Loodus

Sakala kõrgustiku pindala on 2792 km^2. 

Kõrgeim tipp Sakala kõrgustikul on Härjassaare mägi - 146,8m (2015) arvestatuna Amsterdami nullist.

Kolmnurkse kujuga maastikurajoon, ulatudes Põhja-Lätist tipuga Navesti jõeni, piirneb läänes Soomaa, idas Võrtsjärve madaliku ja edelas Metsepole madalikuga.

Loodi looduspark asub Sakala kõrgustiku keskosas Viljandi vallas, piirnedes osaliselt Viljandi linnaga.

Loodi looduspargi pindala on 3 467 hektarit. Loodi looduspargi kaitsekorralduskava 2013-2022

Loodi looduspargi pinnamoe moodustavad vanad ürgorud, mis on kulutunud Sakala kõrgustiku Kesk-Devoni liivakiviplatoosse ja mis koos oma külgorgudega moodustavad nüüd keerukaid orustikke.

Looduspargi põhjaosas paikneb Tänassilma-Viljandi-Raudna org, millesse suubub Sinialliku väga mitmekesise vormistikuga org. Sinialliku ja Viraski oja kallastel paljanduvad Kesk-Devoni Aruküla lademe liivakivid, moodustades Loodi põrgus maalilise paljandi.

Loodi looduspargi territooriumil on registreeritud 495 liiki soontaimi ja 136 liiki samblaid. Loodi looduspargis on registreeritud 114 liiki linde (Keskkonnaamet, 2013). 

Õisu maatikukaitseala pindala on 592,4 ha, asub Mulgimaa südames Halliste vallas Sakala kõrgustikku liigestavas Rimmu ürgorus.

Õisu maastikukaitseala trükis

Praegustes piirides moodustati see 1998. aastal, kui ühendati varem eraldi kaitstavad lähestikku asuvad objektid.
Maastikukaitseala koosseisu kuuluvad Õisu järv, mõis ja mõisapark, kaldanõlval kõrguvate liivakivipaljanditega Õisu jõeorg ning Ariva mets. Õisu maastikukaitseala kaitse-eeskiri

Õisu matkarada on 2,5 km pikkune rada Vidava oja kaldal. Rada on täies ulatuses kaetud hakkpuiduga ning järskudel oja kallastel on nii piirded, trepid kui vaateplatvormid. Tähelepanelik vaatleja leiab ühelt paljandilt ka veekandja neitsi piirjooned. Õisu jõeorgu kutsutakse ka Mulgimaa Taevaskojaks. 

Karksi maastikukaitseala pindala on 225.6 ha. Karksi maastikukaitseala on loodud Halliste ehk Karksi ürgoru maastiku, allikate ja allikasoode, jõgede ja ojade ning oosidel ja moreenkuhjatistel kasvavate okasmetsade kaitseks. 

Maastikukaitseala keskmeks on Halliste jõe ürgorg ja sealsed paisjärved: kiriku kõrval on Linnaveske paisjärv ning sellest 100 meetrit alamal Karksi paisjärv, mis täitus esmakordselt veega 1973. aasta kevadel. Ürgorg on Karksi-Nuia kohal järsuveeruline ja sügav. Ürgoru laius on 400-800 meetrit, selle nõlvad on allikalised (Mäemets, 1977) ning 30-35-kraadise kaldega. Kogu piirkonnal on oluline puhke- ja kultuurilis-ajalooline väärtus. Alal on terviserada ning Karksi paisjärve ääres puhke- ja supluskohad.

Tündre looduskaitseala pindala on 1 846,8 ha

Tündre looduskaitseala kaitse-eeskiri

Kaitseala on loodud 1999. aastal soometsamaastiku ja sealsete koosluste loodusliku arengu kaitseks.

Piirkonna metsad on soised, sealsed kooslused kuuluvad madalsoometsa tüübirühma. Koosluse kujunemisel on oluline osa olnud kobraste poolt ülespaisutatud Tündre oja tekitatud veereziimil.

Teringi maastikukaitseala pindala on 322,4 ha.

Teringi maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2017-2026

Eesti-Läti piiri ääres asuvTeringi  kaitseala on loodud 1999. aastal eriilmelise soo- ja metsamaastiku ning sealsete taimekoosluste kaitseks. Teringi sood iseloomustavad kõrguvad rabasaared, mis poolitavad soo põhja-lõuna suunaliselt. Omapärane on saarte ümber tarna-madalsoo üleminek rabaks. Soo kagunurgas asub 4,4 hektarilise pindalaga rabavetest toituv Alatsi järv. Siinses loodusmaastikus leidub kaitsealuste liikide, metsise ja tedre mängu- ning pesapaiku. 

