Kombeid ja pärimusi

"Igal talul oma taar," ütleb eesti vanasõna. See iseloomustab väga hästi väikese territooriumiga Eesti rohkete kohalike erijoontega rahvakultuuri. Paljud erinevused on alguse saanud juba muistsest hõimuajast ja kajastuvad nii keelemurretes, arheoloogilistes leidudes kui ka hilisemas materiaalses ja vaimses kultuuris. Pärisorjuse ja talurahva sunnismaisuse tagajärjel kujunes välja hulk kihelkondlikke eripärasid, mis on eriti silmatorkavad rahvarõivastes ja rahvakunstis. Eesti talupojakultuuri kui terviku omapära avaldub aga kõige ilmekamalt vanas regivärsilises rahvalaulus ja rehielamus (ERM).

Eesti rahvakultuuri kujunemises on oma osa läänemeresoome ühiselementidel, seostel Kesk-Euroopa ja Skandinaavia ning Ida-Euroopa kultuuritraditsiooniga. Paljude ühisjoonte tõttu moodustab Eesti koos Läti ja Leeduga ühe ajaloolis-kultuurilise valdkonna.
Nii läti, leedu ja soome kui ka eesti rahvakultuuris ilmnevad erinevused eelkõige maa lääne- ja idaosa vahel. Need tulenevad osalt erinevatest loodustingimustest, majanduslikest iseärasustest, osalt pikaajalistest kokkupuudetest lääne- või idanaabritega (ERM).

Lõuna-Eesti on olnud kultuuriliselt silmatorkavalt alalhoidlik ja traditsioone säilitav, mis ilmneb eriti Mulgimaal ja setude alal. Üldhinnangul on rahvakalendri tavandi kõige piiritletumad ja kompktsemad  Lõuna-Eesti alad Mulgimaa ja Setumaa (Hiiemäe, 2010).

Lõuna-Eestis moodustas omaette ala Mulgimaa, muistse Sakala maakonna põhiosa. Just Mulgimaal säilisid väga kaua keskaegset päritolu mustrid, ohvriaiad  elk Pelli-aiad, omapärane pärimus. Vaata lähemalt Mulgimaa kihelkondade pärimusest siit

Mõned Mulgimaa piirkonna vanad toidud, nagu Mulgi kapsad, Mulgi korbid ja kama, on hiljem saanud tuntuks üle Eesti.

Kõikidest piirkondlikest erinevustest hoolimata oli vanal eesti talupojakultuuril üle kogu maa tuntud ühisjooni, mis selle tervikuks liitsid. Kõige tunnuslikemaks neist võib pidada regivärsilist rahvalaulu, rehielamut kui tüüpilist elamut ja pehmet hapendatud rukkileiba.Ühine oli suur osa pulma- ja jõulukombestikust, külvinädalate lugemine ja hingedeaeg (estonica.org). 

Eestlased ohverdasid surnud esivanemate hingedele, loodusvaimudele ja haldjatele, et nad oleksid heatahtlikud ning kaitseksid õnnetuste ja haiguste eest, annaksid maale viljakust, karjale sigivust, saagiõnne jne. Ohvriandideks olid põhiliselt toidud või joogid, aga ka põllu- ja karjasaadused, nagu lina, vill, lõng ja riie, samuti raha ja ehted. Eriti oluline ohvriand oli hõbevalge — hõberaha või ehte küljest kraabitud puru, millele omistati erilist imeväge. Ohverdati uudsesaagi saamisel, tööde alustamisel ja lõpetamisel, hingedeajal ning mitmesuguste tähtpäevade ja perekondlike sündmuste puhul.

Lõuna-Eestis oli talu või küla ohverdamiskohaks ohvriaed. See oli pühaks ja puutumatuks peetav, taraga piiratud aiake talu õuel või ka osa suuremast aiast, kus kasvasid mõned lehtpuud, põõsad ja humalad. Ohvriannid asetati aias olevale kivile, murumättale või ka põõsa alla. Sellised Pelli-aiad püsisid kõige kauem just Mulgimaal, kohati kuni 19. sajandi keskpaigani.

Mulgimaad eristab muust Eestist ka rida rahvakultuurile iseloomulikke jooni ja nähtusi, nimetame vaid mõned (H.Pärdi):

  • tuhapoiss: tuhaga täidetud peaga nukk, mis viidi teise talu ukse taha tuhkapäeval;
  • ohvriaed: talude ohverdamiskohad Lõuna-Eestis, mis püsisid Mulgimaal kuni 19.sajandini;
  •  hingesandid: hingedeajal Mulgimaal perest perre käivad valgesse rõivastatud tüdrukud, kellel anti käkki, pähkleid, ube jm söödavat;
  • veersekk: pikk, üle õla kantav, takuriidest kaksikkott (säilis kõige kauem Mulgimaal);
  • nukumäng e nukujooksmine: jaanitule juures korraldatav noortemäng, mis oli tuntud Mulgimaal, mujal Eestis juhuslik.

