"Igal talul oma taar," ütleb eesti vanasõna. See iseloomustab väga hästi väikese territooriumiga Eesti rohkete kohalike erijoontega rahvakultuuri. Paljud erinevused on alguse saanud juba muistsest hõimuajast ja kajastuvad nii keelemurretes, arheoloogilistes leidudes kui ka hilisemas materiaalses ja vaimses kultuuris. Pärisorjuse ja talurahva sunnismaisuse tagajärjel kujunes välja hulk kihelkondlikke eripärasid, mis on eriti silmatorkavad rahvarõivastes ja rahvakunstis. Eesti talupojakultuuri kui terviku omapära avaldub aga kõige ilmekamalt vanas regivärsilises rahvalaulus ja rehielamus (ERM).
Eesti rahvakultuuri kujunemises on oma osa läänemeresoome ühiselementidel, seostel Kesk-Euroopa ja Skandinaavia ning Ida-Euroopa kultuuritraditsiooniga. Paljude ühisjoonte tõttu moodustab Eesti koos Läti ja Leeduga ühe ajaloolis-kultuurilise valdkonna.
Nii läti, leedu ja soome kui ka eesti rahvakultuuris ilmnevad erinevused eelkõige maa lääne- ja idaosa vahel. Need tulenevad osalt erinevatest loodustingimustest, majanduslikest iseärasustest, osalt pikaajalistest kokkupuudetest lääne- või idanaabritega (ERM).
Lõuna-Eesti on olnud kultuuriliselt silmatorkavalt alalhoidlik ja traditsioone säilitav, mis ilmneb eriti Mulgimaal ja setude alal. Üldhinnangul on rahvakalendri tavandi kõige piiritletumad ja kompktsemad Lõuna-Eesti alad Mulgimaa ja Setumaa (Hiiemäe, 2010).
Lõuna-Eestis moodustas omaette ala Mulgimaa, muistse Sakala maakonna põhiosa. Just Mulgimaal säilisid väga kaua keskaegset päritolu mustrid, ohvriaiad elk Pelli-aiad, omapärane pärimus. Vaata lähemalt Mulgimaa kihelkondade pärimusest siit
Mõned Mulgimaa piirkonna vanad toidud, nagu Mulgi kapsad, Mulgi korbid ja kama, on hiljem saanud tuntuks üle Eesti.
Kõikidest piirkondlikest erinevustest hoolimata oli vanal eesti talupojakultuuril üle kogu maa tuntud ühisjooni, mis selle tervikuks liitsid. Kõige tunnuslikemaks neist võib pidada regivärsilist rahvalaulu, rehielamut kui tüüpilist elamut ja pehmet hapendatud rukkileiba.Ühine oli suur osa pulma- ja jõulukombestikust, külvinädalate lugemine ja hingedeaeg (estonica.org).
Eestlased ohverdasid surnud esivanemate hingedele, loodusvaimudele ja haldjatele, et nad oleksid heatahtlikud ning kaitseksid õnnetuste ja haiguste eest, annaksid maale viljakust, karjale sigivust, saagiõnne jne. Ohvriandideks olid põhiliselt toidud või joogid, aga ka põllu- ja karjasaadused, nagu lina, vill, lõng ja riie, samuti raha ja ehted. Eriti oluline ohvriand oli hõbevalge — hõberaha või ehte küljest kraabitud puru, millele omistati erilist imeväge. Ohverdati uudsesaagi saamisel, tööde alustamisel ja lõpetamisel, hingedeajal ning mitmesuguste tähtpäevade ja perekondlike sündmuste puhul.
Lõuna-Eestis oli talu või küla ohverdamiskohaks ohvriaed. See oli pühaks ja puutumatuks peetav, taraga piiratud aiake talu õuel või ka osa suuremast aiast, kus kasvasid mõned lehtpuud, põõsad ja humalad. Ohvriannid asetati aias olevale kivile, murumättale või ka põõsa alla. Sellised Pelli-aiad püsisid kõige kauem just Mulgimaal, kohati kuni 19. sajandi keskpaigani.
Mulgimaad eristab muust Eestist ka rida rahvakultuurile iseloomulikke jooni ja nähtusi, nimetame vaid mõned (H.Pärdi):
- tuhapoiss: tuhaga täidetud peaga nukk, mis viidi teise talu ukse taha tuhkapäeval;
- ohvriaed: talude ohverdamiskohad Lõuna-Eestis, mis püsisid Mulgimaal kuni 19.sajandini;
- hingesandid: hingedeajal Mulgimaal perest perre käivad valgesse rõivastatud tüdrukud, kellel anti käkki, pähkleid, ube jm söödavat;
- veersekk: pikk, üle õla kantav, takuriidest kaksikkott (säilis kõige kauem Mulgimaal);
- nukumäng e nukujooksmine: jaanitule juures korraldatav noortemäng, mis oli tuntud Mulgimaal, mujal Eestis juhuslik.
Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas
Vanim kultuurtaim Eestis on oder, mida on siin kasvatatud umbes 4000 aastat. Tõeline murrang toimus aga 11.–12. sajandil, mil hakati kasvatama talirukist, mis andis sõnnikuga väetatud põllul palju paremat saaki. Rukis kujunes kiiresti peamiseks leivaviljaks ja on seda tänaseni.
Ajaloolisest vaatevinklist on rahvakultuuris selgesti eristatavad kolm murranguperioodi. Esimene neist algas 13. sajandil seoses saksa vallutustega ja tõi maale katoliku usu, seisusliku ühiskonna ja linnakultuuri. Hoolimata paljudest mõjutustest säilitasid eestlased siiski kaua aega traditsioonilise eluviisi ja suurelt jaolt ka endise mõttemaailma.
Teise murrangu tõi kaasa reformatsioon. Eestikeelne jumalateenistus lõi tingimused eestikeelse trükisõna ja kooliõpetuse tekkeks, mis omakorda pani aluse rahva kirjaoskusele. Kõik see kokku etendas olulist osa vana suulise ja muusikalise pärimuse murenemises ja uute arusaamade kujunemises. Siiski oli see aeganõudev protsess ja muudatused hakkasid hoogu võtma alles 18. sajandi lõpul (estonica.org).
19. sajand on kogu eesti kultuuriloos murranguline aeg. Eriti avaldub see kahes aspektis, mis sisuliselt on ühe nähtuse erinevad küljed: ühelt poolt on tegemist pärimusliku rahvakultuuri kiire taandumise, kohati lausa hääbumisega; teiselt poolt rahvuskultuuri aluste rajamisega (Olesk, 1994). Kui tärkav rahvuskultuur tõrjus vana pärimuslikku kultuuri, siis ometi tänu uuele kultuurisuundumusele tekkisid eeldused rahvaluule edukaks ja suureviisiliseks kogumiseks.
Tõeliselt suur pööre rahvakultuuris leidis aset 19. sajandi teisel poolel. Selle ajendiks oli 1860. aastatel alanud talude päriseksostmine. Üha enam talurahvast suundus linna, nii kooli kui ka tööle. Kauaaegsete traditsioonidega eesti talurahvaühiskond hakkas järjest selgemalt uueaegset ilmet võtma. Palju uuendusi, mis olid olnud eos sajandi algusest saadik, said sajandi lõpus valdavaks. Oma osa oli selles sellel, et oma talu andis kindlust ja tõstis eneseteadvust. Sel ajal kujuneski Sakala lõunaosast Mulgimaa, mida me teame täna.
Ülevaate koostas erinevate allikate põhjal Kaja Allilender
Mall Hiiemäe
