Mulgi naise iluravikunstist. Vanu rahvapärimusi
Mulgi naiste iluravikunstist. Vanu rahvapärimusi seoses enda välimuse eest hoolitsemisega
Suu mul oli suhkurista, Pea mul oli pähkelista, Silmad kui sibulakesed, Nina kui sääsasarvekene, Palged kui paistepullikesed. Veersin kui muna murule, Alla õue õunakene, Rõõmu lilled mul käessa... Rahvalaul.
Karm olevik oma sõja ajal paratamatute kitsendustega annab end meie õrnemale soole ebameeldivalt tunda veel ühest spetsiifiliselt naiselikust küljest: kosmeetikakaupade nappusel tuleb iluravi juures läbi ajada lihvsamata, niiütelda „kodus kasvanud" vahenditega. See tuletab vägisi meelde vanu rahvakombeid seoses naiseliku meeldimiapüüde rahuldamisega me esiemade poolt. Küll ei saa viimaste retsepte rahuliku südamega soovitada tänapäeva kaunitaridele, kuid teatavat etnoloogüiet huvi pakuvad need siiski. Hoolimata vanasõna tarkusest, et ilu ei panda patta, on eesti naine juba muiste tundnud rea vahendeid, mida ta iluraviks kasutas.
Eesti naiste hoolitsetud välimus on silma torganud võõrastelegi, nagu tunnistab sakslase J. G. Kohli teos „Die deutsch—russischen Ostseeprovinzen oder Naturund Völkerleben in Kur-, Liv- und Esthland" (Dresden 1841), kus ta jagab täit tunnustust meie naissoo leidlikkusele enda kaunistamisel.
Küll peab autor nentima, et eestlannadel puuduvat isegi selline endastmõistetav tarberiiat kui peegel, kuid ta valavat vett puunõusse ja silmitsevat end «veepeeglis" kui Venus või nümfid Arkaadias. Endis-Eesti naise iluideaal on rahvasuu kokkuvõttel järgmine: ilus naine pidi olema priske, täidlaste-lopsakate kehavormidega, rinnakas, puusakas ja paksude jalasäärtega. Nägu pidi olema ümmar, roosakas-valge õrna nahaga ja punetavate põskedega. Sinisilmad ja väike nina ning suu kuulusid samuti asja juurde. Juuksed pidid olema heledad, pikad ja tihedad. Eestlastel oli seega oma kindel iluideaal, millest peeti võõrastele mõjudele vaatamata kinni. Niivõrd kui aeg ja olud võimaldasid, aidati selle ideaali nõuete täitmiseks ka ise loodusele kaasa.
Alljärgnevaga peatugem põgusalt mulgi neidude - noorikute, muistsetel iluravi abinõudel, mis mujal maakondades olid kohati jälle hoopis teissugused.
Kuna naise kauneimaks ehteks loeti juukseid, siis püüti neid igati ravida. Heaks juuksekasvu soodustajaks peeti unrmuses keedetud takjajuure ja takjanuppude vett .(Kolga-Jaani). Samuti kõlbas selleks otstarbeks kanamunakollane, millega määriti kestvalt peanahka. Veel edendas kasvu juuste pesemine märapiimaga või hapu taariga. Mõned hõredamajuukselised söönud selleks ka sarvejahu. Peale selle arvati, et heldekäelise inimese poolt lõigatud juuksed kasvavad hästi (Karksi). Et eelistati heledat juust, on mõned tumedamajuukselised katsunud oma juuste värvust kunstlikult muuta, neid märjalt seebitades ja päikese käes pleegitades. Seevastu õhtune peasugemine muutvat juuksed enneaegu halliks (Tarvastu), Pilistvere neidudest on teada, et nad lekkinud juukseid raudnaelaga.
Suurt rõhku omistati ka näo ilule. Juba vastsündinu* puhul hakati hoolitsema näonaha pehmuse ja õrnuse eest, milleks imikut pesti esimest korda lüpsikus rõõsa lehmapiimaga. Täiskasvanud pesid nägu mahlaga ja hõõrusid konnakudega. Viimane vahend aitas päevituse vastu, nagu ka elava konnaga näo hõõrumine (Tarvastu). Tedretähtede vastu aitasid pesemised tedremunadele valatud veega (Kolga-Jaani). punase lehma esimese piimaga või ka märapiimaga enne varsa imemist (Tarvastu). Samuti kaotab tedretähed üheksat tõugu vilja pealt korjatud kaste (Kolga-Jaani).
Eestlase ideaalkujutlus naiselikust ilust vastas mitmeti suure madalmaade kunstimeistri Rubensi omale: naine pidi olema tüse. Viljandi pool kanti selle saavutamiseks mitut seelikut ülestikku, et näida paksemana. Ka jalasääred pidid ilusal naisel olema paksud, nagu teatab XVIII sajandil A. W. Hupel.
Mulgimaal kooti naiste sukad sääremarja kohalt tublisti laiemana, nii et need moodustasid sääremarja kohale tühimiku, mis takkudega täis topiti. ..Sääraseid laiasäärelisi sukki on saadud Eesti Rahva Muuseumisse peamiselt Tarvastust, Paistust ja need on praeguse aja peene sääre eelistajaile üheks huvitavaks näiteks maitse muutumisest aegade jooksul". (E. Koern).
Needki vähesed andmed kõnelevad selgel keelel, kuidas eesti naine juba vanasti oli täiesti teadlik oma osatähtsusest kodu elava ehtena ja esteetilise rõõmu kinkijana, milliseid voorusi aga ei taotletud tööst taandumisega, või jõudeeluga, vaid kahel virgal käel mehele karmis eluvõitluses kaasa aidates.
