Mulgimaa taluhäärberitest
Mulgid hakkasid esimestena ehitama moodsaid ja esinduslikke elumaju - häärbereid (allikas: ERM). Uusi maju ei ehitatud enam esivanemate eeskujusid järgides, nagu oli aastasadu tehtud rehemajade puhul, vaid ideid hakati võtma mõisast ja linnast. Majad muutusid põhjalikult nii väliselt kui sisemiselt - uhkemaks, mugavamaks, puhtamaks, avaramaks.
Kõige lühemalt tähendab häärber eesti keeles härrastemaja. Üldiselt nimetati Eestis häärberiteks jõukate suurtalude rehest lahku
ehitatud ruumikaid elumaju, mille eeskujuks olid mõisahooned, vallamajad, koolimajad ja linnaelamud.Nimetus tuleneb saksa keelest - Herberge - mõisa ametnikemaja. Mulgimaal tähendas häärber mõisa peahoonet ning kõige suuremaid, mõisahoone-taolisi elamuid.
Peale praktilise otstarbe oli häärberitel suur sümboolne tähendus - nende kaudu väljendasid peremehed oma jõukust ja ühiskondlikku seisundit. Aja jooksul muutus häärberite arhitektuur aina mitmekesisemaks, peegeldades omaniku isiklikku maitset, arusaamu, ambitsioone, majanduslikke võimalusi jmt. Eriti nõudlikud peremehed lasid oma maja projekteerida õppinud arhitektidel.
Häärberis oli 4–6 elutuba, sh suur saal ehk võõrastetuba ja peretuba, mida võib pidada häärberi põhitunnusteks. Häärbereis oli veel söögituba, peremehe magamistuba, köök, mitu esikut ja sahvrit, peaaegu alati veranda, harvem ka kirjutustuba ehk peremehe kabinet ning veel harvemini sisekäimla ja vannituba. Uuemais häärbereis hakati suuremat tähelepanu pöörama ka tööliste ruumidele.
Viimased 50 aastat on olnud häärberite jaoks väga dramaatilised - selles on palju ühist Eesti mõisate saatusega. Kuna tegemist oli enamasti jõukate suurtaludega, jäid ainult väga üksikud häärberid pärisomanike valdusse. Üldreeglina pererahvas kas represseeriti, põgenes Läände või vahetas Eestis elukohta. Majad läksid valdavalt kolhooside ja sovhooside kätte. Sadades häärberites asusid esimeste väikeste n-ö ühekülakolhooside kontorid, paljudes aastakümneid hiljemgi. Mitmetesse häärberitesse paigutati külanõukogu, pood, kool vmt. Hiljem jäid häärberid rohkem juhutööliste majutuspaikadeks, kust käis läbi kümneid peresid, aga hoolt ei kandnud nende eest keegi.
Nüüdseks on suur osa häärbereid omanikele tagastatud, kuid päris paljud on jäänud ka tagastamata. Need majad on enamasti kehvas seisundis, sest praegu seal elavad inimesed ei suuda neid korrastada. Üle Eesti on sadu täiesti või peaaegu hävinud taluhäärbereid.
Eesti uuemas rahvakultuuris on taluhäärberid huvitav ja oluline nähtus, mida kahjuks tuntakse väga halvasti. Et ühiskond oskaks häärbereid hinnata ja hoida, tuleb neid tundma õppida ja uurida.