Teringi õpperada on 4,5 km pikkune ringikujuline õpperada. Laudtee ja turvaline hakkpuidurada juhatavad loodushuvilise üle mitmete rabasaarte ning raja infotahvlid annavad põhjaliku ülevaate nii metsaelanikest kui rabakooslusest.

Raja ääres on võimalik alates juulist maitsta murakaid, kukemarju, mustikaid, sinikaid, pohli ja jõhvikaid. Peale tervislikku kõhutäit saab karastava supluse teha pruuniveelises Alatsi järves.

Kaitseala pindala on 158,8 ha.

Kaitseala asub Tarvastu vallas Muksi külas ning Karksi vallas Hirmuküla ja Mäeküla külas. 

Muti maastikukaitseala on loodud piirkonnale iseloomuliku maastiku, väärtuslike metsakoosluste, Muti järve, Muti Umbjärve ja Mäeküla järve kaitseks.

Kaitsealal kaitstakse erinevaid elupaigatüüpe - looduslikult rohketoitelisi järvi, huumustoitelisi järvi ja järvikuid, allikaid ja allikasoid ning okasmetsi oosidel ja moreenkuhjatistel ja kaitsealuseid taimeliike väikest vesiroosi (Nymphaea candida) ja valget vesiroosi (Nymphaea alba).

Muti maastikukaitseala kaitse-eeskiri

Veisjärve pindala on 481,1 ha

Järv on jäänuk pärastjääaegsest suuremast jääpaisjärvest. Kõrg-Eesti rohketoiteliste järvede hulka kuuluva veekogu põhjas lasub 4,5 

meetri paksune mudakiht. Järv on väga nõrga läbivooluga: ainus väljavool lähtub edelanurgast Õhne jõkke, mida mööda kulgeb osaliselt ka kaitseala edelapiir. Järvetasandik on laialdaselt soostunud, mistõttu lõuna ja lääne poolt järvele hästi ligi ei pääse. Põhja- ja idakallas on kättesaadavam, sest kallast palistab vaid kitsas metsariba, kohati ulatuvad põllumaad peaaegu järveni. 

Möödunud sajandil (1920. aastatel ning ka hiljem) on maaparandajad Veisjärve veetaset mitme meetri võrra alandanud. 

Esinevad särg, kiisk, ahven, linask, latikas, haug, koger, angerjas.

Rutu maastikukaitseala asub Karksi vallas Ainja külas. Kaitseala pindala on 330,1 ha.

Kaitsealal asub Sakala kõrgustiku kõrguselt teine mägi - Rutu mägi,145 m üle mere pinna. 

Kaitseala väärtuseks on vanad puistud, kus kasvab 150 aastasi ja vanemaid mände ning 100 – 120 aastasi kuuski. 

Rutu mägede maastikukaitseala kaitse-eeskiri

Rutu mägedes asub RMK lõkkekoht. Sõita mööda Valga-Uulu mnt, kuni Valga-Viljandi maakonna piirist 0,7 km kaugusel näitab suunaviit paremale "Rutu maastikukaitseala". Keerata paremale ja sõita 0,2 km, kuni jõuate parkla ja lõkkekohani.  

Järv asub Helme vallas.

Järve pindala on 44,1 ha, sügavus on kuni 26,8 m. Kuulub Eesti 10 sügavaima järve hulka.

Valgjärvon  oma nime saanud selge ja puhta vee järgi. Vee läbipaistvus on kuni viie meetrit. 

Kalu on järves üsna rikkalikult. Rohkesti on latikat ja särge, arvukuselt järgnevad haug, ahven, linask, roosärg, kiisk, koger, luts. 

Ligikaudu järve keskel paikneval veealusel seljandikul võib vaikse ilmaga näha üksteise kõrval lebavaid palke ja palgijäänuseid. Nendega on rahvas seostanud Valgjärve teket – selle kohta on kirja pandud päris mitu muistendit, neist tuntuim pärineb rahvaluulekogujalt Matthias Johann Eisenilt.

Kaitseala pindala on 2108 ha.

Rubina looduskaitseala asub Karksi vallas Mäeküla, Ainja ja Sudiste külas, Tarvastu vallas Veisjärve ja Kannuküla külas, Põdrala valla Voorbahi külas ning Helme vallas Karjatnurme ja Linna külas.

