Arhailine mulgi muster

Arhailine mulgi muster rahvarõivastel ja tänapäeva tarbeesemetel on kantud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Teatavasti on soome-ugri rahvaste vanem tekstiilornamentika olnud üldiselt rangelt geomeetriline.

Geomeetrilisus ei tähenda aga tänapäevamõistes lihtsalt ringide, ruutude või kolmnurkade kokkusobitamist. Rahvakunstis esinevad need kindlal kujul ja rikastatuna taimedelt päritud lisanditega. Nii on ristiharudel sageli lehti, õisi, pungi jne.

Lõuna-Eesti tikandid ja kootud kirjad on tänaseni enamasti geomeetrilised. Ka Põhja-Eestis on käisetikanditel esinenud geomeetrilist kirjamist. Põhjas on geomeetriline kirjamine olnud varem kahtlemata üldisem, kuid lillkirjad on sellest võitu saanud, samas kui Saaremaa mustrites näeme geomeetrilise ja taimse motiivistiku põimumist (Eesti tikand).

Arhailises tikandis kasutatavad motiivid on tuntud pea kõikjal maailmas. Nagu kogu keskaja kunsti, nii täitsid ka tolle aja ornamenti mõtestatud sümbolid.

Mitmete tunnuste poolest on Mulgimaa ja Kihnu tikandid võrdlemisi sarnased. Valgele pinnale on tihedalt vars-, sämp-, ahel-, rist-, ristik-, madal- või mähkpistes tumedate siniste, roheliste, madarapunaste ja pruunide ning mitmetes varjundites kollaste villaste lõngadega tikitud detailirohked ristid, sõõrid, õied, oksad ja tärnid.

Süvenemisel märkame siiski nii motiivide kujunduses kui ka nende korrastuses mitmeid olulisi, tikandite pikaajalisele arenguloole viitavaid erijooni.

Arhailine mulgi tikand

Mulgi-Kihnu tikandite lähtealuseks on üsna sageli keskaegsed sümboolse alltekstiga sakraalmotiivid, mis kiriklikust keskkonnast on ulatunud ka meie talupojakunsti. Üks põhielemente on „igavese“ sümbolina tuntud ristimotiiv. Rist ürgalgusliku kujuna on algselt tähistanud horisontaalseid ja vertikaalseid seoseid maailmaruumis. Lääne-Euroopa keskaegses kunstis esineb rist sageli elupuu (arbor vitae) tähenduses, olles mõneti seotud paradiisipuu mõistega. Mulgi-Kihnu tikandis näeme nii mustri foonil, põhi- või täiendmotiivina kui ka eri ornamendivormide elemendina kreeka risti. 

Sakraalsete sümbolite ringi kuulub ka Mulgimaa taimornamendi üks põhimotiive - sõõr. Kodarrattad on olnud igivanad mütoloogilised pühaduse ja õnne sümbolid, saatuse ja õnnemärkidena on nad sajandeid püsinud paljude Euroopa rahvaste rahvakunstis.

Silma torkab nende tugev sarnasus keskaegsetes rõivamustrites, kirikute seinamaalingutel, miniatuuridel, müntidel, vitraažiklaasil, raidkividel ja mujal leiduvate ornamentaalsete kaunistustega.

Sõõr oli üks peamisi kasutatavaid motiive. See sümboliseeris universumit, kõiksust, lõpmatust, täiuslikkust, korda ja harmooniat. Sõõr on olnud ka aja ringkäigu tähis. Müstilise tsentrumiga on sõõr kõigil rahvastel päikese sümbol ja maa märk. 

Sõõrist on tuletatud täiendavad motiivid: poolsõõrid, rõngasristid, kodarrattad ja kaheksaharuline täht.
Rõngasrist on valguse ja elu märk, ristiusus on sellel märgil pühitsemise tähendus.
Kodarratas on pühaduse ja õnne märk. Kristlikus tähenduses on kodaraid tõlgendatud Kristuse kuue- ja kaheksaharulise monogrammina. Üks vanemaid elemente ornamentikas onkaheksaharuline täht, mis on tuntud õnne- ja taassünnimärgina. (Tammis).

