Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Toomas Hendrik Ilves

Toomas Hendrik Ilves oli Eesti Vabariigi president 09.10.2006 - 10.10.2016. President sündis 26.12.1953. 

Toomas Hendrik Ilves on Eesti poliitik ja diplomaat, endine ajakirjanik, kahekordne välisminister, Eesti Vabariigi president aastatel 2006–2016. Aastatel 2004–2006 oli ta Euroopa Parlamendi liige.

Avaldanud publikatsioone ja rea raamatuid.

Viimastel aastatel on president Ilves kõnelnud ja kirjutanud paljudel rahvusvahelistel foorumitel Euroopa lõimumisest, Atlandi-ülestest suhetest, e-riigist, küberjulgeolekust ja teistest sarnastest teemadest.

TH Ilves on avaldanud nii eesti kui ka inglise keeles palju esseid ja artikleid eri valdkondadest, alates eesti keelest, ajaloost ja kirjandusest ning lõpetades maailma välis- ja julgeolekupoliitikaga. Tema raamatute hulka kuuluvad eesti-, soome-, läti-, vene- ja ungarikeelsed esseekogumikud.

Toomas Hendrik Ilvese kodu asub Ärma talus Mulgimaal tänases Viljandi maakonnas Abja vallas Veskimäe külas, Abja-Paluojast mõne kilomeetri kaugusel.Talu kuulub Ilveste suguvõsale juba 1735. aastast. 

Ants Piip

Ants Piip sündis 28.02.1884 Anikatsis Tuhalaanes Mulgimaal - 01.10.1942 Narõbi laager Permi oblast.

Ants Piiu vanemad olid Ann Piip ja Jaan Piigert, maetud Tuhalaane kalmistule. Noor Piip õppis Tuhalaane õigeusu kihelkonnakoolis ja lõpetas 1903. aastal Kuldīga Õpetajate Seminari.

Ants Piip oli oluline tegelane mitmes valdkonnas: poliitikas, diplomaatias ja õigusteaduses.

Ants Piip oli väljapaistev õigusteadlane, kes esindas Eesti Vabariiki nii Tartu rahu kui ka baaside lepingu sõlmimisel Moskvas.

Ta oli riigivanem, peaminister, välisminister viie valitsuse koosseisus. sõjaminister ja diplomaat. Tänaseni on ta tunnustatud kui Tartu Ülikooli professor ja paljude õigusteaduslike õpikute autor.

1920. aastal oli Ants Piiip Eesti peaministriks, 1920-1921 riigivanem, hiljem korduvalt välisministriks. Lisaks sellele oli ta sõjaeelse Eesti Vabariigi olulisim õigusteadlane, kes oli 1919-1940 rahvusvahelise õiguse professoriks. Ajavaod

1919 välisministri abi, 1919-1920 Eesti delegatsiooni liige Eesti ja Nõukogude Venemaa rahuläbirääkimistel. 1920 Eesti diplomaatiline esindaja Suurbritannias. 1920-1921 riigivanemana ka sõjaminister. 1921-1922, 1925-1926, 1933 ja 1939-1940 välisminister, 1923-1925 Eesti saadik Ameerika Ühendriikides. 1917-1918 Maanõukogu, 1919-1920 Asutava Kogu, 1920-1923 I Riigikogu ja 1938-1940 Riigivolikogu liige. 

Friedrich Karl Akel

Friedrich Karl Akel sündis Mulgimaal Halliste kihelkonnas Kaubi karjamõisa omaniku pojana 1871 - 1941, oli diplomaat ja Eesti Vabariigi saadik, välisminister, riigivanem, riigikogu liige. Ametilt silmaarst.

Õppis 1892–1897 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, täiendas end seejärel Riias, Varssavis, Berliinis jm. Alates 1902. aastast töötas silmaarstina Tallinnas, kus avas 1912. aastal oma erasilmakliiniku.

1924. aastal, seal hulgas ka 1. detsembri mässu ajal oli Akel Eesti Vabariigi riigivanem - valitsuse juht.

Kolm korda oli ta erinevates valitsustes välisminister (1923–1924, 1926–1927, 1936–1938) ning kuulus Riigikogu (1926–1928, 1938–1940) ja Rahvuskogu (1936–1937) koosseisu.

Akel oli pikalt välisteenistuses, esindades Eestit saadikuna Soomes (1922–1923), Rootsis, Norras ja Taanis (1928–1934) ning Saksamaal ja Hollandis (1934–1936).

Jaan Poska

Jaan Poska sündinud 24.01.1886 - 07.03.1920 

Kust olid pärit Eesti riigijuhtide esivanemad?

Jaan Poska sündis õigeusu köstri peres, kus kõik lapsed, ka tütred, said kõrgema hariduse.

Jaan Poskat peetakse üldiselt Laiuselt pärit meheks, kuid tegelikult pärinevad ka Jaan Poska eellased Mulgimaalt, nimelt Anikatsilt.

Jaan Poska isapoolsete esivanemate kohta on esimesed andmed Põhjasõja-järgsest ajast Paistu kihelkonnast Anikatsi külast. Jaan Poska isaisa ei saanud usuvahetuse järel loodetud maad, küll aga õiguse panna poeg Jaan Tuhalaane õigeusu kiriku juures asunud kooli. Tulevase riigimehe isast teame, et kui 1846 oli Paistu pastor hinnanud tema lugemisoskust küllalt heaks, siis tema maailm muutus, kui avanes võimalus õppida Riia vaimulikus koolis (papikoolis 1847-1853).

Jaan Poska vanaisa vanaisa oli Tuhalaane vallakohtunik ja tema isa õppis Tuhalaane algkoolis, lõpetas seejärel samuti Riia Vaimuliku Seminari, pärast kooli lõpetamist töötas Torile, siis Sangastes ja valiti 1864 Laiusele köster-koolmeistriks.

Pere 12 lapsest 7 olid pojad, kellest 5 lõpetas Riia Vaimuliku seminari, nende hulgas kolmandana sündinud Tartu rahu sõlmimise komisjoni esimees Jaan Poska. 

Poska õppis Tuhalaane õigeusu kiriku koolis. Loe Jaan Poskast

Andeka poisina pääses Poska Karksi-Nuia preestri Allika abil Riia õigeusu vaimulikku seminari, kus ta sai alg- ja keskhariduse. 

1877-1886  õppis Jaan Poska Riia vaimulikus seminaris, jätkates seejärel õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1890. aastal. 1913-1917 oli Tallinna linnapea.

1918-1919 juhtis Jaan Poska Eesti välissaatkonda ning osales Pariisi rahukonverentsil, võideldes Eesti vabariigile rahvusvahelise tunnustuse saavutamise eest. Olles jõudnud Pariisis veendumusele, et Eesti ei saa lääneriikide toetusega arvestada, asus Poska tegutsema rahu sõlmimise nimel Venemaaga.

Nõukogude Venemaaga alustatud rahuläbirääkimistel Eesti delegatsiooni juhiks määratud Poska külm veri, rahu ning kindlameelsus etendasid olulist rolli Eestile soodsa tulemuse saavutamisel. Poskal oli õigus, kinnitades, et Eesti on sõlminud rahulepingu, mida tal pole mingit põhjust häbeneda. Tartu rahu ratifitseerimisel ei unustanud Poska siiski mainida, et endale kindla tuleviku tagamiseks peab Eesti ka oma kaitsevõimet kõrgel hoidma.

Jaan Soots

Jaan Soots VR I/1  sündis 29.02/12.03.1880 Küti talus Helme vallas Mulgimaal – 06.02.1942 Ussollag, Solikamsk, Venemaa, oli Eesti sõjaväelane - kindralmajor ja poliitik. Korp! Sakala vilistlane.

Jaan Soots oli Eesti Vabadussõja ajal sõjavägede staabiülem ja kindral Johannes Laidoneri lähim kaastöötaja, täites mitmel korral ka ülemjuhataja kohuseid.

Soots kuulus Tartu rahuläbirääkimiste delegatsiooni ja võitles välja Eesti riigipiiri. Sõjaliste teenete eest ülendati kindralmajoriks.

Aprillis 1934 sai Jaan Sootsist Tallinna linnapea ja maist 1938 kuni detsembrini 1939 oli ta Tallinna ülemlinnapea. Ta on üelnud: „Mis linn tu om, kui linnapää ei ole mulk“.

1937. aastal osutus Jaan Soots valituks ka Rahvuskogusse ja 1938. aastal ka I Riigivolikogusse.

Paul-Adolf Lill

Kindralleitnant Paul-Adolf Lill sündis 25.01.1882. aastal Helme kihelkonnas Jõgeveste vallas Mulgimaal Roobe veski omaniku pojana. 1891. aastal astus Paul-Adolf Jõgeveste vallakooli. Seejärel õppis ta Helme kihelkonnakoolis ja kuni 1899. aastani Valga linnakoolis.

Eesti Vabadussõjas osutatud teenete eest autasustati Paul-Adolf Lille I liigi 2. järgu Vabadusristiga ning Vabadussõja mälestusmärgiga. Lisaks anti talle veel 300 000 marka ja 48 hektari suurune talu Harjumaal Valtu mõisas.

1920. aastal asus Paul-Adolf Lill täitma Kindralstaabi valitsuse ülema kohustusi. Sama aasta 2. augustist sai temast aga juba Sõjavägede staabi ülem.

1933. aasta 21. oktoobril kutsus riigivanem Konstantin Päts Lille valitsuse kaitseministriks.

1937. aastal nimetati see ametikoht ümber sõjaministri ametikohaks. 12. oktoobril 1939 lahkus Lill sellelt ametikohalt, põhjendades seda sammu NSV Liidu poolt Eestile peale surutud baaside lepinguga.

14. juunil 1941 küüditati Lill koos oma õe Olgaga Venemaale ning saadeti Sverdlovski vangilaagrisse. 13. märtsil 1942. aastal kindralleitnant Paul-Adolf Lill suri. Tema viimane puhkepaik on teadmata.

Aleksander Jaakson

Aleksander Jaakson sündis Holdre vallas Mulgimaal 29.01.1892 - 02.10.1942 Venemaal Vjatka vangilaagri. Sõjaväelane ja poliitik.

Hariduse omandas Holdre vallakoolis, Helme kihelkonnakoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris. Võitles innukalt Eesti Vabadussõjas, kus temast sai kindralmajor. Tartu Ülikoolis õppis õigusteadust.

1936-1940 oli Aleksander Jaakson Eesti Vabariigi haridusminister. Ta viis lõpule koolireformi ning korraldas ümber kõrghariduse süsteemi. Haridusminister Aleksander Jaaksoni kõne 25.05.1939 algkooli lõpetajatele

Näiteks toodi Tartu Ülikooli tehnikateaduskond Tallinnasse ja sellest loodi Tallinna Tehnikainstituut, mis 1938. aastal nimetati ümber Tallinna Tehnikaülikooliks. Sama aasta sügisest asutati mõlema ülikooli juurde Riigikaitselise Õpetuse Instituut.

Märkimisväärseimaks saavutuseks ministrina oli Jaaksonil aga Eesti Teaduste Akadeemia asutamine 1938. aasta jaanuaris.

Ministriametist lahkumise järel oktoobris 1939 sai Aleksander Jaaksonist Sõjavägede Staabi ülem. 24. veebruaril 1940 anti Alaksander Jaaksonile kindralmajori sõjaväeline auaste.

Johan Kõpp

Johan Kõpp sündis 9.11.1874 Helme kihelkonnas Holdre vallas Mulgimaal, suri 21.10.1970 Stockholmis, oli eesti usuteadlane, ajaloolane, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) piiskop ja peapiiskop 1939–1964 ja Tartu Ülikooli rektor 1928–1937.

Johan Kõpp, CV

Johan Kõpp oli üks Eesti olulisemaid usu- ja haridustegelasi. Oma pika elu jooksul jõudis ta osaleda Esimese maailmasõja eelses rahvuslikus liikumises, Eesti Vabariigi ajal olla nii Tartu Ülikooli rektor kui ka Eesti Evangeelse Luteri Kiriku piiskop, elu lõpus eksiilis aga peapiiskop. Lisaks sellele tegeles Kõpp ka ajaloo uurimisega.

Tartu ülikooli teenistusse võeti 1916, oli 1916–1919 tegeliku usuteaduse erakorraline professor, 1919–1939 tegeliku usuteaduse korraline professor, 1919–1921 usuteaduskonna dekaan, 1923– 1928 prorektor ja aastatel 1928– 1937 Tartu ülikooli rektor.

Aastatel 1939–1944 oli Johan Kõpp EELK (Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku) piiskop, 1944 põgenes Rootsi, 1944–1964 oli EELK piiskop Rootsis.

Erkki Tuomioja

Erkki Sakari Tuomioja (sündinud 01.07.1946 Helsingis. Soome poliitik ja 2011-2015 Soome välisminister..

Ta lõpetas1971 Helsingi Ülikooli, 1974 Kaubanduskõrgkooli. 1996 riigiteaduste doktori kraad.

1999-2000 oli Soome kaubandus- ja tööstusministeer, 2000-2007 välisminister ning uuesti 20011-2015 Soome välisminister.

2008 aastal oli Erkki Tuomioja Põhjamaade Nõukogu president.

Tema isa oli Soome peaminister Sakari Tuomioja ning emapoolne vanaema Mulgimaalt Helme kihelkonnast pärit kirjanik Hella Wuolijoki, sündinud Murrik. Vanatädi Salme Dutt  sündinud Murrik. Salme Dutti abikaasa Rajani Palme Dutti kaudu oli ta Olof Palme sugulane.

Soome avalik-õigusliku ringhäälingu Yle küsitluse kohaselt on märtsis 2015soome valitsuse populaarseim liige just sotsiaaldemokraadist välisminister Erkki Tuomioja.

Hans Rebane

Hans Rebane sündis Ärma talus Halliste kihelkonnas Mulgimaal 24.12.1882 - 16.12.1961 Stockholm.

Õppis Tartu ülikoolis arstiteadust ja hiljem Berliinis majandust.

Töötas aastatel 1906-1917 ajalehes Postimees toimetuse liikme ja vastutava toimetajana.

Aastatel 1918-1927 oli ajalehe Eesti Päevaleht peatoimetaja. Hans Rebane oli Riigikogu kolmanda koosseisu liige ja 1927. a. sai temast Jaan Tõnissoni valitsuse välisminister. Hiljem oli ta Eesti suursaadik Soome Vabariigis, kus rajas tänapäevani saatkonna koduks oleva hoone ja suursaadik Läti Vabariigis.

Rebane arreteeriti koos paljude teiste diplomaatidega 1940, kuid tal õnnestus vange vedanud laevalt kaldale ujuda. 1944 põgenes Rootsi. 1945–1949 oli Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse minister peaministri ja välisministri ülesannetes. Osales pagulasorganisatsioonide töös.

Aadu Birk

Aadu (Ado) Birk sündis Mulgimaal Tarvastu vallas Mõnnaste külas Kulbisaare talus 14.11.1883, suri 02.02.1942. Sverdlovski oblasti vangilaagris.

Lõpetas Riia vaimuliku (õigeusu) seminari, õppis 1905-1907 Peterburi Vaimulikus Akadeemias, 1907-1908 Tartu, 1908-1911 Peterburi ja 1911 Leipzigi Ülikooli õigusteaduskonnas.

Oli Eesti vabariigi peaminister 28.07.1920-30.07.1920
 
1917 Maanõukogu ajutine sekretär, 1918 Eesti esindajana Helsingis, 1918-1919 Maanõukogu esimees ja Asutava Kogu valimiste peakomitee esimees, 1919-1920 Asutava Kogu abiesimees, 1919-1920, 1920, 1925 välisminister. 1917-1919 Maanõukogu, 1919-1920 Asutava Kogu, 1920-1922 I Riigikogu liige. 1922-1926 Eesti saadik Nõukogude Liidus.

Saadikuna Nõukogude Liidus sattus 1926. a alguses vastuollu Eesti Välisministeeriumiga ja lahkus sellest ametist.

Jaan Hünerson

Jaan Hünerson sündis 04.02.1882 Karksi vald Mäeküla Viira talu – 5. VI 1942 Sverdlovski oblast.

Hünerson oli mitmekordne minister ja põllumajandusõppejõud, ajakirjanik ning Tartu Ülikooli audoktor.

Jaan Hünersonist

Sai alghariduse Kukekese külakoolis 1894, õppis Karksi kihelkonnakoolis 1894-1897, hiljem Tartu reaalkoolis 1898-1903. 

Õppis 1898 Soomes Harju põllutöökoolis, 1906–07 Königsbergi ülikoolis, 1907–12 Bonnis Poppelsdorfi põllumajandusakadeemias, Rootsis jm. Osales vabatahtlikuna Vene-Jaapani sõjas. 

Töötas 1904–06 (vaheajaga) Postimehe toimetuses, oli 1911–14 Põllutöölehe toimetuse liige ja 1914–18 toimetaja ning 1912–18 ühtlasi Tartus ja Vahil põllumajandusõppejõud.

1919–39 Põllumehe toimetaja, 1920–27 Kaja toimetuse liige.

1927–28 oli siseminister, 1929–31 ja 1932 haridus- ja sotsiaalminister, 1931–32 esialgu sise- ja kohtuminister, hiljem põllutööminister. 1933–36 Põllutöökoja direktor, 1937–40 Riigi Viljasalve direktor. Asutava Kogu ja I–V Riigikogu liige.

Kuulus mitmesuguste põllumajanduslike keskseltside ja ühingute (Eesti Põllumeeste Keskselts, Estonia) juhatustesse. Osales Eesti delegatsioonis rahvusvahelistel põllumajandus- ja majanduskonverentsidel (Genfis, Bernis, Varssavis jm). Tal oli suuri teeneid maanaiste ja -noorte koondamises.

Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid ta 1941, lasti Severouralski vangilaagris maha.

Hans Leesment

Hans Leesment (13.02.1873 – 26.08 1944) sündis Halliste kihelkonnas Vanamõisa valla Reitle talu omaniku Karl Leesmenti pojana.

1919–1940 oli Eesti Punase Risti president.

1893–1899 oli ta ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, selle kirjatoimetaja ning esimees. Hiljem kuulus ta korporatsiooni Fraternitas Estica ning oli 1911–1940 selle vilistlaskogu liige.

Õppis Jäärja-Veelikse vallakoolis, Pärnu kreiskoolis, Pärnu Gümnaasiumis ja 1893–1899 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas.

1903.a. asus arstina töötama Peterburgi. Wõttes osa Wene-Jaapani sõjast tegi hiljem kaasa ka maailma- ja wabadussõja. 1

1906.—1909.a. töötas assistendina Tartu ülikooli naistekliinikus.

Mari Raamot

Mari Raamot sündis Mulgimaal Tarvastu vallas Kiltsil taluperemehe tütrena 06.08.1872 suri 12.03.1966 USAs.

Mari Raamot oli eesti ühiskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naisriigikaitse liikumise alusepanijaid - Mari Raamot oli üks Naiskodukaitse asutajaid ja esinaine 1927–1936, samuti Kodutütarde liikumise asutajaid.