Peamise osa 2005. aastal moodustatud kaitsealast võtavad enda alla Rubina soo ja Veisjärv.

Rubina soo (ka Lagesoo, Tõrusoo) asub lainja moreentasandiku ulatuslikus nõos, mille lohkudesse jäid pärast mandrijää taandumist väikesed järved. Need kunagised veesilmad olid ilmselt üsna madalad, sellele viitavad hajusalt paiknevad 30–40 cm paksused järvemudakihid turba all. 

Rubina looduskaitseala trükis

Kaitseala põhieesmärk on Ainja järve ja Sinejärve ning neid ümbritseva maastiku kaitse. Kaitseala pindala on 114 ha.

Ainja maastikukaitseala on loodud 1960. a. kaitse alla võetud Ainja järve kaitseks. Praegu kuulub kaitseala koosseisu ka 1,5 ha suurune allikaline Sinejärv ning järvesid ümbritsev vahelduva reljeefiga maastik. 

Ainja maastikukaitseala kaitse-eeskiri

Võrtsjärv on Eesti suurim sisejärv. keskmine pindala 270 km², pikkus umbes 35 km ja laius põhjaosas 15 km, keskmine sügavus 2,8 ja suurim sügavus 6,0 m.

Järves on vähe saari, enamus neist järve lõunaosas. Tondisaar ja Pähksaar on püsivad saared, Ainsaar muutub madala veeseisu puhul poolsaareks, Heinassaar jääb kõrge veeseisu puhul vee alla.

Järve kaldad on enamasti madalad - lõunaosas soised, põhjaosas liivased. Idakallas on suhteliselt kõrge. Suurele pindalale vaatamata on järv madalaveeline. 

See on läbivoolujärv, mille vesi vahetub umbes ühe aasta jooksul. Järve voolavad viis jõge: Väike Emajõgi, Õhne, Tarvastu, Tänassilma ja Rõngu jõgi. Pindala on 270 ruutkilomeetrit, pikkus umbes 35 ja laius põhjaosas 15 kilomeetrit. Keskmine sügavus 2,8 ja suurim sügavus 6 meetrit. Järves on ka viis saart: Tondisaar, Pähksaar, Ainsaar, Rättsaar ja Heinsaar. Karu küla piiridesse jäävad Pühksaar ning Ainsaar.

Võrtsjärves ja tema sissevoolude suudmeis elab püsivalt 32 kalaliiki. Kokku on loendatud koos ajutiste liikidega 36 liiki. Töönduskalad on olnud haug, säinas, särg, roosärg, latikas, nurg, koger, linask, viidikas, luts, koha, ahven, kiisk, angerjas, tõugjas ja hõbekoger. Viimaseil kümnendeil on Võrtsjärve tähtsaimad püügikalad latikas, koha, angerjas ja haug.

Mulgimaale ulatub Võrtsjärve madaliku lääneosa.

Võrtsjärve matkajuht

Võrtsjärve läänerannik on Sakala kõrgustiku ja Võrtsjärve vaheline 3–4 km laiune ala. Pinnakatte moodustavad jääjärve- ja järvetasandike niiske liiv ja saviliiv, veepiiri (v.a Kivilõppe rannik) ääristab roostik. Soostunud muldadel kasvab kaasik ja sanglepik, kohati ka männik. Loodeosas, Valma ja Tänassilma jõekääru vahelisel alal, on suuremaid põllustatud leetjate muldadega moreenitasandikke. Valmas on järvelained ranniku karbonaatsesse moreeni uhtunud 1,5–2 m kõrguse astangu.

Kivilõppest lõunas asub ligi 6 km pikkune liivane järvetasandik, mis madaldub järveäärsele sookaasikuribale 2–3 m kõrguse astanguna. Metsaste soode ahelik ulatub Valmast ja Välustest Väikese Emajõe suudmeni.

Kalamajanduslikult tüübilt on Võrtsjärv koha ja latikajärv.

Suuremad asulad on Valma, Väluste, Järveküla ja Pikasilla.

Looduslikud pühapaigad Karksi kihelkonnas on juhendmaterjal koolidele ja teistele loodus- ja pühapaigahuvilistele. Kogumiku koostas Ahto Kaasik MTÜ Lilli Looduskeskuse projekti "Tutvustame lastele Mulgimaa looduslikke pühapaiku" raames. Projekti rahastas Eesti Rahvakultuuri Keskus.