Aiandus - pargid ja aiad

Heimtali mõisa park

Aadress: Heimtali Viljandi vald

Heimtali mõisa park asub Loodi looduspargis, ajalooliselt Paistu kihelkonnas.
Härrastemaja koos kõrvalhoonete ja pargiga on muinsuskaitse all. Park on looduskaitse all aastast 1958, selle pindala on 72,3 hektarit.

Park on keskmise liigirikkusega, seal kasvab 42 taksonit puid ja põõsaid (2006). Peapuuliik on tamm. Park on huvitav jalaka puhtpuistute poolest. Haruldasemad liigid on alpi seedermänd, ebatsuuga, siberi kontpuu ja Wolfi sirel. Peahoone ees kasvavate pärnade kõrgus ületab 28 meetrit.

19. sajandi esimesel poolel kujundas P. R. von Sivers Raudna jõe ürgoru nõlvadele suure vabakujulise maastikupargi. Laialehist metsa harvendati, jättes kasvama ilusamaid puuderühmi ja salusid. Avati vaateid, romantilised looklevad rajad viisid ühe paviljoni juurest teiseni. Üle sälkorgude viisid rippsillad ja trepid, kaugemal olid seenekujulised lusthooned, onnid ja grott. Oru vastasnõlvadele istutati puudegruppe ja rajati puiesteid. Mõisasüdamikku suunduvate alleede kogupikkus oli 5,6 kilomeetrit.

Pargi peahoonele lähim osa on ilusate puuderühmadega stiilselt vabakujuline; kaugemal on metsapark, mis läheb üle metsaks. Ovaalse auringi sees ilmestavad muru põlispuudegrupid, silmapaistvam neist on nelja põlispärna rühm. Viltuvajunud rohmakas kivirist eesväljakul on pärit ammustest aegadest. Peahoone ees kasvavad vanad elupuud. Sissesõidutee ääres on rida sammaste aluseid. Mõisa peahoone taga on järsk ning sügav org. Tagaväljak on kitsas muruplats üksikute elupuude, kaskede ja pärnadega astangu veerel. Pargi reljeef on liigendatud rohkete orgudega, mitmes kohas on punase liivakivi paljandeid. Ürgoru nõlvalt voolab välja hulgaliselt allikaid, mis on endale uuristanud kitsad sälkorud. Neli allikalist tiiki moodustavad kaskaadi, suurim neist on oru pervel asuv Madli ehk Juustuvabriku tiik. Sissesõiduteed ääristab tammeallee. Pärna, vahtra, tamme ja jalaka lehtpuualleed Rimmu, Loodi ning Vardi suunas on katkendlikud. Rohtaeda piiranud kõrge maakivimüür on osaliselt säilinud. Parkmetsa kaugemates osades on kohati alles vanad pargiteed. Peahoonest kagus kõrgel kaldal asunud paviljon on taastatud ajaloolisele lähedasel kujul.