Roos on motiiv, mis kuulub selgelt keskaega. Ristiusu sümboolikas tähistas roos müstilist tsentrumit, olles taevaliku täiuslikkuse universaalne märk ning Jumala sümbol. Roosi õielehtede arv lisas mitmeid tähendusvarjundeid: viieleheline roos- vaikimise, kuueleheline- ühtsuse, tasakaalu ning õnne ning seitsmeleheline pühenduse ja täiuslikkuse sümbol. Mulgi tikandis tulevad selgemalt esile 6- ja 8 leheline roos. Sageli moodustab sõõr terviku sõõriga. 

Elupuu okste ja risti (neljalehelise õie) lõikumist nimetatakse elupuuõieks ehk kaksikristiks, mis on omakorda eostumise ja viljakuse sümbol. Elupuud on seostatud paradiisipuu mõistega. Mulgi taimtikandeis on näha mitmeid elupuu lihtsamaid vorme. Ülakirjades esineb sageli kolmik- või viisik-oks, mida on kujutatud ka lehtedeta kolmikhargina. Leidub aga ka eriti romaani kunstis armastatud juurte, tüve ja okstega elupuud. Seda kohtab nii ülakirjades kui põhimotiivide hulgas.

Keskaegset laadi meenutavad ka tikandite kompositsioonivõtted. Põlledel on valdav kompositsioonivõte ornamentidest moodustatud korrapärane ruut- või diagonaalvõrgu. Igas võrgusilmas paiknevad sarnased või vahelduvad motiivid. Sel võrgustikul on tavaliselt ka  raamiv ääris, milles esineb perioodile omane korrapärane väät või seda markeeriv kitsas siksakjoon.

Oma ülesehituselt sarnaneb tikand keskaegsele kiriku seinamaalidele või vitraažidele. Tikandite lähtealuseks on keskaegsed sümboolse alltekstiga sakraalmotiivid, mis on põhjustatud kiriku olulisusest igapäevaelus. Ristiusus sümbolid on tikandis põimunud esiajalooliste maagiliste märkidega. (Vunder 1992) Neid loeti õnne toovateks ja kaitset pakkuvateks märkideks.

Taimeaineline Mulgi tikand esines sõbadel, puusapõlledel, põlledel, mulgirättidel ja suurättidel.

Puusapõlle kandsid nii abielus naised kui ka täiskasvanud tüdrukud peamiselt koos vaipseelikutega. Puusapõlled valmistati ühtlase laiusega või ülalt kitseneva ühekordse põllekese kujulisi kuid ka käteräti taoliselt kahekordselt kokkumurtuna vööle riputatavaid. Kõik tikitud esemed valmistati labasekoelisest linasest riidest. Tikkimiseks kasutati kodukedratud jämedat lõnga, seetõttu oli ka tikand jämedakoeline. Lõngu värviti kodusel teel saadud taimevärvidega.

Värvigamma koosnes põhitoonidest: kollane, punane sinine, roheline. 

Roheline värv sümboliseeris maad, kasvavaid taimi, aga ka surma. 

Kollane seevastu tähistas päikesevalgust.

Sinine tähistas taevast ja mõtlemist.

Tumeroheline ja tumesinine annavad tikandile põhitonaalsuse. 

Punast — maa, vere, tule ja armastuse värvi — ja kollast kui päikesevalguse tähist kasutatakse rohkem värvilaikudena.

Tavapäraselt olid värvilised motiivid piiratud tumesinise lõngaga. Sügavsinine kandis endas taevast ja mõtlemist, 
punane võis tähendada maad nagu rohelinegi, aga samas ka tugevat emotsionaalsust, väljendades verd, tuld ja armastust. 

NB! Samas ei maksa unustada, et igal ornamendil ei peagi olema sügav sümbolitähendus, see võib olla ka lihtsalt n-ö kujunduslik element. 

Tikkimiseks kasutati vars-, sämp-, ahel-, rist-, ristik-, madal- ja mähkpistet.

Enamasti on tikandite motiivid abstraktse stilisatsiooniga ja piir geomeetriliste ja taimeliste vormide vahel on vaid aimatav.

Ajastu ornamendikunstile iseloomulikult on tikandite motiivid enamasti ümbritsetud kontrastvärvuses topeltkontuuridega, mis sageli on gootipäraselt sämbuliste servadega. (Vunder, 1992 lk 12)

Ülevaate koostas Kaja Allilender