VI Õisu sepikoda – Õisu mõis – matkarada – Halliste – Kosksilla – Abja-Paluoja – Penuja

 

Õisu sepikoda

 
Õisu mõisa tänaseni heas korras sepikoda on ehitatud 1893. aastal vana sepikoja kohale. Endine sepikoda jäi areneva mõisa vajadustele kitsaks ja nii rajatigi Õissu tolle aja üks suuremaid sepikodasid Eestis. Töökohad loodi kehele sepale. Sellest annavad peale sepikoja ruumikuse tunnistust ka kaks kollet ääsil ja kaks lõõtsa pööningul. Sepikojas ja sepapere eluruumides on säilitatud XX saj. alguse interjöör. Eksponeeritakse ajastukohaseid tööriistu ja tarbeesemeid. Sepikojas korraldatakse seminare, teemaõhtuid, ärikohtumisi ja õpilastele ajalootunde.
Kontakt tel. +372 511 8697, urmas@viljandimaa.ee
 
 
 

Õisu järv

 
Ovaalse kujuga Õisu järv paikneb Rimmu ürgorus. Järve absoluutne kõrgus on 45,5 m, pindala 193,4 ha, sügavus 4,3 m (keskmine sügavus 2,8 m). Järve kaldad on madalad, turbased, lõuna pool ääristatud õõtsikuga. Põhja katab enam kui 2 m paksune mudakiht, ainult kirdes leidub kõva liivast põhja.
 
Järvest on leitud haruldast veetaime – niitjat penikeelt. Kaldavöötme põhjas kasvab suurel hulgal väga haruldast reliktset koloniaalset rohevetikat – järvepalli.
 
Õisu on ümbruskonna parim kalajärv. Kalastikus on esikohal latikas, koha ja haug.
 
 
 

Õisu jõeoru matkarada

 
Õisu mõisa juurest juhatavad sildid Õisu jõeoru matkarajale, kuhu on ehitatud vaateplatvormid, paljandite juurde viivad trepid ja sillad üle Vidva oja, seatud puhkamiseks pingid. Laudtee on vaid raja alguses. Teerajal on viidad, mis juhatavad olulisemate vaatamisväärsuste juurde. Matkaraja pikkuseks on 3 kilomeetrit.
Matkaraja üks omapärasemaid vaatamisväärsusi on liivakivipaljandisse lõigatud reljeef «Veekandja neitsi». Seda saab vaatama laskuda mööda treppi. Kuigi varingu tagajärjel või mõne pahareti käe läbi on kunstiteos ülaltpoolt kaela hävinud, jätab paljandisse tahutud naisekuju erakordse mulje. Taies valmis 1938 aasta suvel ja taiese looja oli tolleaegse Tartu Kõrgema Kunstikooli õpilane Elsa Põld.
 
 
 

Õisu mõis ja park

 
Õisu mõis (Euseküll) rajati 16. sajandi keskel. 1744. aastal kinkis Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna mõisa admiral Peter von Siversi lesele. Von Siversite aadliperekonna omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. 18. sajandi keskel, Friedrich Wilhelm von Siversi ajal, toodi mõisasüda praeguseni säilinud paika, kuhu järgnevatel kümnenditel püstitati Lõuna-Eesti üks kaunimaid ja stiilipuhtamaid barokk-komplekse. Tollal püstitatu on Õisus suuresti alles ka praegu.
 
Võõrandamisjärgselt alustas mõisas 1922. aastal tööd piimanduskool. Selle järglane Õisu Toiduainetööstuse Kooltegutses mõisas aastakümneid. Viimati kuulus mõis Olustvere Tehnika- ja Maamajanduskoolile. Haridusministeerium müüs mõisa 2008. aastal eravaldusse.
 
Õisu park on kujundatud aiaarhitekt Georg Kuphaldti projekti järgi inglise stiilis pargina. Park on liigirikas, esineb umbes 85 puu- ja põõsaliiki, nende hulgas kanada kuusk, amuuri korgipuu, dalekardia kask, suureleheline tobiväät ja vabariigi üks suuremaid ussikuuski. On ka hästikujundatud kiviktaimla. Faunat esindavad pargis viinamäe- ja puuviljateod. Pargi alumine osa planeeriti terasside, alleede ja korrapäraste tiikidega, esiväljak aga kujundati vabakujuliseks.
 
1967. aastal täiendati parki uute istikutega, süvendati tiike ja rajati kuivenduskraave.
 
Pargi uhkuseks võib pidada nelja elupuud peahoone taga. Parki rikastavad skulptuurigrupp „Noorus” ja purskkaev.
 
