Riidaja mõisa park
Aadress: Riidaja Põdrala vald Valgamaa
Riidaja park on liigirohke - 52 liiki. Selle vanim, barokkstiilis osa on rajatud nähtavasti juba 18. sajandil koos samas stiilis mõisahoonega (valminud 1762), Hilisemad osad on kujundatud metsast, peamiselt 19. sajandi keskel.
Pargis kasvab läiklehine pärn ja haruldaselt suured toompihlakad. Rohkesti on siberi palsaminulge ning alpi seedermändi.
Algne park oli regulaarne, suure barokse ehisaiaga peahoone taga, rajatud 18. sajandi II pooles pärast peahoone valmimist 1762. aastal. Park rekonstrueeriti vabakujuliseks 19. sajandi keskel. Suur park 11,8 ha on üldjoontes vabakujuline.
Peahoone esine esiväljak on suur, piklik, ebasümmeetriline muruplats, mis on ümbritsetud sissesõiduteega . Säilinud on mõned väljakut ümbritsenud kivipostid. Ringteele pääses alleelt läbi väravaehitise. Riidaja mõisas on suur osa häärberi ümbrusest ümbritsetud kiviaiaga. Väravaehitus on lihtne, 2 kiviposti koonusekujulise tipuga. Esiväljak on suletud loodest, kagust ja lõunast hoonete frondi ja kivimüüriga, ülejäänud osas vabakujuliste puudegruppidega.
Tagaväljak, endine barokne ehisaed, on piiratud kivimüüriga. Säilinud on sellest ajast vanad elupuud, mille all sammaldunud veskikivid. Väljakut on rikutud juhuistutustega, eriti hulganisti on kooli poolt juurde istutatud ilupuid ja –põõsaid. Peahoone taga on terrass, mille ees kaks elupuud. Tagavälju kõrvale, kiviaia sisse jääb endine puuvilja- ja marjaaed. Pargi põhiosa on peahoone vahetus läheduses poolavatud, asub nõlval.
Peahoone kohal on suur hobuseraua kujuline põhjaveetoiteline tiik, mis on jäetud täiesti avatuks. Pargi kaugem osa on tihe, metsailmeline. Selle pargiosa poolitab hästi sügav piklik pargiaas.
Pargi põhiosa läheb kirdest sujuvalt üle parkmetsaks. Lõunaosa on olnud varem poolavatud pargimaastik, mis ulatunud idapiiril oleva suurema vabakujulise põhjaveetoitelise tiigini. Tammede reaga on piiratud pargi põhiosa loodest. Pargi juurde kuulub ka majandushoonete juurest algav üle põldude parkmetsa suunduv tammeallee. (Pargiankeet, 2002)
