Torupill
Torupilliliike on enam kui tosin. Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu. Kuigi torupillide sünnikohas ei olda päris kindlad, on päritolupiirkondadeks peetud eelkõige Iraani ja Indiat. Päris täpselt ei ole teada sedagi, millal torupill Eestisse jõudis. Varaseimad teated torupillimängust Eesti linnades ulatuvad 15. sajandisse.
Torupilli on siin mail kasutatud nii pidudel, kui tavanditel. On üleskirjutisi, mille kohaselt oli torupilli isegi põllul väsinud tööliste ergutamise vahend.
Torupill koosneb neljast põhiosast: nahast õhukott, õhupuhumistoru (puhutakse kotti õhku sisse), sõrmiline (meloodia mängimiseks), bassitorud ehk burdoonid. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks kitse, lamba, lehma, sea). Suurtel torupillidel on mitu bassitoru, mõnedel torupillitüüpidel on ka mitme lõõriga sõrmilised.
Mulgimaa torupillimängijate- ja valmistajate dünastiasse kuuluvad perekond Taulide kolm põlvkonda.Taulide talu kannabki Torupillitalu nime ja seal saab tellida mõnusa muusikaõhtu.
Tänapäeval on 1960-ndatel aastatel katkenud torupillimängutraditsioon saanud uue hoo. Eestis tuntud ja tunnustatud torupillimeister Ants Taul on andnud olulise panuse nii pillimängijana, meistrina kui ka õpetajana selle traditsiooni taastamisse ja uuendamisesse. Ta on pärandanud oma meistrioskused pojale, Andrus Taulile, kes isa eeskujul jätkab torupillide ehitamist ja arendamist.
