Kihelkonnad

Kihelkond on olnud pikka aega eestlaste piirkondliku identiteedi aluseks. Kogu meie vanem kultuurikiht (keelemurded, rahvaluule, materiaalne kultuur jne) jaguneb kihelkondade järgi.

Etnograafiliselt oli kihelkond üsna suletud rahvuslik üksus, kus tänu iseolemisele, kogukonnasisestele abieludele jms säilisid vanad tavad, murrak, riietus ja muu kohalik pärand. Kihelkonna rahvast iseloomustavad tihedad hõimlussidemed, reeglina võeti abikaasa oma kihelkonna piirest, harvemini naaberkihelkonnast (Saaga).

Kui lauldakse rahvalaulu, siis on see mingi kihelkonna rahvalaul, kui kantakse rahvarõivaid, siis on need mingi kihelkonna rahvarõivad. Tänini maetakse inimesed kihelkonna surnuaeda.

Ajalooliste kultuuripiirkondade tähistamine tugevdab eestlaste piirkondlikku identiteeti ning aitab selle kaudu kaasa põlisasustuse säilimisele regioonides.

Tänapäeval on kihelkonna mõiste muutunud Eestis pelgalt ajaloolis-kultuuriliseks mõisteks. Näiteks eesti keele murrakud, rahvaluule ja rahvarõivad jagunevad kihelkonniti, kuna palju kihelkondi moodustati ajalooliste kihelkondade aladele. 

Kuni talurahva pärisorjusest vabastamiseni 19. sajandi algul oli ühiseks kirikukoguduseks seotud kihelkond põhiline territoriaalne üksus, mille piirides talurahvas omavahel läbi käis. Oma kihelkonnast kaugemale pääsesid talupojad (eriti naised) harva. Seepärast oli kihelkonnal oluline tähtsus rahvakultuuri sisemise liigenduse ja kohaliku murraku kujunemisel. Kihelkond on võetud põhiüksuseks nii vana eesti rahvakultuuri kui ka murrete uurimisel. Kihelkond on eesti keele, rahvaluule ja etnograafia uurimisel põhiline territoriaalne üksus. 19. sajandi asutatud kihelkonnaakohtute, kihelkonnakoolide ja Lõuna-Eestis ka kihelkonnakonventide piirkond harilikult kattus kihelkonnaga. Ka põllumeeste konventide asutamisel (1936, Põllutöökoda) arvestati kihelkonnaapiire.

Mulgimaa hõlmab viis kihelkonda: Halliste, Helme, Karksi, Tarvastu ja Paistu.