Koos abikaasa Jaan Raamotiga (Eesti Vabariigi põllumajandusminister) rajasid nad 1911. aastal Tartu lähedale, Raadi valda, Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli mahapõlemiseni 1919. aastal. Kooli tegutsemisaja jooksul valmistati ette 265 haritud noort perenaist.

Eesti Vabariigi ajal oli Mari Raamot Eesti Punase Risti peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine, Naiskodukaitse asutaja ja esinaine aastatel 1927 - 1937 ning tema pakutud on ka nimi Kodutütarde organisatsioonile.

1944. aasta septembris põgenes ta Saksamaale, sealt edasi USAsse.

Hella Wuolijoki

Hella Wuolijoki (aastani 1908 Ella Marie Murrik); sündis 21.07.1886 Alal Helme vallas Mulgimaal – 02.02.1954  Helsingi, oli eesti päritolu soome kirjanik ja ühiskonnategelane. Tuntud ka pseudonüümi Juhani Tervapää all.

Tema tuntuim teos oli näidenditsükkel "Niskamäe noorperenaine".

Aastal 1908 lõpetas ta Helsingi ülikooli, õppides folkloristikat, ajalugu ja esteetikat.

Wuolijoki kuulus Soome parlamenti. Aastatel 1945–1949 oli ta Yleisradio peadirektor. 

Wuolijoki tütre Vappu mees oli poliitik ja diplomaat Sakari Tuomioja. Hella Wuolijoki  Soome välisministri Erkki Tuomioja vanaema. Oma teoseid kirjutas Wuoiljoki sageli ka Juhani Tervapää nime all. Wuolijoki oli Bertolt Brechti kaasautor komöödia "Härra Puntila ja tema sulane Matti" algvariandi loomisel. Tema loomingus on sageli esindatud tugevad naiskarakterid.

Maimu Bergi artikkel HWst: Soome-Eesti Katariina Suur

Aastal 2011 tegi Juha Wuolijoki (Sulo Wuolijoe venna pojapojapoeg) temast filmi "Hella W". Hella Wuolijoki bibliograafia

Hella Wuolijoki elu ja loomingut tutvustav trükis eesti keeles ja soome keeles

Nikolai Baturin

Nikolai Baturin on sündinud 5. augustil 1936 Arumetsa külas Suislepa vallas Mulgimaal, eesti ja mulgi kirjanik. Väike luulesaade

Viis aastat teeninud sõjamereväe laevastikus, sõitnud merd. Kuus aastat töötanud Siberi geoloogiaekspeditsioonis. Viisteist aastat olnud elukutseline kütt Siberi taigas.

Kirjutanud luulet, proosat, näidendeid, filmistsenaariume, esseistikat; vaata Baturini teoste loetelu Oma raamatuid on ise illustreerinud; oma näidendeid ise lavastanud. Tõlgitud vene, ukraina, leedu keelde. Eesti kirjanike liidu liige aastast 1973. Saanud romaanipreemiaid, dramaturgiapreemiaid.

Tema kohta on kirjutatud: Selliseid enam ei tehta. Baturin on kusagil siinsamas tänapäevas, aga mõjub ulmelisena. Murdeluulet ei kirjuta Mulgimaal enam keegi sellise kire ja sõnavaraga. Ja romaanikunstis ei ole Eestis kellelgi sellist vanamoelist võimekust ja nii palju stiiliregistreid. 

Baturin on kirjutanud palju luulet mulgi murdes.

Hendrik Adamson

Hendrik Adamson sündis 06.10.1891 Kärstna vallas Helme kihelkonnas Mulgimaal - 07.03.1946 Tuhalaane vald, maetud Helme kalmistule.

Ta äratas tähelepanu mulgi murdes luulega.

Adamson avaldas luulekogud "Mulgimaa" (Tartu, 1919), "Inimen" (Tartu, 1925), "Tõus ja mõõn" (Tartu, 1931), "Kolletuspäev" (Tartu, 1934), "Mälestuste maja" (Tartu, 1936) ja "Linnulaul" (Tartu, 1937), novellikogud "Kuldblond neitsi" (1925) ja "Roheline sisalik" (Tartu, 1925) jm. Kujundirikkais ja humoorikais luuletustes kasutab H. Adamson tihti murdekeelt.

August Kitzberg

August Kitzberg, (aastani 1863 Kits) sündis  27. 12.1855 (uue kalendri järgi 8.01.1856) Põlde külas Laatre vallas Mulgimaal – 10. X 1927 Tartu (Eesti Entsüklopeedia 1934).

Kitzberg alustas oma kirjanduslikku tööd külajuttude avaldamisega mitmetes ajalehtedes. Tema esimene raamat, romantiline ajalooline jutustus "Maimu" ilmus 1892. 

Kitzbergi loomingu kaalukam osa on tema draamad, mida on Eesti teatrites mängitud läbi 20. sajandi.

Klassikalised Kitzbergi draamad on mütoloogiline "Libahunt" (1911 esietendus, raamat 1912; film 1968, Leida Laius) ja "Kauka Jumal" (esietendus 1912, raamat 1915). 

Kitzberg oli Eesti Vabariigi algaastatel nimede all Tiibuse Jaak Tiibus ja Tiibuse Mari armastatud följetonist-kolumnist. (Raamatutena: "Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetus" I-II (1920, 1923 ja "Tiibuse Mari ajalikud laulud" 1920). Avaldanud ka memuaarid pealkirjaga "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused I ja II (1924-1925) ja lastejutte. 

Pent Nurmekund

Pent Nurmekund sündis Veskekülas Mõimessaare vesiveski Saarde vallas 16.12.1906 – 28.12.2006, keeleteadlane, Tartu Ülikooli orientalistikakabineti rajaja, polüglott, Tartu ülikooli dotsent, mulgi murdes luuletaja.

Väidetavalt oli ta võimeline tõlkima ligi 80 keelest ning neist paljusid ka rääkima - kuni 60 keelt.

Teda on peetud ka oma aja maailma suurimaks polüglotiks.

"Minu pere oli välja rännanud Kõpust Mulgimaalt Saarde kihelkonnast..." nii on Pent Nurmekund ise meenutanud.

Ja veel on Pent Nurmekund kirjutanud: Nurmekund oli üks Mulgimaa väike muinasmaakond, mäletate luuletust: „Ja Nurmekund Võrtsjärve veereni on kogunud kokku ju täiesti.” 

Üks olulisi võtmeid teiste kultuuride juurde ja nende mõttemaailma mõistmiseks on kahtlemata just keel. Sellele mõeldes hakkab silma, kuidas mees, kes tundis kümneid keeli ja murdeid kõikidelt kontinentidelt, pani oma ainukeses luulekogus „Kõllanõmme“ kirja luuleread just oma koduses murdes Mulgimaa piirilt. Oskus mõista ja hinnata oma juuri kõigi teadmiste ja kogemuste juures selles väga kirevas ja mitmekesesises maailmas näitab inimese suurust ja tarkust. 

«Kõllanõmme on ühe Mulgimaa talu nimi. Ega ma seal ise elanud ei ole, küll aga olen seda pidanud kõige meeldivamaks paigaks,» ütles Pent Nurmekund «Postimehele». Seda, et esimene luuleraamat nii hiliseks jäi, põhjendas Nurmekund nõukogude ajal ebasoosingus olekuga. «Kõllanõmme» toimetaja Tõnu Tenderi sõnul on raamat rariteetne, seda trükiti ainult 100 eksemplari.

Pent Nurmekund oli erakordne isiksus, kes on arvatud 20. sajandi Eesti suurkujude hulka.

Tema 90. aasta juubeliks ilmus mulgimurdeline luulekogu «Kõllanõmme» (1996) ja samaks tähtpäevaks ajastatud, kuid juba postuumselt avaldatud keeleteaduslike artiklite kogumik «Keeltemaailm» (1997).

Juhan Simm

Juhan Simm sündis 12.08.1885 Kivilõppel, Vana-Suislepa vallas Mulgimaal – 20.12.1959 Tartu) oli eesti helilooja, koorijuht ja dirigent.

Simm oli VIII (1923), X (1933), XI (1938), XII (1947) ja XIII (1950) üldlaulupeo üldjuht, millele lisandusid arvukad kohalikud ja meestelaulupäevad.

Juhan Simmi teosed

Jaan ja Rein Einasto

Astronoom Jaan Einasto ja geoloog Rein Einasto perekonna juured on Mulgimaal Helme kihelkonnas Holdre kandis Egeri talus - astronoom Jaan ja geoloog Rein Einasto ema Eva Lammas sündis 19. jaanuaril 1907 Helme kihelkonnas Holdres vallas Egeri talus.

Akadeemik Jaan Einasto on sündinud 23. veebruaril 1929 Tartus, eesti astrofüüsik, aastast 1986 Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik. Einasto on põhjalikult uurinud galaktikate ja universumi ehitust, samuti kosmoloogiat. Ta oli üks esimesi astronoome, kes uurides galaktikate kinemaatikat ja selle seoseid teiste galaktikate parameetritega põrkus tumeda aine olemasolu probleemiga. Teda peetakse Universumi kärjetaolise struktuuri avastajaks. CV - juured

2009. aastal nimetati Jaan Einasto 80. sünnipäeva puhul tema järgi päikesesüsteemi väikeplaneet number 11 577. Asteroid Einasto avastati 1944. aastal ja see teeb tiiru Päikese ümber kolme aasta ja kümne kuuga.

Rein Einasto on eesti geoloog. Jaan ja Rein EInasto vanaema (Anna Lammase) kasuema Lilli Suburg oli eesti kirjanik, ajakirjanik, haridustegelane ja naisõiguslane. Tema vana-vanaisa onupoeg Wilhelm Gottfried Eisenschmidt oli Tartu Peetri koguduse õpetaja. Tema vana-vana-vanaonu pojapoeg Aleksander Eisenschmidt oli eesti põllumajandusteadlane.

Oma lapsepõlvekodu Helme kihelkonnas Holdres Egeri talus hoiavad Einastod väga südames. «Kui meie vanaisa 1928. aastal suri, ei suutnud vanaema üksi enam nii suurt talu pidada. Et põlde ja hooneid kuigivõrdki korras hoida, andis ta talu rendile. Vene okupatsiooni algul 1940. aastal võeti aga kodu tervikuna käest ära. Tänu sellele et meie talu nii kiiresti natsionaliseeriti, õnnestus meie perel küüditamisest pääseda. Eesti taasiseseisvumise järel saime kodutalu tagasi,» rääkis Jaan Einasto. Egeri talu  on  täna suguvõsa järeltulijate omanduses.

Valdur Mikita

Valdur Mikita on pärit Mulgimaalt Suislepast, sündinud 28.01.1970. 

Käinud Suislepa mõisakoolis, mille lõpetas 1985. aastal. Metsik isekirjutaja

Lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina 1992. Kaitses 2000. aastal Tartu ülikoolis doktoritöö “Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias”.

Mikita segab oma raamatuis eri žanre, jäädes sageli  ilukirjanduse ja semiootika piirimaile. 

Esseistikaraamatud “Kirsiõieturundus” (2004), “Metsik lingvistika” (2008), “Lingvistiline mets” (2013). Novellikogumik “Teoreem” (2011). Luulekogud “Äparduse rõõm” (2000), “Rännak impampluule riiki” (2001). 2015 Ilmus raamat "Lindvistika ehk metsa see lingvistika".

Juhan Kunder

Juhan Kunder oli oma aja mainekamaid pedagooge, folklorist, kirjandusloolane, lastekirjanik ja ühiskonnategelane Juhan (Johann) 

Kunder sündis Mulgimaal Holstre vallas taluperemehe pojana 26.12.1852. Lõpetas 1875 Tartu I (saksa) õpetajate seminari. Töötas õpetajana Tartus ja Rakveres, 1886 läks edasi õppima Kaasanisse, seejärel Peterburi. Haigestus seal tüüfusesse ja suri 24.04.1888. Maeti Rakverre. Kunderi Selts

Kunderi kujunemist mõjutasid Mihkel Veske ning õpetajate seminaris tekkinud huvi ilukirjanduse ja loodusteaduste vastu. Kunder võitles Eesti Aleksandrikooli asutamise eest, temast loodeti sellele koolile juhatajat. Oli 1882–1888 Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) asepresident, 1885–1886 toimetas kirjanduslikku nädalalehte Meelejahutaja. 

Hariduse sisukamaks muutmise nimel koostas Kunder looduslooõpikud „Looduse õpetus” I–III (1877–85) ja „Weikene Looduse õpetus” (1879) ning avaldas menuka „Maakera elu ja olu” (1878), samuti esitas populaarteaduslikke ettekandeid EKmS-s ning artikleid perioodikas. Kunder arendas oluliselt eestikeelset loodusteaduste terminoloogiat. 

Lembit Eelmäe

Lembit Eelmäe sündis 26.09.1927 Sepakõrtsi talus Holdre vallas Mulgimaal – 2. juuli 2009 Tartu, oli eesti näitleja.

Tema tipprollideks olid osatäitmised Jaan Toominga lavastustes "Veli Joonatan" (1976) "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1976), "Polonees 1945" (1976), "Kauka jumal" (1977), "Tõde ja õigus" (1978) ja "Kihnu Jõnn" (1980).

Lembit Eelmäe on kirjutanud luuletusi (ka mulgi murdes), lühiproosat, humoreske, näidendeid ("Otsides oma saart", lavastatud Vanemuises 1994) ja mälestusi. Ta on avaldanud luulekogud "Mu tõne mailm" (Vanemuise Seltsi Kirjastus, Tartu 1997) ja "Tundelisi pärjavärsse" (Vanemuise Seltsi Kirjastus, Tartu 2003).

Luulet autori ettekandes on salvestatud CD-l "Ku Pikässillast üle saa" (2002). 

Lembit Eelmäe luuletusi esitamas mulgi keeles.

Märt Raud

Märt Raud  sündis 23. juuli (vana kalendri järgi 11. juuli) 1878 Paistu vald, Viljandimaa – 23. september 1952 Krasnojarski krai, oli eesti ehitusinsener ja põlevkivitööstur. 

Maailmas on olnud persoone, nagu Thomas Alva Edison, Bill Gates jt, kes on pannud aluse tervele tööstusharule. Eesti mastaabis on selleks kindlasti Märt Raud, kes pani aluse Eesti põlevkivitööstusele, arendas selle lühikese ajaga tasemele, mis pälvis tähelepanu kogu maailmas (Uibopuu, 2002).

Märt Raua isa oli Abja mõisa sepp Annus Raud. Oma haridusteed alustas ta Õisu vallakoolis ning jätkas seda Paistu kihelkonnakoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris. Jätkas õpinguid Riia Polütehnikumis, mille ta lõpetas diplomeeritud ehitusinsenerina 1912. aastal. 

Aastatel 1918–1937 oli ta Eesti Riigi Põlevkivitööstuse juht, seejärel kuni 1940. aastani A/S Esimene Eesti Põlevkivitööstus juhatuse esimees.

Märt Raua rajatud põlevkivitööstuse keskuseks kujunes Kohtla asula, praegune Kohtla-Järve, mille väljaehitamisel oli Raual suuri teeneid.

Abja mõisa sepa pojast tööstusgigandiks.

1944–1948 oli ta Eesti NSV Riigiplaani põlevkivikeemia osakonna juhataja. 1949. aastal Raud aga küüditati ning ta viibis asumisel Krasnojarski krais Shirinski rajoonis Balahtshini kullakaevanduse asulas. 1952. aastal ta arreteeriti ning mõisteti 10 aastaks vangi ja pärast seda veel 5 aastaks asumisele, kuid ta suri juba samal aastal.

Heinrich Laretei ja Käbi Laretei

Heinrich Laretei sündis 04.01.1892 Õisu Mulgimaa – 03.04.1973 Stockholm, riigitegelane ja ohvitser, erialalt jurist, Käbi Laretei isa. 

Heinrich Laretei oli 1925–26 põllutöö- ja 1926 siseminister, 1926–28 Eesti saadik NSV Liidus ja 1928–31 Leedus, 1931–36 välisministeeriumi poliitilise oskonna direktor, 1933–36 välisministri abi, 1936–40 Eesti saadik Rootsis, Taanis ja Norras Keeldus 1940 Eestisse tagasi tulemast, mõisteti tagaselja surma. Riigikogu II ja III koosseisu liige. 

Aastast 1940 pidas Rootsis aiandusäri (Eesti Entsüklopeedia). Oli Eesti Rahvusfondi ja Rootsi Eestlaste Esinduse rajajaid, ajakirja Rahvuslik Kontakt toimetajaid. Heinrich Laretei oli alates 1964. aastast Välis-Eesti tegevtoimetaja. Ta oli Eesti Vabade Ajakirjanike Ühinguasutajaliige, esimene esimees ja alates 1961 auliige.

Heinrich Laretei oli abielus Alma Lareteiga. Neil sündis kaks last: Maimu Laretei ja Käbi Laretei.

Johannes Taul

Johannes Taul sündis 24.07.1922 Helme kihelkonnas Riidaja vallas Mattese talus - 26.02.2010 Tartus, maetud Helme kalmistule.

Johannes Taul oli Eesti pärimusmuusika traditsioonide edendaja, torupillimuusika taaselustaja, pillimeister, helilooja ja pedagoog.  Haridusteed alustas 1929. aastal Riidaja 6-klassilises algkoolis. Aastate1935-1938 õppis ta Tõrva Progümnaasiumis ning seejärel aasta Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Evald Turgani viiuliklassis. Tõrva Gümnaasiumi lõpetas 1941. aastal.  Lisaks muusikale huvitus Johannes Taul ka maalikunstist ja pedagoogitööst. Aastatel 1946.-1948 õppis ta Tartu Riikliku Kunstiinstituudi maalifakulteedis Alfred Kongo juhendamisel. 1967 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli romaani-germaani keelte ja kirjanduse erialal. Oli alates asutamisest Ühiskondliku Pedagoogilise Uurimise Instituudi liige, uurides eesti rahvakooli ajalugu ja keeleõpetamise probleeme. 
 Pikaajalise pedagoogitöö (1944-1988) kõrvalt Riidaja 8-klassilise kooli saksa keele ja laulmise õpetajana, pühendus Johannes Taul kogu oma hingega rahvamuusika viljelemisele.

Tema juhatusel tegutsesid Riidajas kolhooside ja kooli rahvapilliorkestrid, laste- ja mudilaskoorid ning mitmesugused ansamblid. 1950. aastal alustas tema juhtimisel Riidajas tööd Ühistahte kolhoosi rahvapilliorkester, mis 1972. aastast jätkas rahvakunstiansamblina “Torupill”, mis on paljukordne  vabariiklike ja üleliiduliste taidlusfestivalide laureaat ning esindanud eesti rahvamuusikat arvukates välisriikides.

