Mulgi kirjandus ja muusika

Jaan Rannap. Salu Juhan ja ta sõbrad

Jaan Rannap

Salu Juhan ja ta sõbrad

120 lk

Illustreerinud Edgar Valter

1964

Jaan Rannap on üks meie suurtest poistekirjanikest – teravapilguline vaatleja ja psühholoog, hea koolielu tundja, kirglik looduse- ja spordisõber, kes jälgib elu sageli läbi huumori- või satiiriprisma, heaks näiteks on ka "Salu Juhan ja ta sõbrad"

... Salu Juhani juttudest on tuttav koolinäidendi mängimise vahejuhtum. «Kümnendas klassis lavastasime «Vargamäed». Mina sain Jussi osa. See ei meeldinud mulle põrmugi, sest Juss pidi käima küürakil ja liipa-laapa jalga järel vedama,» mäletab kirjanik oma nördimust.

Et rollile tähelepanu tõmmata ja aplausi teenida, sidus poiss end kummardamise ajaks Jussi poomisnööriga Mari osatäitja külge. Rahvale selline narr nali meeldis ja käteplagin oli tugev.

Üks Salu Juhani sõpru oli kohal

Salu Juhani raamatus on juhtum ajast, kui kirjanik keskkoolis käis. Kümnendas klassis hakkas ta koos klassivend Einar Rinnaga «Rahva Häälele», «Noorte Häälele» ja «Talurahva Lehele» sõnumeid saatma ning sel moel raha teenima.

««Tuhvlitegemise artellis ratsionaliseeriti tublisti töövõtteid. Nüüd tehakse nii, et pealsed tehakse valmis ja siis õmmeldakse tald külge. Tööviljakus tõusis 30 protsenti,»» kirjeldas ta nende sõnumite stiili. «Ogar jutt, aga eks seal ratsionaliseeriti midagi, ega me valetanud.»

Kui teemanappus kätte tuli, pidi rohkem pingutama. Enne valimisi otsustasid poisid teha suuskadel agitbrigaadi, et õhutada inimesi valima. Mõistagi pidi sellest sündima uudis koos fotoga. Pilt ilmus aga õnnetuseks enne, kui poiste ettevõtmine. Tundidesse poisid sel päeval minna ei julgenud, selle asemel võtsid nad ette lubatud agiteerimisretke.

«Logistasime hirmsa plaginaga alevi risti-rästi läbi, et kooli jõuaks teave meie brigaadist!» jutustas ta.

Kedagi direktori juurde ei kutsutud, kuid noorajakirjanike konkurent saatis «Noorte Häälde» kaebuse, mille peale ajaleht Jaan Rannapi kirjasaatjate nimekirjast välja arvas.

Kui kirjanik oli selle loo jutustamise lõpetanud, tõusis kuulajate hulgas püsti hallipäine härra, kes tunnistas, et tema on ka selles asjavõtmises osaline olnud, ning tõestuseks ulatas kirjanikule foto agitbrigaadist suuskadel. «Mina olen Tamme Mihkel,» tutvustas ta end.

Üllatuslik kohtumine teenis kohalolijatelt aplausi ning suur oli ka Jaan Rannapi üllatus näha ammust pilti.