mulgi häärber, uusaegse mulgi kultuuri tähtsamaid sümboleid. Samal ajal muutus ka elukorraldus – siiani peremehe ja tema perega ühtedes ruumides koos elanud teenijarahvas eraldus, taluellu hakkas lisanduma üha rohkem linlikku elementi jne.
Mulgi kihelkondadel ja inimestel oli väga oluline osa Eesti ärkamisaja sündmustes.
Omariikluse perioodil oli Mulgimaa arenenud põllumajanduse ja aktiivse kultuurieluga piirkond. Põllumajanduses oli iseloomulik suurem suurtalude osakaal, põllumaa suurem osakaal talumaade hulgas ning uuema põllumajandustehnika kiirem kasutuselevõtt. Kultuuritegevus avaldus eelkõige aktiivses seltsiliikumises.
1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon ja Teine maailmasõda andsid aastasadu kujunenud mulgi identiteedile raskesti korvatavaid lööke.
Kuigi Sakalamaa lõunakihelkonnad jäid ka pärast talude kaotamist ja küüditamisi Eestimaa üheks arenenumaks põllumajanduspiirkonnaks, ei ole saavutatud siiski enam taolist rolli, nagu oli seda olnud mulgi talude ajastul.