Põlvkondade järjepidevus elab edasi Johannes Tauli lastes ja lastelastes. Nii on Johannes Tauli poeg Ants Taul tuntud rahvamuusik ja pillimeister. Pojapoeg Andrus Taul on torupillimeister ja Tõnis Taul tegeleb lõõtsapillide seadistamisega.  Antsu tütar Anu Taul on vabakutseline muusik, laulja, pärimusmuusika õpetaja, laululooja. Antsu tütar Triinu on vabakutseline muusik, laulja, laululooja.

Uno Lõhmus

Uno Lõhmus on sündinud 30.10.1952 Mõisakülas Mulgimaal. Jurist.

Lõpetanud 1971 Abja Keskkooli ja 1976 TRÜ õigusteaduskonna, 1986 Leningradi Ülikooli, doktorikraad 1986.

Töötanud 1976-1977 advokaadi abina. 1977-1998 Eesti Advokatuuri liige. 1994-1998 Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, 1996-1998 põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni liige, kriminaalseadustiku väljatöötamise töögrupi konsultant, kriminaalmenetluse seadustiku väljatöötamise töögrupi liige, 1998-2004 Riigikohtu esimees. Euroopa Kohtu kohtunik 2004 kuni 2013.

Alates 2004. aastast Euroopa Kohtu kohtunik. Kriminaalõiguse külalisprofessor Tartu Ülikoolis. Tegutsenud Euroopa Nõukogu inimõiguste eksperdina Horvaatias, Gruusias ja Ukrainas.

Madis Kõiv

Madis Kõiv sündis 05.12.1929 Tõrva - 24.09.2014, oli füüsik, krijanik ja filosoof.

Lapsepõlv möödus Helme kihelkonnas Tõrvas ja Valgas. Noid elu esimest 15 aastat on ta hiljem läbi uurinud oma aistilise mälukirjutuse sarjas „Studia memoriae”.

Kõiv õppis 1948–1953 Tartu Ülikoolis matemaatika-füüsikateaduskonnas füüsikat. Töötas 1953–1961 Tallinna Polütehnilises Instituudis õppejõuna, seejärel 1961–1973 TA Füüsika ja Astronoomia Instituudis ja 1973–1991 TA Füüsika Instituudis vanemteadurina. On avaldanud artikleid tuumafüüsikast ja väljade kvantteooriast. 1991. aastast üks Analüütilise filosoofia seminari algatajatest ning eestvedajaist. Ta oli 1994. aastal Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. 1999 valiti ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (tollal Eesti Muusikaakadeemia) audoktoriks teatri alal.

Kirjaniku ja lavastajana valiti Kõiv 1999. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktoriks teatri alal. On saanud riigivapi IV klassi teenetemärgi, Eesti Rahvuskultuurifondi aastapreemia ning elutööpreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest.

Kõivu sulest on ilmunud muuhulgas esseekogumik „Luhta-minek", mälestusteraamat „Koolipoisid ja füüsikud" ning neli köidet näidendeid.

Mark Soosaar

Sündinud 12.01.1946 Laane-Suki talus Vardja külas Mulgimaal.

Dokumentaalfilmide režissöör, stsenarist ja operaator (ametlikult Mark-Toomas Soosaar).

Mark Soosaare filmograafia ja bibliograafia

Ema Lydia Nirk-Soosaar (1908–1995) oli maalikunstnik ja isa Johan Soosaar hobuste tõuaretaja. 

Eesti filmilavastaja ja poliitik.

Soosaar lõpetas 1970 Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi. Ta töötas Eesti Televisioonis aastatel 1970–1978 ja Tallinnfilmis 1978–1991 režissööri-operaatorina. Seejärel kolis ta Pärnusse ja asutas ühe-mehe-stuudio Weiko Saawa Film.

Ta on Pärnu Uue Kunsti Muuseumi rajaja ning Pärnu Rahvusvahelise Dokumentaal- ja Antropoloogiafilmide Festivali korraldaja. Kihnu Kultuuri Instituudi asutaja ning nõukogu esimees.

Luis Pavel ja Indrek Hirv

Louis Pavel (õpingute ajal Pallases Lui Paavel, Saksa okupatsiooni ajal ka Louis Pawel) sündis 18.10.1915 Jõgeveste mõisas Helme kihelkonnas Mulgimaal – 12.10.1977; oli eesti maalikunstnik.

Pavel sündis Jõgeveste mõisas mõisaantvärgi pojana, hiljem jäi pere Tartusse elama ja Louis Pavel astus 1935. aastal Kõrgemasse Kunstikooli Pallas. 1940–1944 õppis ta Ado Vabbe ateljees, mis tal sõja tõttu jäigi lõpetamata.

Kaks Luis Paveli maali on Tõrva kirik-kammersaali kogus.Luis Paveli poeg on Indrek Hirv.

Indrek Hirv (15.12.1956) on eesti luuletaja, graafik ja portselanimaalija. Indrek Hirve seulest on ilmunud enam kui 20 luulekogu, lisaks esseistikat, proosat ja draamat.Indrek Hirv on olnud ka hinnatud mitmete heliloojate poolt, ta on loonud laulusõnu näiteks Jäääärele, samuti teinud muusikat koostöös Rein Rannapiga, nad on loonud mitmeosalise heliteose "Hingelinnud".

Indrek Hirvest

2011. aastal kirjutas Hirv Emajõe Suveteatri tarbeks ja oma isa Louis Paveli mälestuseks näidendi „Viimane tango“, kus on vaatluse all Eesti kunsti ühe perioodi ja kõrgema kunstikooli Pallas lõpp. Etenduse lavastajaks on Andres Dvinjaninov.

Kaupo Ilmet

Kaupo Ilmet on sündinud  29.03.1931, eesti metsandusteadlane, Eesti Metsaseltsi pikaaegne president, Mulkide Seltsi vanem alates aastast 1989, Elistvere loomapargi rajaja ja selle esimene juht.

Andnud välja erinevaid metsandusalaseid raamatuid.

Kaupo Ilmet on valitud Mulgimaa Uhkuseks 2013!

ERR Kes on Kaupo Ilmet

Kaupo Ilmetist rääkides ei saa mööda minna mulgi kultuurist, sest Kaupo juured ulatuvad Mulgimaale Helme kihelkonda, kus elasid tema vanaisa ja vanavanaisa. Kaupo selgitab, et mulk ei pea olema sündinud Mulgimaal, vaid mulgiks peetakse neid, kelle esivanemad elasid seal enne Põhjasõda; iga mulgi uhkuse asi on seda kultuuri endas kanda ja edendada. „Mulgid on mööda ilma laiali, ent neid ühendab isiklik side mulgi kultuuriga ning ühine seltsitegevus.

Kaupo Ilmet on tulihingelist aastakümneid hoolitsenud mulgi keele, traditsioonide ja pärandi hoidmise eest.

Intervjuu

Anu Raud, Mart Raud ja Valda Raud

Anu Raud on sündinud 10.05.1943 Moskvas, Eesti tekstiilikunstnik, Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor.

Elab Heimtalis Kääriku talus. Tema ema oli tõlkija Valda Raud, isa oli kirjanik Mart Raud, poolvend oli kirjanik Eno Raud.

Perekonnanimi Raud on perekonnale antud Abja mõisniku poolt, kus Anu Raua vanavanaisa töötas sepana.

Anu Raua looming on tuntud eelkõige tema vaipade poolest. Loodus, kodu ja rahvakunst on tema loomingu tuumikuks. 

2013 Rahvusmõtte auhind, 1998 Valgetähe III klassi teenetemärk.

Anu Raua loomingu lätted
 

Jüri Engelbrecht

Jüri Engelbrecht sündinud 01.08.1039 Tallinnas, kuid tema vanemad on pärit Helme kihekonnast Tõrvast, on eesti mehaanikateadlane ja Eesti Teaduste Akadeemia liige.

Jüri Engelbrecht on meenutanud 2015: Ma olen sündinud Tallinnas, kuid mu vanemad on pärit Tõrvast. Küllap seetõttu on ka Mulgimaa loodus mulle lähedane. 

Teadusuuringute kõrval on professor ja akadeemik Engelbrecht 1984. aastast alates osalenud TTÜ õppetegevuses: omal ajal lugenud matemaatika ja teoreetilise mehaanika põhikursust, viimasel ajal mittelineaarse mehaanika ning matemaatilise modelleerimise erikursusi, juhendanud kraadiõppureid ning juhtinud rakendusmehaanika õppetooli.

Ta on töötanud erinevates Euroopa ülikoolides, sh Prahas, Cambridge’is, Pariisis, Torinos, Aachenis, kuulunud Rahvusvahelise Teoreetilise ja Rakendusmehaanika Liidu büroosse, on mitme teaduste akadeemia ja teadusühingu liige. Jüri Engelbrechti teadustöö põhisuunad on olnud matemaatiline füüsika ja teoreetiline mehaanika: mittelineaarne lainelevi ja dünaamika, komplekssüsteemide omapära keerukuse ja lihtsuse sümbioosis, sh südamerütmi dünaamika modelleerimine.

Ta on üheksa monograafia ja kolme õpiku (kaas)autor. Tema sulest on ilmunud enam kui 300 artiklit, neist ligikaudu 200 eelretsenseeritavates ajakirjades ning tema juhendamisel on kaitstud 6 doktori- ja 7 magistritööd.

Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti Jüri Engelbrecht 1990. aastal mehaanika alal. Ta oli aastatel 1994-2004 Akadeemia president ning on aastast 2004 alates asepresident.

Mihkel Veske

Sündis 28. I 1843 Vilimeeste külas Holstre vallas Mulgimaal – 16. V 1890 Kaasan

Mihkel Veske on jäänud eesti kultuurilukku kui aktiivne rahvusliku liikumise aja tegelane, luuletaja, keeleteadlane ja folklorist. Tema oli esimesi eestlasi, kes kaitses doktorikraadi. 

Esimene eestlasest keeleteaduse doktor oli Mihkel Veske, Mulgimaa mees, kes on eesti rahvale rohkem tuntud ärkamisaja ühe juhina, Eesti Kirjameeste Seltsi esimehena ja rahvuslauludele „Kas
tunned maad" ja „Mingem üles mägedele" sõnade loojana. Oma eriala ja põhihuvide poolest oli Veske siiski keeleteadlane ja -korraldaja.

Veske sündis Viljandimaal Holstre vallas taluperemeha pojana, õppis külakoolis ja Paistu kihelkonnakoolis. 

Veske on mitmete populaarsete luuletuste ja rahvalike laulude sõnade autor. Eluajal avaldas ta raamatu "Laulud viisidega" (1874), postuumselt ilmus kogu "Dr. Veske Laulud" (1899). Veske tuntuimad tekstid on rahvalikud laulud "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt" ja "Mingem üles mägedele".

Friedrich August Saebelmann

Friedrich August Saebelmann (ka Säbelmann) 26. IX 1851 Karksi Köstrimäe – 7. III 1911 Paistu, helilooja, koorijuht ja pedagoog, 

Aleksander Kunileiu vend. 

Helilooja silmapaistvat annet näitab tema loomingu püsimine tänaseni. Rahva suus on säilinud juba üle saja aasta “Kaunimate laulude” kõrval ka “Ema süda”, “Ellerhein”, “Helde isa taeva sees” jt.

Neist viimane, leinalaul, kõlab ju igal eesti matusel. Friedrich Saebelmanni seadete kaudu on tänaseni populaarsed “Kas tunned maad” ja “Mu meelen kuldne kodukotus”. 

Friedrich Saebelmanni tuntuim laul “Kaunimad laulud” on üldlaulupidude kavas olnud alates viiendast üldlaulupeost. See kuulub praegugi kooride repertuaari ja on seltskonnas lauldavaks ühislauluks.

 

Aleksander Kunileid

Aleksander Kunileid (õieti Aleksander Saebelmann) sündis 22.11.1845 Audru vald – 27.07.1875 Poltava, oli eesti helilooja. 

Teda peetakse üheks eesti rahvusliku muusika rajajaks.Kunileid sündis köstriõpetaja perekonnas. Tema vend oli helilooja Friedrich August Saebelmann. Muusikahariduse omandas ta Valgas Cimze seminaris, lõpetades kooli aastal 1865. Seejärel töötas kolm aastat Paistus koomeistrina. Seda aega on pidanud ta ise oma elu parimaks ja loomingulisemaks.

Tutvus Jakobsoni, Koidula ja Jannseniga. Tulemas oli I Eesti üldlaulupidu, C. R. Jakobsoni õhutusel asus ka Kunileid laule looma.

Valmis laul Mu isamaa on minu arm, L. Koidula sõnadele. Praegu lauldakse siiski rohkem Gustav Ernesaksa viisiga. Tuntud on tänaseni Sind surmani, mille viisi autor on A. Kunileid ja sõnad L. Koidula.

Jüri Müür

Jüri Müür 07.01.1929 on pärit Matsimärdi talust Kivilõppe külast Tarvastus  – 17. XI 1984 Talinn. Oli filmilavastaja ja stsenarist.

Jüri Müüri filmograafia

Lõpetas 1960 Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi mängufilmide režissöörina. Töötas 1960–72 ning 1975–84 Tallinnfilmis (vahepeal Eesti Telefilmis) põhiliselt lavastajana. Esimene mängufilm „Ühe küla mehed” valmis 1961. Loonud ka probleemseid, eelkõige põllumajandusteemalisi tõsielufilme, kirjutanud dokumentaal- ja animafilmide stsenaariume ning mänginud filmis.

2004. aastal valmis Enn Sädel biograafiline kultuurfilm Jüri Müürist „Jüri – see mulk ehk Mis tuul müürile...”

Ja veel filmist Jüri - see mulk...

Karl August Hindrey

Karl August Hermann Hindrey (pseudonüüm Hoia Ronk) sündis 15.08.1875 Abjas Mulgimaal – 09.01.1947 Tallinn. KAH oli Eesti kirjanik, karikaturist ja ajakirjanik.

Karikatuurilooming arvustab tsarismi, baltlust ja tõusiklust ning joonistuslaad kõneleb "Simplicissimuse" koolkonna juuge

ndlikust mõjust. Algatas eesti lasteraamatute illustreerimise ("Pambu-Peedu", "Lõhkiläinud Kolumats").

Kirjutanud lasteraamatuid, mälestustesarja, reisiraamatuid, näidendeid, vesteid, teatri-, kirjandus- ja kunstikriitikat jm. Loomingu väärtuslikum osa on psühholoogilised novellid. Lisaks kirjutas ka ajaloolisi ja kaasajaainelisi romaane.

Lisaks eelnevale oli Karl August Hindrey ka Eesti esimese mängufilmi "Karujaht Pärnumaal" stsenaariumi autoriks.

Aleksander Läte

Aleksander Läte sündis Mulgimaal Pikasilla külas kõrtsmiku peres 12.01.1860 - 08.09.1948.
Eesti esimese sümfooniaorkestri asutaja ja dirigent, esimene eestlasest professionaalne muusikakriitik, koorijuht ja teadlane.
 
1900 moodustas Tartus üliõpilastest, kooliõpilastest ja kooliõpetajatest esimese eesti sümfooniaorkestri, mille avakontsert leidis aset 19. novembril 1900 "Bürgermusse" saalis, mis oli muusikahuvilistest eestlastest tulvil. Kavas olid F. J. Haydni Oxfordi sümfoonia, F. Schuberti Lõpetamata sümfoonia ja avamäng "Rosamunde" ning avamäng L. Cherubini ooperile "Lodoiska".
 
Lätte muusikaloomingu põhiosa moodustavad koorilaulud. Lätte tuntuimad kooritööd on „Pilvedele”, „Kus Põhjalahe kohiseb”, „Ärka üles, isamaa”, „Malemäng”, „Külakõrtsis”, „Kuldrannake”. Soololauludest on esile tõstetud laulu „Primula veris”, „Kiigelaulu” ja „Alpi lille”. Läte on kirjutanud ka viis kantaati, orkestriavamängu „Kalevala” (1897, esiettekanne 1901), keelpillikvarteti (1902), klaveri- ja viiulipalu. Lätte teoseid on iseloomustatud kui romantilisi ja põhjamaiseid, helilooja on andnud tekstidele lüürilised meloodiad ja karged helipildid. Läte on avaldanud arvukalt koorilaulukogumikke ning osalenud koolide lauluvara koostamisel, samuti on ta uurinud akustikaprobleeme.

Vürst Michael Andreas de Tolly

Pariis vallutaja - vürst Michael Andreas de Tolly (1761-1818).

Maailma sõjanduses pole teist nii tuntud Eestiga seotud meest kui kindralfeldmarssal vürst Barclay de Tolly.

Jüri Kotšinev tutvustab de Tolly elu ja tegevust.

Tulevane kindralfeldmarssal sündis 26. detsembril 1761. aastal Pamūšise mõisas Kuramaal. Barclay de Tolly isapoolne suguvõsa 

pärines Šotimaalt. XVII sajandil asusid nad Riiga. Michael Andrease isa Weinhold Gotthard teenis Vene keisririigi sõjaväes välja porutšiku (leitnandi) auastme. Abielust Margaretha Elisabeth von Smitteniga sündis tulevane kindralfeldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly. Esialgse hariduse sai ta kodustes oludes Peterburis oma sugulase brigaadikindral von Wermeleni juures elades (Kotšinev 2014)

Kabel püstitati 1823. aastal väejuht Michael Barclay de Tollyle (suri 1818 võõrsil) matmiseks. Skulptuuride ja ehisdetailide rohkuse ning fassaadide liigendatuse tõttu on seda kabelit kutsutud ka mausoleumiks, selle projekti autor on Apollon Štšedrin ning see on üks klassitsitliku arhitektuuri tippe Eestis. Praegu on kabel osa muuseumist.

Andres Dido

Andres Dido (ka Tiido) sündis 01.09.1855 Toosi talus Riidaja vallas Helme kihelkonnas Mulgimaal, - 29.08.1921 Pariisis, maetud sealsele Pantini kalmistule, oli eesti haridustegelane ning poliitik.

Andres Dido unistas Eesti riigist juba enne Juhan Liivi ning tema riiginägemuses pidi see olema just nimelt vabariik, kinnitab Hando Runnel 2005. Andres Dido ja tema tähendus Eesti mõtteloos

Teadaolevalt on Andres Dido esimene, kes pani juba 1882. aastal kirja Eesti vabariigi idee ja kandis selle, oma aja kohta tavatu mõtte eest ka küllalt karmi karistust: ta arreteeriti Vene impeeriumi vastase meelsuse pärast, pandi vanglasse ja saadeti asumisele, seejärel sai temast aga Eesti esimene poliitiline pagulane. Olles küll aastakümneid eemal kodumaast, ei väsinud ta seismast oma maa ja rahva õiguse eest vabadusele.

Peep Pillak kirjutab 2005: Andres Dido nimi peaks Eesti ajalooraamatuis seisma kõrvu nimedega Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Jaan Tõnisson, Jaan Poska, Johan Pitka, Jüri Vilms ja Konstantin Päts. Andres Dido isikus on ühendatud lausa kolm etappi Eesti rahvuslikus liikumises: ta oli Carl Robert Jakobsoni kaasvõitlejana aktiivne ärkamisajal; tal oli oluline roll 1905. aasta sündmustes; ja aastast 1918 aitas ta tõhusalt kaasa iseseisvale Eesti vabariigile liitlasriikide tunnustuse saavutamisele.

