Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Ajalugu

Linakasvatusest Eestis - lina eest vabaks

Võimaluse maid päriseks osta said talupojad 14. juulil 1802, mil Aleksander I kinnitas Eestimaa talurahvadeklaratiivi. See algab sõnaga "Iggaüks" ning manitseb talupoegi korralikule ja kokkuhoidlikule majapidamisele. Neile lubatakse omandiõigus omaostetud vallasvarale ja põline kasutusõigus talukohale, kui nad seda hoolsalt peavad. 

21.01.1833 - vilja- ja linaäriga rikastunud Helme kihelkonna talupoeg Mats Erdell ostab üles Roobe mõisa pantkirjad ja saab mõisa tegelikuks valdajaks. Pärast rüütlimõisate omamise vabaksandmist kõigi seisuste liikmetele ostab tema poeg Hans Erdell 27. aprillil 1867 Roobe mõisa 18 000 hõberubla eest päriseks, saades esimeseks eesti soost rüütlimõisa omanikuks. Roobe jääb Erdellide kätte 1939. aastani, mil saksastunud suguvõsa liikmed lahkuvad Eestist Saksamaale.

1843. aastal ostsid vennad Johan ja Enn Kasse Abja Perakülas Losso Eppo talu 4000 hõberubla eest, tasudes ostuhinnast esimese aasta jooksul 1000 rubla. Järgmised talud müüakse Abjas alles 10 aastat hiljem. Intensiivsem talude päriseksostmine Eestis algab 1860. aastatel.

Linakasvatusest Eestimaal

1861 alanud Ameerika Kodusõda jättis Euroopa tekstiilivabrikud ilma toorainest – puuvillast. See asendati kiiresti kohapeal kasvava toormega – linaga. Kasvav nõudlus tõstis lina hinnad kiirelt kõrgeks ja see võimaldas talusid välja osta.

Linakasvatuse üks probleem on aga see, et taimena kurnab lina maa ära. Maksimaalselt kahel aastal järjestikku on võimalik lina ühel-samal maalapil kasvatada. Asi läks niikaugele et rukist ja muud teravilja oli vaja mõisast juurde osta ja mõisnikud keelasid lausa 50 % maast lina kasvatada (päriseks ostmata taludes) Tuli ette ka juhuseid, kus juba tärganud linaoras mõisa poolt hävitada lasti, sest talumees oli enamuse maast selle alla külvanud . Seega tekkis vajadus maid juurde rentida või siis osta. Kaugemalt juurdeostetud talud olid mulgist peremehele vaid teenimisallikas ja kõik muu põllumajandus jäi soiku. Sulastena ja päevatöölistena tööd saanud talupojad aga ei leidnud muul ajal tegevust ja seega ka mitte teenistust. Tekkis suur sotsiaalne ebavõrdsus, kus peremees eristus sulasest üha enam.

19. sajandi lõpuks oli talupere niivõrd lahku kasvanud, et pererahvas ja sulasrahvas elas ja sõi eraldi. Sulastele jäi kas häärberi väiksem osa, kehvemini viimistletud ruumid, mida kutsuti peretoaks , kus nad said ise ka süüa teha, või siis ehitati taluõuele ja ka eemale teenijatemajad (Mulgimaal nimetati alataredeks) Linakasvatuseks vajalikku maad võeti sulastest muudkui vähemaks ja vähemaks, nii et tihtilugu sai teenija pidada vaid aiamaad. Töö eest hakati tasuma kindlalt kokkulepitud palgas.

Taluperede sotsiaalne diferentseerumine paistis välja nii suhtumises kui elu-olult. Teenija -ja sulasrahvale peeti ebasündsaks ja andestamatuks kanda linlikke, poest ostetud riideid, neid võisid kanda vaid pererahvas. Eluasemed olid erinevad – kui peremees ehitas endale uue, kahe korstnaga häärberi (mis seisis teistest hoonetest eraldi), siis isegi uus, ehitatav sulasemaja oli enamjaolt rehetare põhimõttel, kus ka laut elamuga ühe katuse all oli.

Enamjaolt elas sellistes mulgi suurtaludes 3-4 lastega peret. Peremehe pere kõrval võis seal elada ka tema vend või õde oma perega, kuid neil puudusid õigused maale ja otsustamisele ning olid põhimõtteliselt teenijad. Lisaks veel peredega sulaseid, kes olid tihtipeale ka paljulapselised. Mida aeg edasi, seda rohkem hakati eelistama veel vabasid poisse ja tüdrukuid, neile pidi vähem maksma, kuna puudus vastutus pere toitmise eest. Keskmiselt suures mulgi talus elas 20 – 30 inimest, suuremates kuni 50.

Selline suurmajapidamiste rohkus ja talude uhkus tõi kaasa silmnähtavalt suurema hävingu kui teistest Eesti piirkondades. Nõukogudeaegsed küüditamised ei viinud siit küll rohkem inimes kui mujalt aga paljud suurmaaomanikud põgenesid hirmuga Läände ja neil kes Siberist tagasi tulid, ei lubatud tihtipeale tagasi oma kodukanti naasta, vaid suunati teistesse riigi piirkondadesse. Suured talud muudeti kähku kolhooside keskusteks ja kontoriteks, kompleksidesse ehitati juurde uusi hooneid ja aegade paranedes koliti nendest välja veel parematesse ja uutesse kompleksidesse. Ühepere koduna kasutamatuks muudetud mulgi suurtalud jäid tühjaks ja enamjaolt lagunema.