 
 

Kosksilla – Mulgi muuseum

 
Kosksilla kooli hoovis olevas aidas avas Mulgi küla muuseum uksed 1. septembril 1993. Aidas on väljapanek vanadest taluesemetest. Koolimajas asuvas muuseumitoas tutvustatakse varasemat koolielu. Külastamiseks tuleb helistada 5204205
 
 
 

Eakatekodu „Mulgi häärber“

 
Puka – keset Halliste alevit seisab torniga maja, mille lasi sinna ehitada XIX sajandi lõpul linakaupmees Mathiesen. Et üks linakaupmees endale niisuguse maja ehitada võis, pidi ta olema väga rikas ja edukas.
 
Puka nime sai hoone hilisema peremehe järgi. Vene ajal mahtus sinna terve sovhoosikeskus. Hoones on olnud ka korterid, telefonikeskus ja arhiiv. 1950. aastatel peeti seal masina-traktorijaama. 1990. aastate algul oli häärber Halliste valla munitsipaalomandis, nüüdseks on erakätes ja üles ehitatud ja seal tegutseb eakatekodu.
 
 
 

Halliste kirik , kool ja surnuaed

 
Halliste on Sakala üks vanemaid kihelkondi. Juba 1211. aastal kirjeldab Läti Henrik oma Liivimaa kroonikas rüüsteretke Alistegundesse.
Jaan Jung on arvanud, et Alliste või Alluste tähendas algselt madalat maad. Halliste kihelkond hõlmas nüüdse Abja ja Halliste valla ala. Halliste muinaskihelkond (Aliste ehk Alistegunde) hõlmas ka hilisema Karksi kihelkonna. Orduajal, XIII sajandist kuni 1561. aastani kuulus piirkond Karksi foogtkonda. Iseseisev Halliste kihelkond võis sündida 1448. ja 1504. aasta vahel.
 
Halliste kirikut on esmakordselt mainitud 1504. aastal. Sõdades korduvalt kannatada saanud, põlenud ja ümber ehitatud kirik rekonstrueeriti 1867. aastaks neoromaani vormidesse. Viimati muutus kirik varemeiks 28. aprillil 1959. aastal, mil see süttis kirikla õuel okste põletamisel tekkinud sädemeist.
 
1989. aastal alustati kiriku taastamist. Õpetaja Kalev Raave ennastsalgava organiseerimistöö ja arvukate annetuste toetusel valminud kirik pühitseti 1991. aasta jõulude ajal. Altarimaali „Kristus” on Halliste kirikusse loonud kunstnik Jüri Arrak (1990). Maali „Püha Anna Neitsi Maarjaga” autor on samuti Jüri Arrak (1991). Skulptuuri „Halliste ema” on loonud skulptor Aime Kuulbuch (1991).
 
Kiriku lähedal Kulla küla piiril on 1776. aastal rajatud Halliste surnuaed, mis on suurim Viljandimaa maakalmistu.
 
Halliste surnuaia lääneosas puhkavad August Kitzbergi vanemad Peeter ja Leena Kitzberg. Nende kalm on Abja paruni Stackelbergi matmispaigast kümmekond meetrit lõuna pool.
 
Just Halliste surnuaial hakkab silma üks joon, mida mujal Eestis ei näe. Mulgi peremeeste hauasammastel on alati kirjas koht või talu, mida mees on pidanud.
 
Halliste surnuaial puhkab ka Penuja mõisahärra Peeter Widriks (1817-1879).
 

Isikud

  • Friedrich Karl Akel (1871-1941) oli silmaarst, Eesti Vabariigi saadik, välisminister, riigivanem, riigikogu liige, Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, spordiseltsi „Kalev”, teatri osaühingu „Estonia” ja Tallinna Eesti Seltsi „Estonia” esimees, Krediidipanga nõukogu esimees, Konsistooriumi abipresident ja Eesti esindaja rahvusvahelises olümpiakomitees. 
  • Kalev Raave (1926-2004) Halliste kirikuõpetaja, Halliste kiriku renoveerimise organiseerija, Riigikogu saadik. On kirjutanud mitu raamatut Halliste kohta.
  • Jaan Rannap sündinud 1931. aastal. Lastekirjanik.
 
 
 

Abja-Paluoja

  
 
 
 

Penuja õigeusu kirik

 
Penuja Kõikide Pühakute Kirik õnnistati 12. juulil 1873. aastal. Samaaegselt valmisid ka maja preestritele ja preestri abidele ning koolimaja. Siin oli õigeusu kihelkonnakool ja abikool. Endises koolimajas on Penuja külamaja.
 
 
 

Penuja mõis ja tamm

 
Läbi aegade on ostu, pantimise ja pärimise teel Penuja mõis sageli omanikke vahetanud. 1870. aastal ostis selle 20 800 rubla eest Abja valla mees Peeter Widriks, kellest sai üks esimesi eesti soost mõisnikke.
 
Praegu on peahoonest alles varemed, ka kõrvalhooned on üsna kehvas seisus.
 
Säilinud on Penuja mõisapark. Selles on Penuja tamm, mille ümbermõõt on 449 cm ja kõrgus 28 meetrit. Penuja ümbrus on muististerohke ala. Siin on mitu kalmekohta ja rahvapärimustega seotud kohti.