Henrik Visnapuu

Henrik Visnapuu sündis 02.01.1890 Helme kihelkonnas Leebikus Mulgimaal – 03.04.1951 Long Island, New York, oli eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik.

Henrik Visnapuu kirjutab oma mälestusteraamatus "Päike ja jõgi": "Kärstna mäelt Pikasilla poole suundudes laskub maastik aegamööda Võrtsjärve madalikku. Selle madaliku servas asubki Leebiku vald, minu esivanemate kahesaja-aastane kodukoht,"

Vinspauu lapsepõlv möödus eri paigus Lõuna-Eestis – Vana-Kongutas, Meeril, Reolas, Tõõrastes, Tammistus, Vasulas, Sarakustes, Helmes, kus ta isa pidas metsavahi või kupja ametit. 

Visnapuu õppis mitmes algkoolis, keskhariduse sai Tartu õhtugümnaasiumis. 1917 astus Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna klassika osakonda ja õppis hiljem samas eesti kirjanduslugu 1920–1921 ning seejärel Berliini ülikooli filosoofia osakonnas ja oli üliõpilaskorporatsiooni «Sakala» liige. Kuni 1917 töötas ta õpetajana Kastre-Peravallas, Koerus, Kavastus ja Tartus M. Aidniku tütarlaste progümnaasiumis ning oli seejärel ajalehe «Tallinna Teataja» toimetuse liige, Vabadussõjas ajalehe «Vaba Maa» sõjakirjasaatja, vabakutseline kirjanik Tartus kuni 1935. aastani. Asus siis Tallinna, kus oli riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna nõunik, ajalehe «Uus Eesti» toimetuse liige, kultuuriajakirja «Varamu» toimetaja. Saksa okupatsiooni ajal oli ta Tallinna draamateatri dramaturg ja kirjandusliku almanahhi «Ammukaar« toimetaja. 

1944 sügisel põgenes Visnapuu Saaremaa ja Kuramaa kaudu Eestist ning elas Saksamaa ja Austria põgenikelaagreis. 1949 asus ta ümber USAsse. Henrik Visnapuu suri 3. aprillil 1951 New Yorgis. 

Victor, Viktor, Oleg Lembit ja Mihkel Mutt

Victor Mutt 25.05. 1886-30.04.1942 sündis Mulgimaal Karksi kihelkonnas Tuhalaanes Sootsa taluperes, oli Venemaa keisririigi ja Eesti sõjaväelane ja (kolonel) ja diplomaat.

Oli 1923–26 Washingtonis Eesti saatkonna 1. sekretär ja mitteametlik sõjaväeatašee.

Aastast 1924 New Yorki konsulaadi konsul, 1925–27 asjur ja 1926–32 Eesti peakonsul New Yorgis.

Oleg Lembit Mutt 06.05.1920-17.10.1986 oli eesti keeleteadlane ja tõlkija. O-L Mutt oli inglise filoloogia õppejõud Tartu Üikoolis. Mihkel Muti isa.

Mihkel Mutt 18.02.1953 on eesti kirjanik, esseist, kriitik ja toimetaja. Prosaistina on Mutt tuntud vaheda sardoonilise kirjutusviisi poolest.

2009. aastal ilmunud mälestuste I–II köites keskendub Mutt oma suguvõsale ja lapsepõlvele. 2010 ilmunud III köide kujutab kooliaega, IV köide ülikooliaastaid

Johannes Semper

Sündis Mulgimaal Pahuvere Tuhalaane vallas 22.03.1892 - 21.02.1970 Tallinn. Johannes Semper oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija, esseist ja poliitik. 

Semperi Koolitee algas kodus, jätkus Viljandis ja Pärnus. 1910. aastal lõpetas gümnaasiumi ja seejärel õppis aastani 1914 Peterburi ülikoolis romaani-germaani filoloogiat ning aastatel 1915–1916 Moskvas arhitektuuri.

Semper oli kirjanik, kes on viljelenud kõiki kirjanduse põhiliike. Ta roll eesti kirjandusloos asetub 1920. ja 1930. aastail kõrvuti Friedebert Tuglase ja Gustav Suitsu omaga. Ajakirja Looming toimetajana (1930–1940) päris ta Jaan Kärneri järel Tuglase tooli, aastatel 1928–1940 oli õppejõuks Tartu Ülikoolis samal ajal Gustav Suitsuga. Kui aga Suits valis 1944. aastal paguluse ja Tuglas oli sõja järel pikalt sisepagulane, sai Semperist okupatsioonivõimude kaastöötaja (Kirmus).

Värsikogude ”Jäljed liival” (1920), ”Maa- ja mereveersed rytmid…” (1922), ”Päike rentslis” (1930) kõrval ilmus ka kaks novellikogu (”Ellinor” ja ”Sillatalad”, raamatuna mõlemad 1927) ja kaks romaani (”Armukadedus” (1934) ja ”Kivi kivi peale” (1939)). Semperi luule ja proosa paistsid silma vormikindlusega, proosa terase psühholoogilise eritluse poolest. Semperi 1920. ja 1930. aastate esseistika pakub huvi ka tänasele lugejale.

Elu jooksul avaldas Semper ka mitmeid reisikirju, oli viljakas tõlkija ning on vahendanud rohkesti prantsuse kirjanduse klassikast (Stendhal, Hugo, Daudet, Zola jt).

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm on sündinud 13.12.1965,  pärit Karksi-Nuiast. Videokunstnik, graafik.

1995 Magistrikaar Eesti Kunstiakadeemiast. Kümned isikunäitused ja grupinäitused Eestis ja välismaal. Avaldanud raamatuid.

Marko Mäetamme koduleht ja blogi

Marko Mäetamme võib pidada üheks aktiivsemaks ja produktiivsemaks kaasaegseks kunstnikuks kohalikul kunstiareenil. Tema loomingulise tegevuse juurde kuuluvad arvukad välisnäitused, sealhulgas osalemine Veneetsia biennaali Eesti paviljoni 2003. ja 2007. aasta näitustel.

Jaak Joala

Jaak Joala 26.06.1050 -  25.09.2014, oli Eesti laulja, muusikapedagoog ja muusikaprodutsent.

Jaak Joala sündis muusikute perekonnas, tema ema Helgi Ridamäe ja emapoolsed vanavanemad on pärit Helme kihelkonnast Mulgimaalt.

Tema salvestustega on avaldatud rohkesti heliplaate kodu- ja välismaal. Jaak Joala laulud

Jaak Joala alustas oma muusikukarjääri Olav Ehala popansamblis Kristallid 1967. aastal. Nendega on salvestatud kümmekond lugu. Need olid Jaak Joala esimesed helilindistused raadios.

1968 lõi bassimängija ning lauljana kaasa populaarses Toivo Kurmeti ansamblis Virmalised. Koos Virmalistega laulis ta sisse mitu Toivo Kurmeti laulu: "Taas on päev", "Naer", "Ainult sul", "Ma ei tea miks", "Üksinda".

Sellesse aega jäävad ka tema esinemised Eesti Televisiooni populaarses levimuusikasaates “Horoskoop” ja kiiresti kasvav kuulsus. 1970. aastatel võitis Joala auhindu mitmel lauluvõistlusel ja festivalil Eestis ja välismaal, nagu “Tippmeloodia”, “Tallinn–Tartu”, Rostockis ja Vilniuses ning kaks korda Poolas, tuntud Sopoti lauluvõistlusel. Eesti heliloojatest on talle laule kirjutanud Arne Oit, Uno Naissoo, Gennadi Taniel, Raivo Tammik, Kustas Kikerpuu, Rein Rannap, Viktor Ignatjev, Olav Ehala, tolleaegsetest nõukogude heliloojatest David Tuhmanov, Aleksandr Zatsepin, Raimonds Pauls jt. ERR Jaak Joalale pühendatud saade

Lauri Mälksoo

Sündinud 28.01.1975 Abja-Paluojal, lõpetanud samas keskkooli. Õigusteadlane, Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse professor ja Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja.

Magistrikraadi kaitses USAs, doktorikraadi kaitses Berliinis Humboldti Ülikoolis 2002 (cum laude).

Väitekiri:  "Illegal Annexation and State Continuity: the Case of the Incorporation of the Baltic States by the USSR. A Study of the Tension between Normativity and Power in International Law." Dissertatsiooni eest sai ta 2003. aastal Berliini Humboldti Ülikooli õigusteaduskonna "Raamatukogu Sõprade Klubi" eriauhinna

Lauri Mälksoo teadustegevus

2013. aasta detsembris valiti Mälksoo Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. Temast sai nii esimene õigusteadlasest akadeemik pärast 1946. aastal valitud Juhan Vaabelit kui ka Eesti kõigi aegade noorim akadeemik.

Juhani Püttsepp

Juhani Püttsepp on sündinud 17.02.1964 Tartus, aga ema poolt Helme mulk. Veetis suure osa lapsepõlvesuvedest Tõrva lähedal Pääbu (Pääbo-Rassi) talus vanavanemate juures.

Juhani Püttsepp on kirjutanud ligi 20 raamatut ja teinud dokumentaalfilme. Eriti võlub Juhanit raamatute kirjutamine lastele, viimastel aastatel on ilmunud näiteks: „Lauajupi Madonna”, „Toad täis nukkude juttu” ja „Vapramäe Vapu”.

Juhani raamatus „Sammud omas Eestis” näitab ta meie rikast ja imelist loodust koos sõbra Ingmar Muusikusega, kes pildistas nende retked üles.

Juhani kirjutab ka eesti looduseuurijate kujunemislugusid ajakirjale Loodusesõber. 

Meie vana Mulgimaa - Juhani Püttsepp, Helme mulk

Ants, Anu ja Triinu Taul

Ants Taul (sündinud 07.03.1955) elab Helme kihelkonnas Riidajas.

Rahvamuusik, torupillimängija, lõõtspillimängija ja 

torupillimeister. Pere peab Torupillitalu. Mulgimaa Uhkus 2014.

Ants Tauli tütred Anu ja Triinu Taul on tunnustatud muusikud.

Anu Taul, folk etniline laulja ja laulukirjutaja kirjutab ja laulab mulgi keeles - mulgi ja eesti rahvamuusik ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvamuusika õppejõud. Ilmunud mitu CD-plaati: Tuulekellä (2014), Päevalodja (2012), Tähe tüdär (2003), Engi aig (2006).

Anu Taul on ise kirjutanud: Osana minu loomingust kumiseb pärimusmuusika ning vanema rahvalaulu omalaadne noot, milleks on tõuke andnud kindlasti minu Mulgi päritolu ja rahvamuusika lembus perekonnas.

Triinu Taul on mitmekülgne eesti muusik, omanäoline laulja ja laululooja, kes mängib erinevaid rahvapille ning valdab mitmeid üllatavaid hääletehnikaid. Esimene sooloalbum Maa häälAnts Taul on Mulgimaa Uhkus 2014.

Triinu, Anu ja Ants Taul: Kui mina alles noor veel olin

Heino Pars

Heino Pars sündis 13.10.1925 Mustlas Tarvastu kihelkonnas – 08.10.2014 oli eesti nukufilmilavastaja. 

Parsi käe all valmis aastatel 1962-1990 kokku 31 filmi. Tema tuntuimad filmid on "Operaator Kõps seeneriigis", "Operaator Kõps marjariigis", "Operaator Kõps kiviriigis" ja "Operaator Kõps üksikul saarel", "Nael", "Putukate suvemängud", "Mardileib", "Kunksmoor", "Kunksmoor ja kapten Trumm", "Välek Vibulane" ja "Meemeistrite linn".

Heino Parsi filmid

Pars on pälvinud Valgetähe V klassi teenetemärgi ning aastal 2007 Pimedate Ööde Filmifestivali elutööpreemia.

Mati Laur

Sündinud 17.06.1955 Abja-Paluojal, lõpetanud samas keskkooli. Tartu Ülikooli üldajaloo professor.

Doktorikraad aastal 2000, väitekiri Eesti ala valitsemine 18. sajandil.

On mitemete Eesti ja maailma ajaloo raamatute üks koostajatest ja autoritest.

Mati Lauri teadustegevus

 

Lepo Mikko

Lepo Mikko (kodanikunimi Leonid Mikk) sündis 07.11.1911 ArukülaTuhalaane vald Mulgimaa –0 6.12.1978 Tallinn) oli Eesti maalikunstnik ja pedagoog.

Kirjutanud ka murdekeelset luulet.

Juhan Muks

Juhan Muks (õieti Joann Muks) 06.07.1899 Tuhalaane Mulgimaa – 23.11.1983 Viljandi, oli eesti maalikunstnik.

Juhan Muks sündis Mulgimaal talupidaja perekonnas. Kunstniku haridustee oli põhjalik ja mitmekülgne. 

August Vomm

August Vomm sündis Sika talus Penuja vallas Mulgimaal 04.07.1906 - 01.05.1976

Skulptor ja kauaaegne Kunstiakadeemia õppejõud, kelle loomingupärandist tänaseks asub suurem osa Eesti muuseumikogudes.

Õppis 1924–1927 kõrgemas kunstikoolis Pallas ning oli selle kooli 17. lõpetaja. Esialgu õppis ta Ado Vabbe juures maalikunsti, hiljem Anton Starkofi ja Voldemar Melliku juures skulptuuri. August Vomm täiendas end 1929. aastal Prantsusmaal. 1946. aastast oli ERKI õppejõud, aastast 1971 professor.

Siim Kärner

Sündis 08.06.1945 Morna küla Tuhalaane vald Karksi kihelkond Mulgimaa - 05.11.2007 kirjanik, luuletaja ja kunstnik, Siim Kärneri teosed

1979 esimene luulekogu „Unekaste“ -  lühivormilist looduslüürika, sealhulgas rohkesti haikusid. 

Luulekogud “Unekaste” (1979), „Usseaid” (1994),  „Uitseviir” (1996), „Urikivi” (1999), „Unevalgel” (2003), „Uibuainamuru. Unusmaa” (2005) on kõik peale esimese mulgi keeles.  

Lasteraamatud:  „Tuulepesa” (2004), „Koordil, Marjumäel” (2004) ning „Pannkoogirahu” (2005) ja aforismiraamat „Salaküti märkmed” (1992). Viljandi kunstielust on ta avaldanud veel raamatu „Kuusteist aastat hiljem” (2000).

2002. aastal ilmus Siim Kärneri koostatud „Eesti murdeluule antoloogia“, mis on selles valdkonnas tõsiseltvõetav kogumik. Siim Kärner on koostanud kaks olulist antoloogiat. “Ime kütken tähe poole kist. Eesti murdeluule antoloogia” (2002) on esinduslikem eesti murdeluule antoloogia. 2007 kevadel ilmus eesti haikude valimik „Kõik on kusagil…”, kus on haikusid 83 autorilt.

Märt Laarman

Märt Laarman (õieti Martin Laarman) 22.02.1896 Õisu mõis - 18.04.1979 Tallinn, oli eesti graafik ja maalikunstnik. 

Õppis Tartu Ülikoolis Lauri Kettuneni ning Johann Voldemar Veski täienduskursustel. Seal sai ta gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja hariduse ning pidas seda ametit peamiselt Tallinna koolides 1945.aastani. Samal ajal ei loobunud ta kunagi kunstist, harides ennast pidevalt mitmesugustel kursustel, näiteks 1916. aastal Eesti Kunstiseltsi joonistuskursusel.

Kõige selle kõrvalt jõudis Märt Laarman aastail 1926-1927 toimetada Eesti Kunsti aastaraamatut, 1928. aastal Eesti Kunstnikkude Rühma programmilist almanahhi «Uue Kunsti Raamat», aastail 1928-1929 noorsooajakirja Taie ning avaldada kunstikriitikat ajalehtedes ja ajakirjades Olion, Looming, Kunst ja Kirjandus.

Märt Laarmani õde oli Linda Viiding.

Oskar Loorits

Oskar Loorits, sündinud 09.11.1900 Suure-Kõpu vald kuni 12.12.1961 Uppsala Rootsi, oli eesti usundiloolane ja folklorist.

Oskar Loorits sündis Kõpus, kuhu tema vanemad olid aga asunud Mulgimaalt; nii ema kui ka isa poolt oli Loorits mulk (Aleks Loorits 2000:38–39 Oskar Looritsa noorusmailt) ja Eduard Vääri 2001.

Osales Vabadussõjas.1919–22 õppis Tartu ülikoolis, mille lõpetas keeleteaduse magistrina.
1919. aasta sügisemestril liitus Eesti Üliõpilaste Seltsiga, kust lahkus aasta hiljem ja pärast EYS Veljesto asutamist.

1927 asutas Oskar Loorits Eesti Rahvaluule Arhiivi ja sai selle juhatajaks. Ta tõi tagasi Jakob Hurda 162-köitelise vanavarakogu, mida oli alates 1907. aastast hoitud Helsingis Soome Kirjanduse Seltsis, ja hakkas seejärel koondama kõiki varasemaid rahvaluulekogusid.

1944 emigreerus ta Rootsi, võttes kaasa hulga materjale, mille põhjal sai paguluses uurimistööd jätkata. Kuni surmani 1961 töötas Oskar Loorits teadurina Uppsala Ülikooli murde- ja rahvaluulearhiivis.

Linda Viiding

Linda Viiding, sündinud 17.11.1906 Krüüdneri - 24.12.2003, oli tõlkija ja literaat, kelle vanemad olid pärit Mulgimaalt Õisust.

Linda Viidingu vend Märt Laarman on sündinud veel Mulgimaal, Linda aga juba Tartumaal, kuna vanemad kolisid Mulgimaalt Tartumaale, kuid peres säilisid nii mulgi murre kui ka mulgi kombestiku ja traditsioonid.

Linda ja Paul Viidingul sündisid tütred Reet, Anni ja Mari Viiding (Tarand) ning poeg Juhan Viiding.

Linda Viiding on tegelenud Eesti ja Soome suhete arendamisega aastakümneid. Tema tegevus tõlkijana, tõlgina ja kontaktisikuna Soome ja Eesti vahel on võimaldanud eestlastel mõista paremini Soome kultuuri.

 

Eduard Vääri

Keeleteadlase Eduard Vääri (1926 Valgutas – 2005) lapsepõlve- ja kooliaastad möödusid Tõrvas.

Vanavavemad olid pärit Holdrest - üles kirjutanud1939. aastal vanavanematelt kuuldud kohapärimuse lood.

Eduard Vääril on ilmunud töid üldkeeleteaduse, liivi keele ja eesti keele õpetamise metoodika alal. Ta on avaldanud «Eesti keele õpiku keskkoolile», koos R. Kleisi ja J. Silvetiga «Võõrsõnade leksikoni».