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas

Vanim kultuurtaim Eestis on oder, mida on siin kasvatatud umbes 4000 aastat. Tõeline murrang toimus aga 11.–12. sajandil, mil hakati kasvatama talirukist, mis andis sõnnikuga väetatud põllul palju paremat saaki. Rukis kujunes kiiresti peamiseks leivaviljaks ja on seda tänaseni.

Ajaloolisest vaatevinklist on rahvakultuuris selgesti eristatavad kolm murranguperioodi. Esimene neist algas 13. sajandil seoses saksa vallutustega ja tõi maale katoliku usu, seisusliku ühiskonna ja linnakultuuri. Hoolimata paljudest mõjutustest säilitasid eestlased siiski kaua aega traditsioonilise eluviisi ja suurelt jaolt ka endise mõttemaailma.

Teise murrangu tõi kaasa reformatsioon. Eestikeelne jumalateenistus lõi tingimused eestikeelse trükisõna ja kooliõpetuse tekkeks, mis omakorda pani aluse rahva kirjaoskusele. Kõik see kokku etendas olulist osa vana suulise ja muusikalise pärimuse murenemises ja uute arusaamade kujunemises. Siiski oli see aeganõudev protsess ja muudatused hakkasid hoogu võtma alles 18. sajandi lõpul (estonica.org).

19. sajand on kogu eesti kultuuriloos murranguline aeg. Eriti avaldub see kahes aspektis, mis sisuliselt on ühe nähtuse erinevad küljed: ühelt poolt on tegemist pärimusliku rahvakultuuri kiire taandumise, kohati lausa hääbumisega; teiselt poolt rahvuskultuuri aluste rajamisega (Olesk, 1994). Kui tärkav rahvuskultuur tõrjus vana pärimuslikku kultuuri, siis ometi tänu uuele kultuurisuundumusele tekkisid eeldused rahvaluule edukaks ja suureviisiliseks kogumiseks. 

Tõeliselt suur pööre rahvakultuuris leidis aset 19. sajandi teisel poolel. Selle ajendiks oli 1860. aastatel alanud talude päriseksostmine. Üha enam talurahvast suundus linna, nii kooli kui ka tööle. Kauaaegsete traditsioonidega eesti talurahvaühiskond hakkas järjest selgemalt uueaegset ilmet võtma. Palju uuendusi, mis olid olnud eos sajandi algusest saadik, said sajandi lõpus valdavaks. Oma osa oli selles sellel, et oma talu andis kindlust ja tõstis eneseteadvust. Sel ajal kujuneski Sakala lõunaosast Mulgimaa, mida me teame täna.

Ülevaate koostas erinevate allikate põhjal Kaja Allilender

Mall Hiiemäe. Päiv ei ole päiväle veli

Mall Hiiemäe

Päiv ei ole päiväle veli
Lõunaeesti kalendripärimus 

Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused. Commentationes Archivi Traditionum Popularium Estoniae 22. 

517 lk

Eesti Kirjandusmuuseum, 2006

ISBN 978-9949-418-61-9

Lugeja leiab sellest raamatust ülevaate ajaarvestusest lõunaeesti rahvakalendris ja iseloomustuse iga tähtpäeva kohta aasta algusest lõpuni. Esile on toodud ajaloolise Lõuna-Tartumaa, Mulgimaa, Võrumaa ja Setumaa omapära ning viimatiste aastakümnete kombestikumuutused. Tekstinäited on Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest, iga ühe all fondiviide kohaliku elaniku nime ja kogumisaastaga. Tekstid on liigendatud temaatiliselt: tähtpäeva tähendus, pühitsemine, elatusalad, toidud, kodused toimetused, loodus, ilmastik. Väljaannet illustreerivad mustvalged ja värvilised fotod, valik joonistusi on vastla- ja jõulumängudest.

Raamat sobib kasutamiseks lõunaeesti tavanditraditsiooni käsiraamatuna nii koolides kui eelkooliea lasteasutustes, samuti kultuuritöös ja folklooriharrastuse edendamisel. Väljaanne aitab teadvustada ja väärtustada Lõuna-Eesti kultuuriruumi omapära. Väljaandmist toetasid programmid "Lõunaeesti keel ja kultuur" ja "Eesti Kirjandusklassika" ning Kultuurkapital.

