Heimtali mõis
Mõisa on esmakordselt mainitud 1528. aastal – siis kandis see nime Linsen.
Praeguse nime on Heimtali saanud 18. sajandi lõpul. Praeguseni säilinud peahoone on rajatud Peter Reinhold von Siversi poolt tema enda jooniste järgi (valmis 1860. aastal).
Heimtali jäigi Siversite perekonnale kuni maareformini. Viimane omanik oli Friedrich von Sivers. Pärast mõisate võõrandamist oli siin riigimõis ja alates 1932. aastast on peahoones kool.
Peahoones asub Heimtali Põhikool.
Esimesed teated mõisast pärinevad 1528. aastast, kui see kuulus Õisu mõisa koosseisu. Alates 1744. aastast kuulus mõis von Siversite perekonnale, 1789. aastal jagati mõis pärijate vahel. Iseseisvaks saanud mõisa lasi omanik P. R. von Sivers ümber nimetada oma varalahkunud armastatu Luise Heimenthali auks Heimtaliks. Nimi kinnitati ametlikult 1793. aastal. Mõis oli von Siversite käes võõrandamiseni 1920. aastal. 1932. aastal asus peahoonesse Heimtali kool, tänapäeval Heimtali põhikool. Mõisasüdamest loodi riigimõis, kus tegeleti sordiseemne paljundusega. Aastal 1941 tehti Viljandi sovhoosi Heimtali osakond, Saksa okupatsiooni ajal jälle väike riigimõis. Aastal 1944 asutati Heimtali sovhoos, mis 1972. aastal muudeti Viljandi Näidissovhoosi osakonnaks.
Peahoone on Eesti mõisaarhitektuuris erandlik. P. R. von Siversi jooniste järgi aastail 1855–1857 ehitatud härrastemaja keskmist kahe- ja kolmekorruselist osa ühendavad ühekorruseliste tiibehitistega galeriid. Hoone keskosal ja galeriidel on lamekatused, tiibadel viilkatused. Esiküljel on uhke klaasveranda, uste ees on õhulised varikatused. Taastatud on munakivitee peahoone loodeküljel. 19. sajandi keskel kuulus mõisaansamblisse üle 40 kõrvalhoone. Esinduslikud hooned ehitati H. F. G. von Siversi ajal. Silmapaistev on aastail 1858–1861 ehitatud karjakastell, kus asusid hobusetall, lehmalaut, sigala ja tallimehe ruum, aga ka tõlla- ja vankrikuur. Müüris olevad tellistega raamitud võlvkäigud asetusid nõnda, et siseõuest sai vajadusel otse läbi sõita. Enam kui 200 meetrit pika 15-nurkse maakividest ja tellistest ringmüüri sisse on rajatud kooli spordihoone, mõned klassid ning raamatukogu (arhitekt P. Jänes, 2009). Omanäoline on kahekorruseline teenijatemaja. Huvitava kogumi moodustavad nõlvale ehitatud ait-kuivati-kelder, kus kelder asub aida all, tiibhoones on kuivati ja sorteerimisruum. Mõisasüdamest mõnesaja meetri kaugusel tee ääres asub oru servale sobitatud juustukoda (1858; restaureeritud 1984, arhitekt A. Vaarpuu). Historitsistlik nelja ümara nurgatorniga (tõmbekorstnaga) maakivist hoone meenutab keskaegset linnust. Maja oli algselt viinaköök, 1860. aastaist meierei ja juustukoda, mis tegutses kuni 1938. aastani (Keskkonnaamet).
Regulaarne haljastus peahoone ümbruses oli olemas juba 18. sajandil, siin võis olla barokne terrassidel asunud ehisaed. 19. sajandi esimesel poolel kujundas P. R. von Sivers Raudna jõe ürgoru nõlvadele suure vabakujulise maastikupargi. Laialehist metsa harvendati, jättes kasvama ilusamaid puuderühmi ja salusid. Avati vaateid, romantilised looklevad rajad viisid ühe paviljoni juurest teiseni. Üle sälkorgude viisid rippsillad ja trepid, kaugemal olid seenekujulised lusthooned, onnid ja grott. Oru vastasnõlvadele istutati puudegruppe ja rajati puiesteid. Mõisasüdamikku suunduvate alleede kogupikkus oli 5,6 kilomeetrit.
Pargi peahoonele lähim osa on ilusate puuderühmadega stiilselt vabakujuline; kaugemal on metsapark, mis läheb üle metsaks. Ovaalse auringi sees ilmestavad muru põlispuudegrupid, silmapaistvam neist on nelja põlispärna rühm. Viltuvajunud rohmakas kivirist eesväljakul on pärit ammustest aegadest. Peahoone ees kasvavad vanad elupuud. Sissesõidutee ääres on rida sammaste aluseid. Mõisa peahoone taga on järsk ning sügav org. Tagaväljak on kitsas muruplats üksikute elupuude, kaskede ja pärnadega astangu veerel. Pargi reljeef on liigendatud rohkete orgudega, mitmes kohas on punase liivakivi paljandeid. Ürgoru nõlvalt voolab välja hulgaliselt allikaid, mis on endale uuristanud kitsad sälkorud. Neli allikalist tiiki moodustavad kaskaadi, suurim neist on oru pervel asuv Madli ehk Juustuvabriku tiik. Sissesõiduteed ääristab tammeallee. Pärna, vahtra, tamme ja jalaka lehtpuualleed Rimmu, Loodi ning Vardi suunas on katkendlikud. Rohtaeda piiranud kõrge maakivimüür on osaliselt säilinud. Parkmetsa kaugemates osades on kohati alles vanad pargiteed. Peahoonest kagus kõrgel kaldal asunud paviljon on taastatud ajaloolisele lähedasel kujul (Keskkonnaamet).