Oli 1951. aastast Tartu Ülikooli (TÜ) õppejõud (1978. aastast professor; 1993. aastast emeriitprofessor), hiljem töötas Eesti Põllumajandusülikooli keeltekeskuses, Tartu Õpetajate seminaris ja Tartu Muusikakoolis, 1976–78 oli ühtlasi Helsingi Ülikooli eesti keele lektor.

Avaldanud üle 200 liivi keele ja kultuuri alase artikli, uurimusi üldkeeleteaduse, tänapäeva eesti keele ja selle õpetamise metoodika kohta ning TÜ ajaloo teemalisi artikleid. Toimetanud ajalehte Rahvuslik Koguja ja almanahhi „Mulkide almanak”. Asutas 1999 Eesti Keele Kaitse Ühingu ja oli selle juhatuse esimees.

Herta Laipaik

Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev, ristitud Herta Leilia Laipaik) sündis 29.01.1921 Hummuli vallas Mulgimaal – 17.01.2008 Tallinn; oli eesti kirjanik.

Tema loomingus annavad tooni folkhorror'i sugemetega kunstmuistendid.

Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas, aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri.

Tema esimeseks kutsumuseks oli meditsiin, mida ta sai õppida Tartu Ülikoolis vaid kolm aastat. Eestis  töötas Herta Laipaik ajakirjanikuna, meditsiiniõena ning raamatukoguhoidjana.
Laipaik õppis Tõrva algkoolis, Tõrva Ühisgümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis arstiteadust. Töötas “Postimehe” ja “Õhtulehe” toimetuses. 1946-1947 oli Tõrva lastesõime meditsiiniõde, seejärel Tahva ja Elva lastesanatooriumi ning 1948-1950 Tõrva haigla vanemõde.
Alates 1977. aastast on Herta Laipaik töötanud kutselise kirjanikuna.

Kokku on Herta Laipaik kirjutanud 21 raamatut ja 16 nendest on romaanid.

Väga paljudes Herta Laipaiga lugudes on müstilist hoovust. Mitmesugused salaõpetused ja idamaised tarkused, mis on ka kodukihelkonna rahvapärimuste nägu, huvitasid teda tõepoolest, kuid nendel aastatel kirjandusse tunginud kurjuse noodid ja inetuste kujutamine jäid talle võõraks. Tema romaanid ja jutud olid suunatud headusele, üksteisemõistmisele, inimese helgemate külgede avamisele.

Herta Laipaik - teosed

Margus Haava artikkel

Erni Hiir ja Karl - Martin Sinijärv

Erni Hiir sündis Helme kihelkonnas Taagepera vallas Karjatnurme külas Ala-Pääbul Mulgimaal  29.03.(16.03. Juliuse kalendri järgi) 1900 – 27. 10.1989) oli eesti luuletaja ja tõlkija. 

Luuletaja sünnimaja on hävinud, endisi elanikke meenutavad keset muruplatsi kasvavad puud. Lapsepõlvekodu ja koduümbruse maastikku on kirjanik otse topograafilise täpsusega jäädvustanud luuletuses «Kodu», mis ilmus kogus «Lemmiklaulud» (1926). E. Hiirelt on ilmunud valikkogu «Külva ning loo!» (1958), luulekogud «Heledamaks muutub päev» (1967), «Tööpoeesia» (1979) jt.

Õppis Taagepera vallakoolis Alal. 1911–1918 Tartu reaalkoolis, 1920–1921 A. Nieländeri muusikakooli teatriklassis Tartus ja 1921–1922 vabakuulajana Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas. Seejärel tegutses Tartus kutselise kirjanikuna.

1940. aasta juulist töötas Postimehe toimetuses. Erni Hiir oli NLKP liige 1944. aastast kuni surmani. 13. augustil 2009 avati Tõrvas Erni Hiire mälestustahvel. Loomingusse kuulub ligi 30 teost. Keskööprogrammi luulekava. Erni Hiir 100

Erni Hiire tütrepoeg on kirjanik ja luuletaja Karl Martin Sinijärv.

Karl Martin Sinijärv, sündinud 1971, on eesti ajakirjanik ja luuletaja.

Lugu: Juured

Ado Reinvald

Ado Reinwald 1847-1922. 19. sajandi lõpu rahvalik luuletaja, jutu- ning näitekirjanik, talupoeg- boheem, sündis Viljandimaal Uusna vallas 21. nov 1847.

Peagi siirdus perekond Tarvastu valda Ilisssa talusse. Reinvaldi koolitee kestis vaid ühe aasta, kahekümneselt sai Reinvaldist taluperemees ja ta tegi suuri plaane, et luua oma talust kohaliku kultuurielu keskus. 1894 müüdi talu oksjonil, Reinvald rändas ringi, kuni ostis maja Elvas. Elu lõpuaastail jäi ta sellest ilma, elatus läbi häda kirjatööst. Reinvald suri Elva lähedal Kulbilohul 8. veebr 1922, ta on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Reinvaldi esimene luuletus avaldati 1868 J. V. Jannseni ajalehes Perno Postimees. 1871 ilmus Reinvaldi esimene luulekogu “Viljandi laulik”, mille II osa järgnes mõne aasta pärast (1875). Hiljem anti välja ka luulekogu III (1877) ja IV osa ( 1889). Koos vennaga avaldas Reinvald kogu “Nalja – kannel ehk Laulurahe baltlase lilliaias “ I–II (1881–1883 ). 1904 ilmus valikkogu “Ado Reinvaldi laulud “. Reinvaldilt on ilmunud jahimehejutte ja näidend “Bagdadi kaliif “. 

Kirjandust: Nikolai Baturin,  “Kuldrannake ” (1986) - laulumäng Ado Reinvaldi elu ainetel.

Tõnis Kask

Tõnis Kask sündis 02.12.1929 Tarvastu vallas talupidajate pojana - 27.08.2016, oli telerežissöör ning mängu- ja dokumentaalfilmide lavastaja.

1949 lõpetas ta Viljandi 2. Keskkooli, 1953 Moskvas A. Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) eesti stuudio

1961. aastast Tallinna Televisioonistuudio (Eesti Televisiooni) pearežissöör  ja kunstiline juht, 1982–84 ETV režissöör-lavastaja, 1984–87 režissöör Tallinnfilmis ning 1987–92 Eesti Telefilmi peatoimetaja, hiljem vabakutseline lavastaja.

Tema algatatud on kaks revolutsioonilisi ajaloosündmusi ja Eesti iseseisvuse tekkelugu dokumentaalselt käsitlevat telesarja: 25-jaoline "Sünniaasta" (1976–77) ja 10-jaoline "Poliitilised kired" (1978–80). Koos Astrid Reinlaga oli Tõnis Kask populaarse teleseriaali "Õnne 13" idee ja pealkirja kaasautor ning ka sarja esimene režissöör-lavastaja (aastail 1993–2003, kokku 227 jagu).

Tõnis Kask tegi režissöörina telesarju, -saateid ja -lavastusi, tosinkond tõsielufilmi ning seitse mängufilmi. Mängufilmid on "Pimedad aknad" (1968/2008), "Must nagu mina" (1969), "Aeg maha!" (1974, kaasrežissöör Ben Drui), "Kaks päeva Viktor Kingissepa elus" (1980), "Kaks paari ja üksindus“ (1984), "Õnnelind flamingo" (1986) ja "Vana mees tahab koju" (1991). Lisaks dokumentaalfilmile "Viktor" (1986) on ta andnud Eestile kolm filmi-Kingisseppa, keda "Sünniaastas" ja "Poliitilistes kirgedes" kehastas Mati Klooren ning telemängufilmis "Kaks päeva Viktor Kingissepa elust" Jüri Krjukov.

Tõnis Kask oli Eesti Teatriliidu ja Kinoliidu liige. 

Anton Suurkask

Anton Suurkask sündis 7. augustil 1873 Mulgimaal Hallistes Uue-Kariste mõisa kupja peres. Anton Suurkask oli kirjamees, kes vaatamata üle saja raamatu avaldamisele, lisaks tõlked, koostatud raamatud ja laulusõnad, on jäänud vähetuntuks.

Sellesama raamatutoodangu pärast on kangekaelselt oma sihte järginud Suurkaske peetud arhetüüpseks grafomaaniks. 

Käis koolis Viljandis ja Häädemeestel, tegutses Viljandis näitejuhina ja mitmes seltsis esimehe või abiesimehena. Elanud ka Häädemeestel, Pärnus ja Tallinnas, kus elas 1918. aastast. Võttis osa 1905. aasta revolutsioonilisest liikumisest ja vabatahtlikuna Vene-Jaapani sõjast. 

Anton Suurkask suri kõrges eas, 91-aastaselt 17. aprillil 1965 ning on maetud Viljandi Vanale kalmistule. 

Jaan Rannap

Jaan Rannap on sündinud 03.09.1931 Hallistes Pornuse vallas on eesti lastekirjanik ja ajakirjanik. Jaan Rannapi bibliograafia

Jaan Rannap on ise meenutanud: Isa oli Pornuse 6-kl Algkooli juhataja, ema samas koolis õpetaja. Elasime koolimajas, pidasime väikest koolitalu, seetõttu on mul kogetud kõik tolleaegse maapoisi ellu kuuluv: karjapoisipõli, hobusega põllutööd, rukkilõikus, heinatöö.

Jaan Rannap on üks Eesti suurtest poistekirjanikest – teravapilguline vaatleja ja psühholoog, hea koolielu tundja, kirglik looduse- ja spordisõber, kes jälgib elu sageli läbi huumori- või satiiriprisma („Salu Juhan ja ta sõbrad”, „Viimane Valgesulg”, „Agu Sihvka annab aru”, „Nelja nimega koer”, „Roheline kindlus” jt). Loomalugusid ja jutukesi on Jaan Rannap kirjutanud ka noorematele lastele („Nublu”, „Maari suvi”, „Jänese mängutoos” jt) (Eesti Lastekirjanduse Keskus).

Valgetähe IV klassi teenetemärk 2010.

Johannes Märtson

Johannes Märtson sündis Lõve karjamõisa rentniku pojana Helme kihelkonnas Mulgimaal 25.08.1868 - 09.01.1935 Tõrva.
 
Märtson oli esimene eesti rahvusest linnapea.
 
Haridusteed alustas 5aastasena Viljandimaal laialt tuntud väikeste laste kasvatusasutuses “Bokaari koolis”. 7aastaselt viidi poiss Fr. Kuhlbarsi õpilaseks.Õppis Viljandi algkoolis, Tartu kreis- ja linnakoolis. Oli apteegiõpilane Peterburis ja Tartus. Lõpetas 1893 Tartu Ülikooli proviisorina.
 
Töötas apteekrina Tõrvas ja Valgas. Osales 1901 detsembris Valga linnavolikogu valimistel eestlaste ja lätlaste ühise valimisbloki koosseisus, kes saavutas ka võidu seni linnas domineerinud saksa vähemusrahvuse kandidaatide üle. 16. veebruaril 1902 valiti Märtson Valga linnapeaks, millega temast sai kogu Eesti esimene eestlasest linnapea. Oli linnapea ametis kuni 30. märtsini 1917, mille järel suundus Tartusse.

Salme Ilmet

Sündinud 10.03.1896 Koosi talu Leebiku Helme kihelkond Mulgimaa -  05.08.1979. Metud Helme kalmistule.

Eesti Vabadussõja legendaarne naiskangelase–luuraja, halastajaõde ning Vabadusristi kavaler.

Salme–Melanie Ilmet (Bergmann–Peets ) sündis Helme kihelkonnas Leebiku külas Koosi põlistalus Tiina ja Karli teise tütrena. Peres kasvas viis tütart – Hilda, Salme, Linda, Alma ja Juta – ning kaks poega – Ollimar ja Lembit.

Koosi talu oli hästi majandatud, oma piirkonna edukamaid. Talul oli suur õunaaed ning koorejaam. Võeti aktiivselt osa maarahva liikumistest. Muuhulgas osaleti põllumajandusnäitustel, kust saadi aurahasid ja diplomeid.

Õppinud Leebiku vallakoolis ja Helme kihelkonnakoolis.

Vabadussõja algul tegutses punaste poolt okupeeritud kodukandis Kaitseliidu luurjana. Jäii seejärel regulaarväkke ja teenis 3. jalaväepolgus sanitarina. Osales paljudes lahingutes Punaväe ja Landeswehri vastu, saades 2 korda haavata. Vabadussõja teenete eest vääristati Vabadusristiga II/3. 10000 margaga ja Patküla mõisast eraldatud Salve taluga.

Aastail 1924-27 oli Naiskodukaitse Helme osakonna esinaine. 1935-40 oli ta Virumaal Udriku mõisas asunud Vabadusristi Vendade Kodu perenaine.
15.07.1941.a arreteeriti ja mõisteti 10 a. vangilaagrisse. Oli vangistuses Kemerovo oblastis Marinskis ja seejärel asumisel Krasnojarski krais Angarskis (Allikas: Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased Tallinn, 1998)

Ferdinand Linnus

Ferdinand Linnus (a-ni 1935 Leinbock) sündis 20.05.1895 Kalma talu Riidaja vald Helme kihelkond Mulgimaa - 23.02.1942 Suhhobezvodnoje Venemaa), Eesti esimene etnoloogiadoktor.

Õppis 1915-17 TÜ ajaloo-keeleteaduskonnas, lõpetas 1926 filosoofiateaduskonna. Täiendas end 1927-28 Soomes ja 1934 Rootsis. Osales 1917-18 I maailmasõjas ja 1918-20 Vabadussõjas (oli 4. jalaväepolgu maakuulajate komando ülem).

Aastast 1922 töötas Eesti Rahva Muuseumis: 1922-27 ametnik, 1929-41 Eesti Rahva Muuseumi direktor. Üks peamisi Eesti Rahva Muuseumi teadusasutuseks kujundajaid. Tema algatusel rajati 1931 muuseumi korrespondentide võrk.

1930-39 ühtlasi TÜ rahvateaduse õppejõud. Avaldanud töid etnograafia alalt, sh. "Eestlaste aineline kultuur ja rahvausund orduajal", "Eesti vanem mesindus I. Metsamesindus" jms. Tartu Rotary Klubi liige. Vabadusrist II liigi 3. järk.

Tema poeg Jüri Linnus (19. jaanuar 1926 Tartu - 12. juuni 1995 Tartu) oli samuti etnoloog.

Agnes-Elsa Taar

Agnes-Elsa Taar  (aastast 1933 Blaubrük, eestistatult Kajara) sündis 17. IX 1897 Maru küla, Vana-Kariste vald – 7. XII 1976 Tartu), laste- ja näitekirjanik ning prosaist. Agnes-Elsa Taari looming

Sündis Mulgimaal Maru algkooli õpetaja tütrena, õppis 1907–10 Maru algkoolis, 1911–14 Halliste kihelkonnakoolis, lõpetas 1916 eksternina Pärnu gümnaasiumi, täiendas end 1916 Johannes Voldemar Veski pedagoogilistel kursustel Tartus, omandas 1917 Pärnus õpetajakutse. Töötas 1916–17 Maru algkooli õpetajana, oli 1921–22 Otepää kihelkonna Vidrike ja 1922–23 Mäksa valla Sarakuste algkooli juhataja, 1924–25 Virumaal Moora algkooli õpetaja, 1927–28 postkontoriametnik Viljandis.

Avaldas aastast 1924 ajakirjanduses lastejutte, -luuletusi ja -näidendeid ning täiskasvanutele mõeldud näidendeid (neid mängiti peamiselt väiketeatrites ja maalavadel) ja kaks romaani. Aastast 1928 kutseline kirjanik Tartus, toimetas 1931–32 ajakirja Eesti Naine lisa Väikeste Sõber. Kirjutas 1932 libreto A. Virkhausi operetile „Veskineid”. Võeti Eesti Kirjanike Liidu liikmeks 1940, heideti 1950. aastal liidust välja kodanliku natsionalismi vastase kampaania ajal. 

Jaan Bergmann

Luuletaja ja kirikuõpetaja Jaan Bergmann sündis 29.12.1856 Kolga-Jaani kihelkonnas talurentniku pojana. Pärast ülikooli lõpetamist 1882 töötas kuni surmani Paistu koguduse pastorina. Bergmann suri 25.06.1916, ta maeti Paistu kalmistule.

Eesti kirjanduse ajaloos on Bergmann tuntud eelkõige luuletajana.

Bergmanni järelromantilises luules on parim lüroeepika, eriti eestlaste muistse vabadusvõitluse („Ustav Ülo”, „Lembitu valimine”) ja rahvaluuleainelised ballaadid („Taara pidud tagaselja”, „Luupainaja”, „Salme”, „Linda”).

Oli oma aja silmapaistvaid vormimeistreid ja luulekeele rikastajaid.

Tõlkinud vanakreeka väike-eepose „Batrachomyomachia” (ilmus 1879 „Meelejahutajas”), viis laulu „Odüsseiast”, saksa (Johann Wolfgang von Goethe, Friedrich von Schiller) ja vene ballaade (Aleksandr Puškin) ning Piibli (1912 ilmusid proovitrükina Uus Testament ja Laulud, 1915 valminud Vana Testamendi tõlge jäi käsikirja).

Maetud Paistu kalmistule, kus 24.08.1930 avati mälestussammas (kujur Anton Starkopf).

Jaan Adamson

Jaan Adamson sündis 7.11.1824 Kurnuvere küla Olustvere lähedal – 27.04.1879 Holstre vald, kooliõpetaja, rahvusliku liikumise tegelane.

Töötas 1852–79 Holstre valla Pulleritsu koolis.

Võttis kasutusele eesti keele uue kirjaviisi.

Oli Eesti Aleksandrikooli mõtte algatajaid ja peakomitee liige, Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaliige ning Õpetatud Eesti Seltsi kirjavahetajaliige ja esimesi vanavarakogujaid.

Toetas Carl Robert Jakobsoni tegevust. Oli 1866 ja 1871 Holstre valla saadik keisrile palvekirjade esitamisel.

Asutas Paistu kihelkonnas laulu- ja mänguseltse ning isikliku laenuraamatukogu.

Silvi Väljal

Silvi Väljal sündis 30.01.1928 Kuiv-Saapa talu Halliste kihelkond - 03.04.2014, oli tunnustatud raamatuillustraator, vabagraafik, eksliibrisekunstnik Silvi Väljal, kes on laiemale avalikkusele tuntud lasteraamatuga «Jussikese seitse sõpra».

Alghariduse sai taluperes sündinud mitmes Mulgimaa piiridesse jäävas külakoolis. Edasine õppekäik viis teda Viljandisse, mille tütarlastegümnaasiumi lõpetas ta kuldmedaliga 1946. aastal.

Kokku ulatub Silvi Väljali illustreeritud raamatute arv kahesajani, raamatutega otseselt seotud on ka nende omanikumärgid-eksliibrised, mille loojana ta samuti tõusis alates 1950. aastate teisest poolest esile nii teoste hulga kui rahvusvahelise tunnustuse pälvimise poolest. Viimast näitavad esinemised paljudel olulistel rahvusvahelistel näitustel ning rida personaalnäitusi välismail.