Vastlapäev

Vastlapäev on liikuv püha, mida tähistatakse igal aastal noorkuu esimesel teisipäeval, 7 nädalat enne lihavõtteid.

Lihavõtted, kevadpühad, kiigepühad, ülestõusmispühad, munadepühad

Kevadpühad on need pühad seetõttu, et neid peetakse kevadel ja tähistatakse uue kevade ja looduse sündi. Kuigi tegu on liikuva pühaga, jäävad nad kevadesse ja selle ootusesse.

Kiigepühad märgivad kiikumise kommet. Noormehed olid ehitanud kiiged ning neiud kinkisid neile selle eest mune, meesaia või kindaid. Usuti, et kiikumine toob head viljaõnne, pikka linakasvu. Kiige juures tantsiti ja mängiti ringmänge, tähtis osa oli noorte kooskäimisel. Lõuna-Eestis tähistas kiigepüha kiikumise perioodi algust. Kõik noored ja vanad pidid sel päeval kiikuma, et kindlustada enesele hea ja tugev tervis järgnevaks aastaks.

Ülestõusmispühad on pühade kiriklik nimi, mis viitab Kristuse ülestõusmisele ning kristlik maailm loeb seda oma aasta olulisimaks pühaks.

Munadepühad märgivad ristiusus ülestõusmist ja taassündi. Rahva seas tuntakse muna kui loomise, viljakuse, kasvu ja tärkava elu sümbolit. Muna on näiliselt elutu asi, aga selle seest tärkab ikkagi elu – tibu.
Mune keedeti maaperedes palju, sest värvilised ja kirevad munad toovad edu ja õnne. Neid värviti värviliste lõngade, taimede ning riideribadega. Sibulakoortega saab kollaseid ja pruune mune, madarajuured värvivad munad punaseks, värsked kaselehed ja kivisammal teevad roheliseks. Lisati tanguteri, et munadele jääksid vahvad täpid, mune keedeti ka heinapebres.

Kristlikus kultuuriruumis eksisteerisid paralleelselt uute kujunditega ka varemjuurdunud sümboolika, nende hulgas ka jänes, kui germaani traditsioonis populaarne viljakuse sümbol, kes kristlikus traditsioonis lihavõttepühadel headele lastele korviga lihavõttemune toovad.

Maarjapäev elik marjapunapäev

Maarjapäev on olnud üks tähtsamaid kevadisi naistepühi - kevade alguse aeg, ebaõnne tõrjumine, maagilise edu meelitamise püha.

Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Vastassugupoole kimbutamine, (laulu)mängud, rituaalsed tantsud jms kuuluvad naistepühade juurde.

Sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid. Külla minnes tuli puna kaasa võtta. On hea tõusta enne päikest ning tervitada teda laulmise või sõnamisega, küpsetada ülepannikooke ja juua maarjapuna ning seda ikka koos oma pere või kogukonna naistega!

Jüripäev

Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust.

Veel 19. sajandil telliti endale teenijad ja sulased sagedamini jüripäevast mihklipäevani ja selle tõttu oli sel päeval kolimist küllaga. Pärisorjuse päevil tähendas see, et kolisid talupojad, kellele mõis ütles koha üles.  Talusulased ja -tüdrukud, samuti mõisamoonakad võisid sel päeval peremeest või mõisnikku vahetada.

 

Jaanipäev

Igal talul oli oma jaanituli, mille ääres kodakondsetega rituaalset söömaaega peeti ja mitmeid ohverdamisi toimetati.

Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama.

Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja.

Üks põhitaotlusi, mis väljendub eriti ehedalt just jaanipäeval, on püüd vabaneda tule puhastava toime abil kõigest halvast. Lõke süüdati jaanilaupäeva õhtul ja tavaliselt põles see jaanipäeva päikesetõusuni. Tänapäeval tehakse jaanituli enamasti ikka maa peale ja erilist kunsti selle asja juures pole. Just Mulgimaal oli levinud omapere jaanituli koos rituaalsete kommetga, loe lähemalt Mall Hiiemäe artiklist.

Mulgi koduvaim Pell

Pell on muistne mulgi viljakushaldjas või majavaim. Nimi on pärit kas piiblist (Baal, Bel) või läti naaberaladelt. Pellile ohverdati peamiselt karjasaadusi; talud ohverdasid omaette kivi või puu juures, aianurgas, varemeis või ohvriaias. Pelli kummardati, et vältida õnnetusi ja haigusi. Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik on lugenud Pelli üles piirkondlikult tuntud maausu jumalate hulgas.

Laura Mäemetsa magistritöö "Pelli pärimus Mulgimaal: traditsioon, tuntus ja tähendus"