TÜVKA. Rahvusliku käsitöö osakond. Sigrid Häkkinen Tank. Viljandimaa tuniistekid 19. sajandi lõpust 20. sajandi keskpaigani.
Eestis hakati tuniistehnikat harrastama 19. sajandi keskel. Kõrghetk on 19.-20. sajandi vahetusel, sel ajal koguti kõige rohkem tuniisesemeid muuseumidesse. Lääne-Euroopast jõudis see tehnika meremeeste vahendusel siia. Kõige populaarsem oli see sajandivahetusel, talude päriseks ostmise ajal. Esmalt hakati tuniistehnikat kasutama Mulgimaal, kust see levis edasi Eestimaa teistesse paikadesse.
Tuniistehnikas ribade põhivärvidena on Viljandimaal enim levinud punane ja must, rikkalike tikandite juures on kasutatud nii roosat, rohelist, sinist, punast, pruuni kui beeži. Tekid on kaunistatud erinevate tuniispindade (nuppudest moodustunud rombid ja jooned) või tikandiga
(ristpistetikand või lilltikand). Ribad on kokku ühendatud kinnissilmustega heegeldades või üleloomispistega õmmeldes. Enamikel tekkidel on pahemal pool kulumise vastu või pahema poole varjamiseks vooder või jälgi voodri kunagisest olemasolust. Tekkide ääred on kaunistatud
kas lihtsama või keerulisema heegelpitsiga.