Silvi Väljali loomingulise isepära üheks kirkamaks väljenduseks jääb tema enda teksti ja illustratsioonidega lasteraamat «Jussikese seitse sõpra», mille esitrükk ilmus 1966. aastal, kuid edukäik kestab edasi.

Halliste mulgil, nagu Silvi Väljal on ennast nimetanud, säilis kogu eluks armastus mulgi keele vastu ning 2004. aastal ilmus tema ja Lembit Eelmäe koostatud ning tema kujundatud-illustreeritud murdekeelne lugemik «Mulgi keelen ja meelen». Teos sisaldab ka ühe Silvi Väljali mulgikeelse mälestuspildi lapsepõlvest.

Oluline osa Silvi Väljali loomingust on talletatud Eesti Rahvusraamatukogus, mille varamusse kuulub üle kuuesaja tema illustratsiooni-originaali ja ligi viissada eksliibrist.

Endel Nirk

Endel Nirk on sündinud 15.12.1925 Koorküla vallas Helme kihelkonnas Mulgimaal.

Üppinud Koorküla algkoolis ja Tõrva gümnaasiumis. Õppinud TArtu Ülikoolis filoloogiat.

Endel Nirk on eesti kirjandusteadlane ja kirjanik.1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.

Nirk lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1949, 1971 doktorikraadi. Kirjandusloolasena on Endel Nirk tegev olnud eesti kirjanduse kõigi sõlmpunktide läbitöötamisel.

Tema mahukast loomingust on esileküündivamad monograafia «Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus» (1968), kunstnik Ants Laikmaa biograafia «Kaanekukk» (1977), mõttelaastude ja luuletuste kogu «Mosaiikvõlv» (1978) jt.

Nirk oli akadeemilise «Eesti kirjanduse ajaloo» II köite (1966) toimetaja ning «Eesti kirjanduse biograafilise leksikoni» (1975) koostamise algatajaid ja ka Karl Ristikivi uurija.

 

Arne Mikk

Arne Mikk sündis 18.04.1934 Mulgimaal Tuhalaanes Karksi kihelkonnas suure Ritsu  talu perepojana, on eesti lavastaja ja teatritegelane. Aastal 1952 lõpetas ta Viljandi II Keskkooli ning alustas lauluõpinguid Tallinna Muusikakoolis professor Aleksander Arderi klassis. Aastatel 1956–1961 õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis.

1961 lõpetas Arne Mikk Eesti Muusikaakadeemia laulu erialal. Töötanud Estonias koorilaulja, kirjandusala juhataja ja lavastaja assistendina. Lavastaja alates 1970. aastast. Aastatel 1977—1995 oli Estonia peanäitejuht ja loominguline juht. Eesti Muusikaakadeemia dotsent.

Viive Ernesaks

Viive Ernesaks (neiupõlves Säga), sündinud 27.03.1931 Helme mõisas Helme kihelkonnas, on pianist, klaverisaatja, õppejõud ja kontsertmeister.

Viive Ernesaks elust ja lapsepõlvest

Viive Ernesaks on olnud aastakümneid Tallinna Balletikoolis klaverisaatja ja kontsertmeister, hiljem Estonia teatris kontsertmeister ja erinevates Eesti teatrites ja filmides muusikaline kujundaja. Kujundanud enam kui 150 lavastust, 

Õppinud Tartu muusikakoolis, Tallinna 7. keskkoolis, Tallinna muusikakoolis, Eesti Riiklikus Konservatooriumis koorijuhtimist.

Töötanud Tallinna koreograafiakoolis (1957–1959), teatris Estonia (1959–1965), noorsooteatris (1965–1977), draamateatris (1977–1990), konservatooriumi lavakunstikoolis õppejõud jm Draamateatris, Ugalas ja Vanemuise teatris olnud lavastuste muusikaline kujundaja. Teinud muusikalisi kujundusi paljudele filmidele.

Alates 1990. aastast vabakutseline, omades Nõval Perakülas teatrit.

Priidu Beier

Priidu Beier (pseudonüümid: Matti Moguči, Pierre Bezuhhov, Ada Piirlup, Kersti Maarler) sündinud 16.10.1957, on luuletaja ja kirjanik.

Priidu Beier on õppinud kaks esimest aastat Abja Keskkoolis, edasi Õru algkoolis, Tsirguliina Keskkoolis ja Riidaja 8-klassilises koolis. 1976. aastal lõpetas Tõrva Keskkooli ja siirdus sealt Tartu Riiklikku Ülikooli, mille ta lõpetas ajaloo erialal 1983. aastal.

Kohtumine "Juured" Tõrvas

Avaldanud luulekogud «Vastus» (1986), «Tulikiri» (1989), «Mustil päevil» (1991), «Femme fatale» (1997), «Maavalla keiser ehk Kurb klounaad» (2000), «Monaco» (2002) ja „Saatmata kirjad”/Luuletusi aastatest 1976-2000 (2007). Matti Moguci nime all kogud «Õrn ja rõve» (1989), «Mina – Eiffeli torn» (1999) ja «Mina – metsikuim mehike» (2005).

Priidu Beier kuulub Eesti Kirjanike Liitu ja Eesti Kirjanduse Seltsi.Juhan Liivi luulepreemia 2002, Tartu Kultuurkapitali Gustav Suitsu luulestipendium 2008.

Rihet-Urmas Ploomipuu

Rihet-Urmas Ploomipuu sündis Hummulis 16.02.1942 -30.11.1990. Graafik.

Urmas Ploomipuu õppis 1960-61 Tartu Kunstikoolis ja aastast 1964 ERKI-s, lõpetas selle graafika erialal 1970. Oli 1972-79 Tallinnas Kunstifondi graafika eksperimentaalateljee juhataja, seejärel vabakunstnik.

Ühendas leidlikult mitmesuguseid tehnikaid (akvatinta ja ofort, metsotinto ja ofort), esialgu tiheda ristuva ofordijoonega, hiljem fotoklišeega. 1970. aastate teisel poolel, kui kunstniku meelistehnikaks sai akvatinta, sugenes teoseisse maalilisust ja romantilist hingust.

Ploomipuu on kujundanud raamatuid ning silmapaistva tarbegraafikuna märke, diplomeid.

RU Ploomipuu oli Eesti ühe- ja kahekroonise rahatähe kujundaja (Eesti krooni kavandite võistlusel III auhind).

Tegeles ka kirjakunstiga. 1970. aastate lõpus hakkas viljelema maali. Kunstnik hakkas näitustel osalema 1970. aastast, isikunäitused 1972, 1992.

Aino Tamm

23.12.1864 Kitsitalu Kuressaare küla Tarvastu vald Mulgimaa – 07.12.1945 Tallinn, oli eesti laulja (sopran) ja laulupedagoog, professor.

Aino Tamm oli esimene kutseline laulusolist Eestis. 

Mulgimaal Tarvastu kihelkonnas asuv Kitsi talu oli pesapaik, kus ajastu progressiivsed ideed leidsid idanemispinda. Seal kasvas üles ka Aino Tamme õde Mari Raamot, Eesti naisriigikaitseliikumise üks alusepanijaid ning vend Jaan Tamm, tulevane Tallinna konservatooriumi direktor. Kitsi talus kujunesid noore talupiiga sellised eluideaalid nagu ausus, isamaa-armastus, kiindumus laulmisse ja muusikasse.

Helgest talust jutustavad nii mõnedki laulud ja luuletused, nagu näiteks Andres Renniti “Mu meelen kuldne kodukotus”, kus Ainu nime all esinev “küla lats” oligi Aino. Erilist rolli mängis isa Tõnis Tamm, kellelt Aino päris oma kunstimeele ja lauluande. Tõnis laulis kihelkonna meeskooris tenorit, mängis viiulit ja kirjutas luuletusi. Ta lõi ligi 100 lauluviisi peamiselt rahvaviiside ainetel, mille tütar hiljem oma kontserdikavva võttis (nt “Tütre tänu”).

Heino Puhvel

Heino Puhvel (pseudonüüm Mart Kalda) sündis 26.09.1926 Patküla Vallas Helme kihelkonnas Mulgimaal - 29.08.2001 Tartu, oli eesti kirjandusteadlane, kriitik ja proosakirjanik, üks peamisi Tammsaare-uurijaid.

Heino Puhvel osales Tammsaare Kogutud teoste (18 köidet, 1978-93) väljaandmises nii koostajana kui ka järelsõnade autorina.

Tema viimaseks suureks tööks jäi Eesti Kirjanike leksikoni( 2000, 693 lk) koostamine ja toimetamine.

Uurinud peamiselt 20. sajandi algupoole eesti proosat; juhtinud A. H. Tammsaare „Kogutud teoste” (18 kd, 1978–93) väljaandmist. Koostanud keskkooli kirjandusõpikuid ja novellikogumikke, avaldanud kirjanduskriitikat ja novelle (kogumikud „Mõnikord lauldakse sadamas”, 1965, ja „Detsembrikuu valgus”, 1997). Eesti NSV teeneline kultuuritegelane (1987).

Enn Põldroos

Enn Põldroos on sündinud 21.05.1933 Tallinnas, alates 2009 elab Mulgimaal Tarvastu vallas Soe külas Vahtra talus, eesti kunstnik ja kirjanik.

Enn Põldroosi elulugu

Õppinud 1952-1958 ERKIs maalikunsti, aastast 1959 kuulub Eesti Kunstnike Liitu.

Põldroos on loonud sadu maale ja monumentaalteoseid.

Temaatiliselt on Põldroos puudutanud nii sotsrealismi, rahvusromantismi kui ka sürrealismi, kuid kõige südamelähedasem on talle olnud viimane. Tema teosed pole pea kunagi kandnud otseselt ideoloogilist, vaid pigem sügavamat, inimlikumat ja mõistatuslikumat sõnumit. 2000. aastatel on Põldroos oma kunstiloomes kasutanud ka arvutit, luues digigraafilisi kunstiteoseid.

Andres Rennit

Andres Rennit on sündinud Mulgimaal Tarvastu kihelkonnas Vaigu talus 05.11. 1860 - 1936 Viljandi.

Andres Rennit oli eesti luuletaja ja kirjanik.

Avaldanud mitu luulekogu.

Andres Rennit on Tarvastu-murdelise luuletuse „Mul meelen kuldne kodukotus” autor.

Eduard Laugaste

Eduard Laugaste, sündis 1909 Karjatnurmes Helme kihelkonnas Mulgimaal - 1994 Tartu.

Folklorist, TÜ rahvaluule kateedri juhataja, TA KKI rahvaluule sekttsiooni juht

Õppinud Karjatnurme algkoolis, Helme kihelkonnakoolis, Tõrva gümnaasiumis.Tartu Ülikoolist filoloogiadoktori kraad.

On avaldanud uurimusi eesti kirjanduse ja rahvaluule kohta, nagu «Eesti kirjandus karikatuuris» (1939), «Sõnaalguline ja sisealliteratsioon eesti rahvalauludes. Eesti rahvalaulu struktuur ja kujundid I» (1969), «Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Valitud tekste ja pilte I—II» (1963, 1980), rahvaluule tekstivalimikke ja arvukalt lühiuurimusi. 

Laugaste nimega on seotud Tartu Riikliku Ülikooli folkloristide üks kuulsamaid üritusi: dokumentaalfilmid «Kihnu pulmad», «Salu talus», «Suur Tõll» jt. Katse jäädvustada filmilindile rahvakombeid ja muistenditega seotud paiku oli esimene selletaoline üritus Nõukogude Liidus.

Jaak Reichmann

Jaak Reichmann sündis Puide talus Tarvastu kihelkonnas 28.05.1874 -01.05.1945 Eesti Vabariigi kohtu- ja riigitegelane, kohtuminister, Kohtukoja esimees ja Eesti riigi esimene ametisse määratud kohtunik.

Jõukast Mulgimaa talust pärit Jaak Reichmann õppis Peterburis õigusteadust ning töötas Tallinnas vandeadvokaadina, kuni temast sai 13. novembril 1918 iseseisva Eesti riigi esimene ametisse määratud kohtunik, kelle Ajutine Valitsus nimetas Kohtupalati (siis veel Tallinna ringkonnakohtu) esimeheks. „Eesti kohtu Nestor, tugev ja võimas õigusemõistmise tamm“, nagu Elmar Tambek teda oma mälestustes nimetab, jäi sellele ametikohale kuni 13. augustini 1940, mil ta vanaduspiiri ületamise ettekäändel ametist vabastati.1 Jaak Reichmann oli seega ka üks pikima ametiajaga kohtunikest, tema karjäär „katkes“ üksnes kaheks aastaks (25.01.1921-20.01.1923), kui ta oli kohtuminister K. Pätsi ja J. Kuke valitsuses.

Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal määrati Jaak Reichmann taas Kohtukoja liikmeks. Ta arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt 24. jaanuaril 1945 süüdistatuna Vene NFSV Kriminaalkoodeksi §58-1aalusel riigireetmises ja koostöös Saksa võimudega. Jaak Reichmann suri Tallinna vanglas 1. mail 1945.

Asta Jaaksoo

Asta Jaaksoo on sündinud 28.04.1930 Karksi vallas. Kooliteed alustas Polli-Peraküla Algkoolis, on lõpetanud Abja Keskkooli (4. lend). Lõpetanud Haapsalu Pedagoogilise kooli.

Töötanud Vana-Kariste koolis õpetajana, 1952-1959 Raja Algkooli juhatajana ja 1959-1964 Maie Algkooli juhatajana.Prärast kooli sulgemist 1964 alustas samas majas tööd lastepäevakodu, mille tööd juhtis kuni 1984. 1984/1985 töötanud õpetajana Karksi-Nuia Keskkoolis. 

August Kitzbergi muuseumi asutaja ja muuseumi hoidja Asta Jaaksoo on pühendunud oma elu omakandi kuulsa kirjamehe mälestuse alalhoidmisele.

Pedagoog ja tulihingeline giid ja pärandihoidja, mulgi keele õpetaja.

Asta Jaaksoo on Karksi valla aukodanik, Kodanikupäeva aumärgi kandja, Mulgimaa Uhkus 2013.

Ants Murakin

Ants Murakin (kuni 1936. aastani Hans Murrakin) 6.01.1892, vana kalendri järgi 25.12.1891 – 11.01.1975 sündis Mulgimaal Õisu-Kaarli mõisa tallmeistri pojana, õppis Kaarli-Araku vallakoolis 1900–1902  ja Halliste kihelkonnakoolis 1903–1906. 

Murakin oli mitmekülgne kultuuritegelane: maalikunstnik, teatridramaturg ja -dekoraator, tõlkija , teatri- ja kunstikriitik.

Jaan Riet

Jaan Riet sündis Mulgimaal Halliste kihelkonnas Abja vallas Perakülas 27.03.1873-28.07.1952. Oli eesti fotokunstnik. Jaan Rieti fotokogu Eesti FIlmiarhiivis

Jaan Riet jäädvustas Viljandi visuaalse ajaloo 19. sajandi lõpust 20. sajandi keskpaigani. Riet oli ennekõike ateljeefotograaf, kuid ta jäädvustas ka arvukalt linna- ja maastikuvaateid, hooneid, samuti päevakajalisi sündmusi.

Riet pildistas peamiselt klaasnegatiividele, samuti tundis ta huvi stereoskoopilisi piltide tegemisest, viimastest eluaastatest on säilinud ka tselluloidnegatiive. 13 registreerimisraamatust selgub, et ajavahemikus 1896–1948 tegi ta 79 386 ülesvõtet.Paraku ei ole keeruliste aegade tõttu kõik säilinud. 1971. aastal andsid Jaan Rieti tütred säilinud kogu (ligikaudu 60 000 negatiivi) nüüdsele Eesti Filmiarhiivile, kus moodustati Rieti isiklik fond. See sisaldab klaasnegatiive, stereoplaate (ligi 700) ja tselluloidnegatiive (Vikipeedia).

 

Alli Laande

Alli Laande on sündinud 16.04.1957 Vastemõisas, elab Uue-Suuga talus Lilli külas Karksi vallas.

Ta on abielus, viis täiskasvanud last.

2011 lõpetas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse eriala.

Tulihingeline Mulgimaa kultuuri, traditsioonide ja pärimuse tutvustaja ja edendaja. Mulgi keele õpetaja. Erinevate mulgikeelsete raamatute ja paljude trükiste autor.

Mulgimaa Uhkus 2016.

Minni Nurme ja Salme Ekbaum

Minni Katharina Nurme (sündinud Neumann, 1936–41 Minni Raudsepp, 1941–58 kodanikunimi Minni Hint; 30.10.1917 Kiini talu Aidu vald Paistu kihelkond – 22. XI 1994 Tallinn), kirjanik ja tõlkija, Salme Ekbaumi õde, Eeva Pargi ema; oli 1941–58 abielus Aadu Hindiga.

Õppis Suure-Kõpu algkoolis 1925–31 ja Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumis 1931–36. Oli II maailmasõja ajal NSV Liidu tagalas, seejärel Tallinnas vabakutseline kirjanik. Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1944. 

Kirjutanud olustikulise ja psühholoogilise kallakuga proosat (romaanid „Kentaurid”, 1939, 22010, ja „Ratastool”, 1941, jutukogu „Lämbumine”, 1946, lühiproosakogud „Valus küsimus”, 1962, ja „Rähni laastud”, 1966).

Loomingu põhiosa moodustab vormilt mitmekesine, traditsioonilist meetrikat ja vabavärssi kasutav luule. Luulet õhtutunniks

Ella llbak

Ella Ilbak sündis 31. oktoober/12. november 1895 Pöögle vallas Mulgimaal – 8. august 1997 Pontiac, Michigani osariik) oli eesti tantsijanna ja kirjanik. Kuuldemäng Ella Ilbak.

Ta õppis Tartus algkoolides ja Tartu Puškini nimelises Tütarlaste Gümnaasiumis. Seejärel õppis ta aastatel 1915–1917 Petrogradis K. Issatšenko Plastika- ja Teatrikunstikoolis, Sergei Volkonski ja Emile Jaques-Dalcroze rütmikakursustel, ta esines aastal 1918 Eestis tantsuõhtutega.

Aastatel 1918–1919 täiendas ta end Pariisis M. Rutkowska balletistuudios, R. Duncani akadeemias ja Herbert'i akrobaatikakoolis.

1920. ja 1930. aastail kogus Ilbak tunnustust rohkem väljaspool Eestit. Pärast Teist maailmasõda elas ta Pariisis, alates 1955. aastast kuni elu lõpuni USA-s.

Ella Ilbak oli esimene Eesti elukutseline tantsijanna, kes saavutas laia rahvusvahelise tuntuse, filosoofiliste ja religioossete otsingute teed käinud kirjanik. 

Avaldanud oma tantsu tutvustavaid kirjutisi küll varakult Eesti ajakirjanduses ja hiljem harrastanud värsivormi eesti ja saksa keeles, pidas Ilbak oma passiooni kirjanikuna silmas küllap siiski seoses eesti memuaristika klassikasse kuuluva raamatuga “Otsekui hirv kisendab...”(1953) ning romaanidiloogiaga “Tuvi Malm” (1955) ja “Kumisev kannel” (1966), mille esimene osa uuesti ilmus 2004 (Kronberg, 2004).

Jaak Peeter Sõggel

Jaak Peeter Sõggel sündis mõisatöölise pojana Mulgimaal Kaarli vallas Taru talus 27.03.1871 - 8.12.1963 Abja. Rahvaluulekoguja, folklorist ja kirjanik.
Ajalehtedele hakkas kirjutama 1890 Kaarlis, on teinud kaastööd Sakalale, Olevikule, Wirmalisele, Postimehele, Põllumehele, 1920–1930 Pärnu Postimehele.
Vanavara korjamist algas juba karjapoisina, kui veel ei teadnud, mida selle materjaliga pihta hakata.
 
Sõggeli elutöö: 20 360 lehekülge J. Hurdale, 1500 lehekülge M.Eisenile, 100 lehekülge Eesti Rahva Muuseumile, 2000 lehekülge Eesti Rahvaluule Arhiivile, 40 lehekülge Jaan Jungile ja 100 lehekülge F. Kuhlbarsile.
 
Oli Eesti Rahva Muuseumi aukorrespondent. Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivi põhjal oli Sõggel üks Eesti viljakamaid kogujaid ja juttude üleskirjutajaid.

Adam ja Peeter Peterson

Adam Peterson sündis 19.03.1838 Holste vallas – 11. 12.1918 Holstre vald), talurahvaliikumise tegelane ja luuletaja.

Adam Petersonist kui juhtiva rahvuslase kujunemisest.

Oli palvekirjaaktsiooni juhte ning Lõuna-Eesti talupoegade suurpalvekirja (1864) koostajaid ja tsaarile esitajaid. Vangistati mitu korda, vabastati senati otsuste alusel (viimati 1868). Elas vaenamisest pääsemaks 1871–1900 Kesk-Venemaal. Protestis eesti ja vene ajakirjanduses ning luuletustes („Adam Peterson'i laulud”, 4 vihku, 1895–1900) baltisaksa mõisnike vägivallavõimu ja  Balti erikorra vastu.

Peeter Samuel Peterson sündis 28.05.1843 Holstre vald – 29. X 1877 Tambovi kubermang, Venemaa), talurahvaliikumise tegelane, Adam Petersoni vend. Õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Osales Lõuna-Eesti talupoegade palvekirjaaktsiooni juhtimises, oli 1864–65 vangis; vabastati senati otsuse pohjal. Jätkas 1865–66 Holstre vallakirjutajana baltisaksa mõisnike vastast kihutustööd. Oli 1867–70 Venemaal Vjatka kubermangus asumisel, 1870–77 Tambovi kubermangus mõisavalitseja.

Indrek Treufeldt

Indrek Treufeldt on sündinud 16.05.1969, pärit Helme vallast Alaveskilt, Mulgimaalt.

Doktorikraadiga ajakirjanik, ülikooli õppejõud ja dokumnetaalfilmide stsenarist.

Õppinud Patküla koolis. Lõpetanud 1993. aastal elektroonikainsenerina Tallinna Tehnikaülikooli ja
1996. aastal ajakirjanikuna Tartu Ülikooli.

2007. aastast õppejõud Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakoolis.

2012 kaitses filosoofiadoktori kraadi tööga "Ajakirjanduslik faktiloome erinevates ühiskondlikes tingimustes"

Mart Pukits

Mart Pukits sündis 30.04. 1874 Uue- Kariste Halliste kihelkond Mulgimaal - 07.06.1961 Tartu, eesti kunstnik, literaat, tõlkija.

Õppis Tartu saksa käsitööliste seltsi joonistuskoolis ning 1899-1902 Leipzigis Graafika- ja Raamatukunstiakadeemias.1921-25 Pallase kunstikooli kunstiajaloolektor. 1924-40 Tartu Linna Keskraamatukogu juhataja. 

Lõi peamiselt juugendstiilis puugravüüre ja sulejoonistusi ajakirjadele ja raamatutele, tegeles ka maaliga. Kirjutas artikleid ilukirjandusest ja kujutavast kunstist. 

Tõlkis  leedu, vene, ungari, soome kirjanike teoseid; eriti tähtis osa oli tal läti kirj vahendaja ja populariseerijana. Oli Pallase auliige, Eesti NSV Kirjanike Liidu ja Kunstnike Liidu liige, Läti NSV teeneline kultuuritegelane.

Karin Luts

Karin Luts sündis Helme kihelkonnas Riidajas, suri 07.04.1993 Stockholmis, oli maalikunstnik ja graafik.

Eesti kuulsaima naiskunstniku näitus

Näitleja Meta Luts oli tema õde. Õppis Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, kus õppis esmalt Konrad Mäe juures maali ning pärast viimase surma Ado Vabbe ateljees. Hiljem täindas end Pariisis ja Roomas.

Karin Lutsu omanäoline maalilooming on üks huvitavamaid ja intrigeerivamaid 1920.–1930. aastate Eesti kunstis. Luts oli Draamateatri kostüümimeister ning illustreeris mitmeid noorsooraamatuid. Tema illustreeritud on "Tom Sawyeri imelikud juhtumised" (1924), Eduard Visnapuu "Loomade talu" (1934) jt. 1937. aastal tellis majandusministeerium Karin Lutsult gobeläänikavandi Pariisi maailmanäituse Eesti paviljoni jaoks. 
Paguluses olles pühendus Luts jäägitult kunstile. 1950. aastate keskel leidis ta maalimise kõrval uue väljakutse graafikas, millega pälvis suurema tähelepanu ning rahvusvahelise tunnustuse. Ta oli paguluses üks aktiivsemaid eesti kunsti näituste organiseerijaid ja kunstist kirjutajaid. Luts otsis oma loomingus kontakte toonase moodsa kunstiga, töötades nii abstraktses kui ka sürreaalses laadis (vikipedia).
1963. aastast oli Karin Luts Rootsi Naiskunstnike Ühingu ja 1964. aastast Rootsi Kunstnike Ühingu liige. 1960. aastatest, pärast graafikakursustel osalemist, tegeles ta innukalt ka graafikaga ning esines näitustel koos Rootsi kunstnikega.
Ta pärandas oma maali- ja graafikaloomingu Tartu Kunstimuuseumile ning mahuka kirjaliku pärandi (päevikud, kirjavahetus) Eesti Kirjandusmuuseumile, kus talletatakse ka tema mehe Peeter Arumaa fondi. 

Hedvig Hanson ja Novella Hanson

Novella Hanson on sündinud 16.03.1953 Tõrvas. Laulnud ansamblites Laine, Repriis, Initsiaal  ja Fix. 2014 astus üles üles oma bandiga: Novella Hanson & Band. Elab ja töötab Tõrvas ja on Tõrva Laulustuudio juht ning Tõrva kultuurimajas kollektiivi juht.

Novella Hansoni ja Tõnu Kilgas tütar on Hedvig Hanson.

Hedvig Hanson on sündinud 22.04.1975, eesti jazzlaulja. Oma elu esimesed 12 aastat elas Hedvig Tõrvas Mulgimaal vanaema Anna juures, seal kujunes temast lüürilise iseloomuga looduslaps. Emotsionaalsust ja looduslähedust on tugevalt tunda ka kõigis tema lauludes. Varajase lapsepõlveaja muusikaliste mõjutajatena on Hedvig nimetanud ansamblit Fix (kuna käis emaga kaasas Fixi kontsertidel), hiljem ABBAt ja ema kassettidelt kuuldud afroameerika juurtega rütmimuusikat.

Temalt on ilmunud enam kui 10 albumit. Elab Tuhalanes Mulgimaa südames.

Andreas Erlemann

Andreas Erlemann (1833-1915) Kooliõpetaja, köster ja rahvusliku liikumise tegelane. Õppis Valga Seminaris.

Töötas 1859-1881 Helme algkoolis õpetajana ning oli 1859-1915 Helmes köster ja vallakirjutaja.

Asutas Helmes Laulu ja Mängu Seltsi ning kihelkonnalaulukoori, mis osales 1869, 1879 ja 189 üldlaulupeol. '

Juhtis Helmes Noortemeeste Heategevat Seltsi ja pidas õpetlikke kõnesid talupidamisest.

Kuulus Eesti Kirjameeste Seltsi, tegutses Aleksandrikooli Helme abikomitee esimehena. Ta tegutses aktiivselt kohalikus seltsielus. Ta asutas Helme Laulu ja Mängu Seltsi, oli Helme Laenu- ja Hoiuühisuse üks asutajaid ja juhatuse liige, osales Helme Põllumeeste Seltsi töös, oli Liivimaa Maanõunike Kolleegiumi peavolinik Helme mõisa agraarstatistika alal. Erlemann suri aastal 1915 ja ta maeti Helme kalmistule.

Ken Marti Vaher

Ken Marti Vaher sündis 05.09.1974 Tallinn 

Ken-Marti Vaher on Eesti jurist ja poliitik.

Oma mulgi juurtest Halliste kihelkonna Kaarli valla Sammaste külas räägib KM Vaher Kultuuris ja Elus

Ken-Marti Vaher kuulub Isamaa ja Res Publica liitu. Ta oli 2003–2005 Juhan Partsi valitsuses justiitsminister ja 2011–2014 Andrus Ansipi kolmandas valitsuses siseminister. 

Elulugu

Mulgilikuks jooneks peab KM Vaher eelkõige pühendumist seatud eesmärkidele ja sihikindlat tööd.

Mats Nõges

25. august 1879 Mulgimaa – 21. august 1973 Jämejala) oli eesti arst ja kultuuritegelane.

Nõges sündis Kärksi külas Meksi taluperemehe pojana. Ta lõpetas 1899 Viljandi linnakooli ja tegi gümnaasiumi lõpueksamid 1908 eksternina Venemaal.

Töötas Viljandis arstina.

 

Mats Kissa ja Erik Kissa

Mats Kissa sündis Halliste kihelkonnas Kaarli valla Nahksepa talu 03.02.1887 - 24.02.1956 oli eesti toorlinatööstuse rajaja.

1906–1911 õppis Riia Polütehnikumis keemiat, mille lõpetas tehnoloogiainsenerina. Oma diplomitöö kaitses ta teemal "Linaseemne- ja kookosõlivabrik". 1911–1912 oli ta polütehnikumis professor Blecheri juures assistendiks ning tegeles tema laboratooriumis linaleotamise küsimustega.

Abja linavabrikut võib pidada Mats Kissa elutööks. Linavabriku asukohaks valiti Abja. 1913. aastal alustati linavabriku ehitamist Vanamõisa Tümpsi renditalu maadele. Esimene toorlinatööstuse osakond alustas tööd 1914.

Mats Kissa oli aastatel 1914–1927 (väikeste vaheaegadega) Abja Linavabriku väljaehitamise ja arendamise juht. 1929. aastast Abja Lina- ja Värnitsavabriku direktor ja insener kuni selle natsionaliseerimiseni 1940.

Abja linavabrik oli suur ettevõte, selle juhatajana oli Mats Kissa Lõuna-Eesti põllumeeste seas väga lugupeetud isiksus.

1920-aastatel oli Mats Kissa Eesti kaupmeeste, töösturite, pankurite ja laevaomanike ühishuvide esindamiseks ja kaitseks loodud Eesti  Kaubandus-Tööstuskoja liige, kuuludes 1925. aastal suurtööstuse sektsiooni.

Juhan Aavik

Juhan Aavik sündinud 29.01.1884 Holstre vald, Paistu kihelkond – 26.11.1982 Stockholm. Helilooja, dirigent, pedagoog, Eesti Heliloojate Liidu asutajaid.

Dirigendi, helilooja, pedagoogi ning mitmekülgse kultuuritegelase Juhan Aaviku peamiselt rahvaviisidele tuginev helilooming on žanriliselt mitmekesine – see hõlmab 175 oopust ning ulatub ooperist ja sümfoonilisest muusikast lastelauludeni. Domineerib siiski koori- ja kammermuusika. Erilise tähenduse on saanud väliseestlaste laulupidudel ning hiljem taasiseseisvunud Eestis üldlaulupidudel kõlanud segakoorilaul "Hoia, Jumal, Eestit!" (1933)

Aastatel 1911–1925 elas Aavik Tartus, kus tegutses "Vanemuise" teatri muusikajuhi (1911–1915) ja dirigendina, ühtlasi oli ta üks Tartu Kõrgema Muusikakooli asutajatest ja hiljem selle direktor (1919–1925). Aastal 1925 siirdus Juhan Aavik Tallinna, kus temast sai muusikaelu juhtfiguure: aastani 1933 töötas ta "Estonia" teatri muusikajuhi ja dirigendina, olles lisaks sellele eestvedaja peaaegu kõigis suuremates eesti muusika ettevõtmistes.

Mari Kull

Sündinud Õisu vallas 1901, surnud 1972 Tõrvas. Oli koorijuht, lauluõpetaja, ajalooõpetaja.

Mari Kulli tuntumaks õpilaseks võib pidada legendaarset Voldemar Kuslapit.

Mari Kulli nimeline kultuuripreemia on mõeldud kultuurielu ja selle edendajate väärtustamiseks ning see määratakse isikule või kollektiivile, kelle töö ja saavutused on oluliselt kaasa aidanud kultuuriväärtuste loomisele Tõrvas

Mari Kulli nimeline kultuuripreemia

Mehis Heinsaar

Mehis Heinsaar on sündinud 01.08.1973, on Eesti kirjanik.

2007. aasta Eesti Päevalehe intervjuus on Heinsaar ölnud: sündinud olen Pelgulinna sünnitusmajas, üles kasvanud vaheldumisi Tallinnas ja Taageperas, teismeea veetnud Karksi-Nuias ja pärast seda elanud Tartus ja Karksis vaheldumisi.

Valga- ja Viljandimaa maastikud on mulle kõik tuttavad ja seal leiab aset ka väga paljude juttude ainestik. Peangi end eelkõige Lääne- ja Lõuna-Eesti inimeseks, sest mu esivanemad on pärit Saaremaalt, Noarootsist ja Helmest.

Jaan Jung

Jaan Jung (1835-1900) oli eesti koolmeister, helilooja ja harrastusajaloolane.

Halliste koguduse organist 1867–99.  Oli 1857–96 Abja vallas Kaidi koolis õpetaja. Maetud Pilistvere kalmistule. Mälestuskivi asub Penuja tee ääres Abja vallas.

Oma tööst ja seltsitegevusest vaba aja pühendas ta Eesti koduloo uurimisele, eriti huvitasid teda vanad linnamäed ja kalmed. Tema tähtsamad koduloo vallas kogutud pärimused ja andmed on koondatud raamatusarja "Muinasaja teadus eestlaste maal: Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Perno ja Wiljandi maakonnast". Koolmeistrina andis Jung välja ka mitu õpikut.

Jaan Jungi võiks nimetada ka esimeseks eestlasest arheoloogiks, sest ta täiendas end muinasteaduste alal nii Soomes kui ka mujal Vene impeeriumis ning teda kutsuti ka 1896. aastal Riias toimunud üle-Venemaalisele arheoloogide kokkutulekule.

Jaan Jung oli koos Matthias Johann Eiseniga esimesi, kes hakkas 1870. aastatel propageerima termini "ajalugu" kasutamist senise "sündinud asjade loo" ja teiste ebamääraste väljendite asemel.

Konstantin Süvalo

Konstantin Süvalo (aastani 1936 Štšerbakov, ka Scerbakoft) sündis 01.01.1884 Karksis – 28. 01.1964, maalikunstnik ja joonistusõpetaja.

Õppis Karksis, Kunstiharidust sai 1908 Riias B. Blumi erakunstikoolis ja aastast 1909–13 Riia kunstikoolis. Täiendas end 1913 ja 1914 Peterburis professor Dmitri Kardovski ateljees.

Käis 1929–30 Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina Pariisis, tutvus seal seis lütseumides joonistusõpetuse metoodikaga.

Tema tuntuimad õpilased on Olev Soans, Karin Luts, Malle Leis (Entsüklopeedia).

Põhiliselt impressionistliku maastikumaalijana jäädvustanud loodust erinevail aasta- ja päevaaegadel, õnnestunuimad on romantilised sügis- ja varakevade pildid.

Hans Wühner

Hans Wühner (13.11.1836 Vanakubja talu Viljandi kihelkond –13.08.1911), rahvusliku liikumise tegelane, köster ja kihelkonnakoolmeister.

Oli aktiivne rahvusliku liikumise tegelane, edendades Tarvastu kultuuri- ja hariduselu ning korraldades ühiskondlikke üritusi. Asutas kohaliku laulukoori ning 1860. aastal ühe esimestest eesti rahvaraamatukogudest.

Wühner oli koos Jaan Adamsoniga Eesti Aleksandrikooli mõtte algatajaid ning Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige. Oli Eesti Kirjameeste Seltsi praktiline asutaja ning liige aastail 1972–1881) ja Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees (1895–1897).

Tegi kaastööd kõikidele rahvuslikele ajalehtedele. Wühner oli üks väheseid rahvuslasi, kes osales kõigis olulisemates ärkamisaja ettevõtmistes.

Ostis 1880. aastal Keeri mõisa Nõo kihelkonnas ning oli Nõo kiriku eestseisja.

Karl Papello

Karl Papello (ka Karl Popello, Karl Pabello, 02.07.1890 Paistu kihelkond Pärsti vald – 07.01.1958 Jena) oli Eesti tehnikateadlane ja leiutaja.

Kutsutakse ka Eesti Edisoniks.

Oli viljakas leidur, optik ja konstruktor, paljude sõjatehniliste, peenmehaaniliste, optiliste ja meditsiinitehniliste leiutiste autor. Tegutses edukalt mehaaniliste analoogarvutite loomisel ja täiustamisel. Antirelativistina püüdis oma füüsikateoreetilistes uurimustes arendada valguse mehaanilist õpetust ning tõestada elektrinähtuste allumist mehaanikaseadustele. Töid elektrodünaamikast ja valgusõpetusest, üle 100 patendi.

Asutas 1926 Tallinnas elektrotehnika- ja peenmehaanikatöökoja, kus ehitatud õhutõrjesuurtükkide tulejuhtimisseadmeid ostsid peale Eesti ka Inglismaa, Rootsi ja USA, seadmeid katsetati ka Prantsusmaal. Aastast 1931 oli Saksamaal Jenas optika ja peenmehaanika firma Carl Zeiss insener, ülesandeks teaduslikud uuringud ja konstrueerimistööde juhendamine. Pärast teise maailmasõja lõppu langes Nõukogude armee kätte, küüditati Venemaale, töötas Kolomna ja Zagorski sõjatehastes (Moskva lähedal). 1952 vabanes ja naasis Jenasse, kus jätkas insenerina

Eha Lättemäe

02.09.1922 Mõnnaste - 14.11.2012 Luulekava Eha Lättemäe sünnipäevaks ERRis

Lättemäe lõpetas 1948 TRÜ ajaloolasena. Esimesed luuletused avaldas ta 1955. aastal Viljandi kohalikus lehes, tema debüütkogu trükiti 1968. aastal. Kaks Lättemäe raamatut ilmus ka Karjalas.

Kirjutanud peamiselt nukratoonilist loodus- ja isikulüürikat. Tema loomingus on palju tekste mulgi keeles Tarvastu murrakus ja soome keeles. 

Lättemäe mitme kultuuri veerel

Luulekogud «Oma sammude varjust» (1968), «Uskon aurinkoon» (1969, Petroskoi), «Pääsuke päevalind» (1971), «Nõnda ma lähen» (1973), «Metsamarju, mõtsamarju» (1974) «Poimin marjoja sinisestä metsästä» (1975, Petroskoi), «Kahel häälel» (1981, koos isa Andres Lättemäega), valikkogu «Elulugu» (1981), «Iltakävelüllä / Õhtune jalutuskäik» (2003).

Martin Klein

Martin Klein (12. september 1884 Tarvastu vald, Viljandimaa – 11. veebruar 1947 Tarvastu vald, Viljandimaa) oli eesti maadleja, esimene olümpiamedali võitnud eestlane (1912 kreeka-rooma maadluse keskkaalus).

Ta on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui kõige pikema maadlusmatši võitja olümpiamängudel (11:40).

Ta võistles ainult kreeka-rooma maadluses.

Johan Lagos

Johan Lagos on sündinud 13.11.1801 Tarvastus, oli Tarvastu kihelkonnast pärit ja pidas maamõõtja ametit. Johan Lagos on loonud eepose „Kalevipoeg” X ja XVI peatüki („Kikerpära lood”, „Reis maailma otsa”).

Just viimases saavutab Lagose kirjanduslik fantaasia nii pöörased mõõtmed, et Kreutzwald kahtles kaua, kas see peatükk ülepea sobib eeposesse.

Lisaks Kalevipoja-lugudele saatis Lagos Kreutzwaldile ka muud folkloorset materjali. Pole võimatu, et eeskätt Lagoselt „laenas” Kreutzwald oma loomingu põhimeetodi – rahvajuttude kunstipärasesse vormi ümberkirjutamise. 

Lembit Lõhmus

Lembit Lõhmus on sündinud 25.09.1947 Mustlas, graafik ja sisustusarhitekt. Lembit Lõhmuse tööd

1969 - 1975 Õpingud Tartu Kunstikoolis ja Tallinna Kunstiakadeemias (cum laude). 1975 - 1977 Tarbekunstifiliaali juhataja Kunstimuuseumis. 1977 - 1988 sisustusarhitekt, 1989 - 2003 Vabakutseline graafik, 2003 - 2010 Eesti Postmark. 

2011 - Tarvastu valla aukodanik 

Loonud üle 500 eksliibrise ning väikegraafikat puu-, vase- ja terasegravüüris.

Postmarke (enam kui 200) teinud 6 riigile - NSVL, Eesti, Rootsi, Läti, Leedu ja Kasahstan.

Eksliibriseid loonud 28 riigi kogujatele - Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Gruusia, Holland, Hispaania, Iisrael, Itaalia, Jaapan, Kreeka, Leedu, Luksemburg, Moldova, Norra, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Slovakkia, Soome, Shveits, Tshehhi, Ukraina, USA, Vatikan ja Venemaa.

Lõhmus on Eesti euromüntide reversi kujunduse autor.

Ilmar Kõverik

Ilmar Kõverik on sündinud 23. veebruaril 1951. aastal Tõrva linnas. Viimased 20 aastat on ta juhtinud Tõrva Kirik-Kammersaali. Vaata klippi Ilmar Kõverikust

Tema eestvedamisel on toimunud mitu loodusfestivali „Las jääda ükski mets", korraldatud lugematul hulgal kontserte ja näitusi ning loodushariduslikke ettevõtmisi. Hindamatu väärtusega on Kõveriku algatatud sari „"Juured. Tuntud inimesi Helme kihelkonnast", mille käigus on viimase 15 aasta jooksul toimunud rohkem kui 160 kokkusaamist.

Kõverik on muu hulgas 2008. aastal pälvinud Valgamaa teenetemärgi, 2010. aastal muinsuskaitseameti parima muinsuskaitsja tunnustuse, 2011. aastal Valgetähe teenetemärgi, 2011. aastal Valgamaa kultuuripärli aunimetuse ja 2013. aastal Valgamaa pärandihoidja elutöö sõle.

2015 Mari Kulli kultuuripreemia, mis on Tõrva linnavolikogu algatatud Tõrva linna kultuuripreemia, mille eesmärk on tunnustada ja innustada loomeinimeste erialast pühendumist Tõrvas.

Tarmo ja Priit Pihlap

Muusikute Tarmo ja Priit Pihlapi vanemad olid pärit Tarvastu mõisast Tarvastu kihelkonnast, isa Juhan Pihlap ( 10.02.1926-27.016.2010).

Tarmo Pihlap 21.04.1952 - 03.08.1999 sündis Abja-Paluojal, oli laulja ja muusik.

Tarmo Pihlapi laulud

Õppis aastatel 1970–1972 Tallinna Muusikakoolis löökpille, 1986 aastal lõpetas kooli lauljana. Mänginud ansamblites Varjud, Jüngrid, Melodica, Vana Toomas, Fix, Palderjan. Muusikutest kolleegide hinnangul oli Tarmo Pihlap eesti parim joodeldaja. Tema noorem vend on Priit Pihlap.

Priit Pihlap 14.05.1958  on muusik, laulja, trummar ja kitarrist. Ta on mänginud ansamblites Fix, Armaada, Nemo.

Enno Allik. Enn Allik

Enno Allik on sündinud 1936 Mulgimaal. Õppinud maalimist 1978-1985 Tartu Riikliku Kunstimuuseumi kujutava kunsti kaugõppe kursustel S. Jõgeveri juhendamisel.

Viljelenud maastikumaali, lillemaali, portreed ja figuraalkompositsiooni.

Näitustega esinenud Soomes, Rootsis ning Saksamaal. Enno Alliku poeg on Enn Allik.

Enn Allik on sündinud 1961 Mulgimaal Karksis. Maalimist õppinud Tartus Riikliku Kunstimuuseumi kujutava kunsti kursustel H. Kahro juhendamisel. Fotograafiat õppinud Moskvas. Alates 1990 vabakutseline.

Näitused kodumaal, Soomes, Saksamaal ja Venemaal.

Rita Raave

Rita Raave sündis 06.04.1951. Mõisakülas Mulgmaal. On eesti teatri- ja filminäitleja ja kunstnik.

Lõpetas Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri 1974.

1974-1998 näitleja Tallinna Draamateatris. Järgnevad kuus aastat töötas ta Vanalinnastuudios. Selle teatri lavalaudadel mängitud lustakad ja kergema sisuga tükid olid jällegi omamoodi elamuseks tema näitlejateel. 2004. aastast on Rita Raave vabakutseline näitleja ja kunstnik.

Korraldanud rea näitusi erinevais paigus Eestimaal.

Ado Grenzstein

Ado Grenzstein  05.02.1849 oli Tarvastu vallas Kõksi talust pärit - 20.04.1916 Prantsusmaa,ajakirjanik, õpikute autor ja luuletaja.

Ado Grenzstein on ka tuntud lastelauliku „Viisk, põis ja õlekõrs” autor.

Koostanud õpikuid („Saksa keele õpetaja” I–III, 1877–80; „Kooli Laulmise raamat”, 1878; „Eesti Lugemise-raamat” I–II, 1887–88), rikastanud eesti kirjakeele sõnavara („Eesti sõnaraamat”, 1884, sisaldab 1600 uut ja võõrsõna) ja stiili („Kauni keele kaitsemiseks”, 1899), luuletanud (kogud „Esimesed luuletused”, 1877; „Laulud ja salmid”, 1888; „Mõttesalmid”, 1899), kirjutanud hulga poliitilisi brošüüre („Eesti küsimus”, 1894; „Herrenkirche oder Volkskirche”, 1899; „Juudi küsimus”, 1912), artikleid kasvatuse kohta („Koolmeistri käsiraamatus”, 1879; ajalehes Olevik) ja muud.

Ado Grenzstein on esimese eestikeelse maleõpiku (1883) autor. Aastat 1883 peetakse Eesti male sünniaastaks. Eesti maleterminoloogia loojana võttis kasutusele sõnad male, kuningas, lipp, vanker, odamees, ratsamees ja kahimäng.

Mitmekülgset allikmaterjali sisaldab tema 1898 rajatud arhiiv „Ado Grenzsteini kirjakogu” (säilinud 18 köidet Eesti Kirjandusmuuseumis)

Wilhelmine von Bock-Schröder-Devrient elik Laulu-Kadri

06.12.1804 Hamburg kuni 26.01.1860 Coburg.

Saksa ooperilaulja - sopran ja mezzosopran.

Oli 19. sajandi üks suurimaid Saksamaa ooperitähti.

Erootlise kirjanduse rajajaid. Kirjutanud kahes osas oma memuaarid.

Ta oli võimas ja kirglik lauljatar, keda tema hiilgepäevil lausa jumaldati. Oma kolmanda mehega elas ta aastail 1857–1858 Loodi mõisas ja sai siin tuntuks kui Laulu-Kadri. 

Loodi mõisa härrastemaja nimetas Wilhelmine Schröder-Devrient «vanaks öökullipesaks», kus pole ruumi kaasa toodud mööbli ja maalide paigutamiseks. Samas oli naine võlutud koha kaunist loodusest.

Ta laskis korrastada maalilise liivakivipaljandi ja allikaga Loodi oru. Siin olid jalutusrajad ja üle oja viis mitu sillakest. Läbi metsa oli raiutud siht, nii et Loodi mõisa härrastemaja rõdult paistis Paistu kirikutorn.

Abikaasaga liitis teda kirjandus- ja muusikahuvi. Pimedatel talveõhtutel loeti üksteisele ette Goethet või siis mängis härra klaverit ja proua võis oma kaunil häälel kõlada lasta – publikuks vahest vähesed naabermõisate aadlikud või oma teenijarahvas. Siiski ei tundnud ta end Loodis õnnelikuna. Pärast üht sellist musitseerimist olevat ta nutma puhkenud ja kaevelnud: «Mul peab olema oma maailm, muidu tuleb mul surra! Mina, kuulus kunstnik, pean siin Liivimaal tanguputru keetma.»

Kohalik rahvas kutsus mõisaprouat Laulu-Kadriks. Lauljatar läks tagasi Saksamle 1958. Loe pikemalt siit

Lahkunud mehe juurest Liivimaalt, siirdus Wilhelmine tagasi Saksamaale. 

Vello Jaska

Vello Jaska (sündinud 05.09.1949 Pikasillas) on luuletaja, ajakirjanik, näitekirjanik, koolijuht.

Lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse eriala ning Tartu Ülikooli ajakirjanduse eraiala.

Vello Jaska on välja andnud raamatuid, publikatsioone, luulekogusid näidendeid.

Tema teosed: Mööda kõnnumaad (1998), Juured kodumullas (2000), Nagu kauge kaja (2001), Koduigatsus (2004), Mõtteväljadel (2004), Ajatuultes (2005), Rambivalgus (2006), Kodulävel (2008), Varjus ja valguses (2011), Hummuli läbi aegade (2013), Hingevalgus (2014).

Jaak Kõdar

Jaak Kõdar on sündinud 1940 Nava talus Lilli külas Karksi vallas. Kirjanik, dramaturg ja kultuurikorraldaja. Loe Jaak Kõdarist siit

Nõukogude ajal töötas Desintegraatoris ja sattus repressioonide alla.

Jaak Kõdar on kirjutanud ligi 30 raamatut, sh näidendeid, luulet, ohtralt lasteraaamatuid.

Luuletusi on Jaak Kõdar kirjutanud nii eesti kirjakeeles kui mulgi murdes. Ta on välja andnud ka oma isa mälestusteraamatu  “Kaks elu“.

2005. aastast on Jaak Kõdar korraldanud oma isatalus Naval Mulgi kultuuri festivali, kus on etendatud ka tema enda kirjutatud näitemänge.

2014 nimetati Karksi valla aukodanikuks.

 

 

Martin Lipp

Martin (Märt) Lipp sündinud 14.04.1854 Tarvastu kihelkonnas Vooru vallas Peetruse talus - 08.03.1923 Tallinn, oli pastor ja kirjamees.

Õppis usuteadust Tartu ülikoolis (1874−1878) ja lõpetas kõrgkooli usuteaduse kandidaadina. Töötas Tartu Jaani koguduse abipastorina, valiti Kaarma koguduse (Saaremaa) kirikuõpetajaks ja Kaarma Õpetajate Seminari direktoriks (1881−1884), seejärel Nõo koguduse (Tartumaa) kirikuõpetaja (1884−1923).

Oli Eesti Kirjameeste Seltsi, Eesti Kirjanduse Seltsi ja Õpetatud Eesti Seltsi liige. Pooldas ärkamisaegses liikumises J. Hurda alalhoidlikku suunda ja jagas tema vaateid. 

On kirjutanud umbes 30 raamatut.

Paistis silma viljaka luuletajana (üle 800 värsistuse). On avaldanud värsikogud „Kodu Kannid” I (1897), „Kodu Kannid” II (1899), „Lihtsad lilled” (1902), „Päikse kullas” (1909), käsikirja on jäänud „Hilised õied. Luuletused a. 1910−1918”. Lipu luuletekste on üsna tagasihoidlikult hinnatud, vaimulikku värsse siiski enam ja neid on viisistatud. 

Lipp tegeles ka muusikaga, tema kirjutatud on populaarse laulu "Eesti lipp" sõnad.

Eeva Park

Eeva Park, sündinud 03.09.1950, on eesti kirjanik, luuletaja Minni Nurme ja Aadu Hindi tütar.

Kirjutanud romaane, enim novelle, samuti luuletusi ja lühijutte.

Eeva Pargi teosed

2004 Eduar Vilde kirjandusauhind põneviku "Lõks lõpmatuses" eest.

Mats Erdell

1792-1847 Mulgimaa. Esimene eesti talupojast pärinev mõisaomanik.

Mats Erdell oli puhast taupojatõugu

Kui Friedrich Johann von Oettingen sai 1796. aastal pandipidajana (ostis üles eelmise omaniku võlad) oma kätte Taagepera mõisa, siis olid Pööglest sinna üle viidud 115 (või 150) talupoja hulgas ka Erdo Mert, Tio ja nende kolm last.

Mert oli algul mõisa aidamees, hiljem mõisast versta kaugusel oleva Sõnni talu peremees; 1816. aastal on peremehena kirjas juba Matz (Mats). Priinime Erdell (alul Ertel) sai pere arvatavasti 1819. aastal, ilmselt Matsi sünnitalu järgi.

Mats oli hakkaja mees ja teenis kena kopika 1812. aasta Isamaasõja ajal kroonuvoorides käies, hiljem aga äritses talupidamise kõrval teravilja ja linaga.

1813. aastal kosis Mats naabertalus kasvanud Kärdu (Kert), kellel sündis kolmeteistkümne aastaga neli poega ja kolm tütart.

1830. aasta paiku rentis Matz Erdell Tõrva külje all Patküla mõisa ja kolis perega sinna. Juba 1833. aasta alul sai ta pisut kõveral teel, nimelt Voltveti mõisniku von Stryki kui variisiku nimel, pandipidaja õigused mõne versta kaugusel paikneva Roobe mõisa kohta.

Andres Lattik

Andres Lattik, pseud. Laanelill, sündis 1862 Tarvastu kihelkonna Vana-Suislepa valla talusulase pojana, suri 1945 Vana-Suislepas, oli luuletaja, kooliõpetaja ja põllumees.

 Õppis Paabo algkoolis ja Tarvastu kihelkonnakoolis. Töötas koduõpetajana Uue-Suislepa mõisas ja õpetajana Tartumaal Hirvo külakoolis. Vallandati Postimehes ilmunud venestamisvastase artikli tõttu, milles soovitas sõjaväes luua eestlastest koosnevad väeosad. Oli aasta Venemaal, 1901 rentis Holstre mõisa. Enne I maailmasõda reisis veel korra Venemaal, seejärel elas kuni surmani rentnikuna Vana-Suislepas.

Tema luulekogud: Eller-heinad Isamaa aasadelt, ehk, Armsamad healed : Minu noorte sõpradele. Tartu : [A. Lattik], 1887 (Tartu : K. A. Hermann). 56 lk; Taara-tammiku Laulu-lind : Mitmesugused uued laulud ja salmikud. 1. anne. Jurjev : [A. Lattik], 1901 (Jurjev : J. Tõnnishof ja T. Kukk). 100 lk

Hans Salm

Hans Salm (1934-2008) Kodu-uurija. Töötas 30 aastat korrakaitseorganites.

1985-1994 oli Valga muuseumi direktor. 1994-1999. sama muuseumi vanemteadur.

On olnud paljude Valgamaaga seotud raamatute kaaskoostaja ja toimetaja. Koostanud „Tõrva-Helme-Hummuli”, „Helme kalmistu”, „Helme köstrimäe rohtunud radadel” ja „Sünnipäevast tänapäeva: sada aastat ühistu leti taga”.

Keete Ainver

Keete Ainver (kuni 1934 Keete Lillimägi, 16/29. detsember 1905 Helme kihelkond, Patküla vald – 28. jaanuar 1994 Stockholm) oli eesti kirjanik.
Ta sündis Akki talu omaniku seitsmelapselise pere neljanda lapsena. Õppis Tõrva (Soesaadu) algkoolis, Helme kihelkonnakoolis (Köstrimäel) ning 1925. aastal lõpetas Tõrva ühisgümnaasiumi. Aastatel 1925–1931 õppis Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keele ja kirjanduse erialal (aineteks veel pedagoogika, rahvaluule, etnograafia), lõpetades cum laude.

Jutukeste ja luuletuste kirjutamist oli ta alustanud juba üsna noorelt, ajakirjanduses debüteeris ta luuletustega 1932. aastal.
1932–1940 oli ta eesti keele õpetajaks Valga Reaalgümnaasiumis. 1934. aastal abiellus Keete Tartu Pauluse kirikus Eduard Ainveriga. 1938. aastal sündisid perre kaksikud tütred. 1930. aastatel algas ka tõsisem kirjanduslik tegevus.

1944. aasta märtsipommitamises hävis maja, kus nad elasid, ning koos sellega ka "Rongatare" käsikiri.
1944. aasta sügisel põgenes ta koos perega Rootsi, töötas kaks aastat Grangärde põgenikelaagri koolis õpetajana ja pärast Stockholmis postiametnikuna. "Rongatare" sai järk-järgult taastatud ning ilmus 1952. aastal, kuid kavandatud triloogia jäigi lõpetamata.

Ta kuulus Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingusse, Eesti Naisüliõpilaste Seltsi Ilmatar ja Välismaisesse Eesti Kirjanike Liitu.
Keete Ainver suri Rootsis 28. jaanuaril 1994.

Kuulsad mulgid Mati Laane ajaveebis