Mulk muigab

Lugusid mulkidest

Väikesest Emajõest...

Rahva seas liikus vanasti jutt, mis kõneles Mulgimaa piiriks oleva Väikesest Emajõest ja mulgist: Kui mulk hakanud üle jõe ujuma ja uppunud, olla see õnnetus. 

Aga kui mulk jõudnud üle jõe Tartumaale, olla see olnud katastroof - sest siis ta ostnud sealtkandi kõik viljakandvad põllud ära!

Pulmareis..

Võtnud Helme mulk omale naise Tarvastu kihelkonnast. Pulmad peeti uhked ja vägevad – kolm päeva söödi ja joodi. Olnud aga juba uuemad ajad ja ka maainimeste kõrvu oli kostunud kuuldused peenest kombest – et noorpaarid käivad pulmareisil.

Otsustatigi minna pulmareisile pealinna. Aga kuna peig oli Tallinnas juba  korra käinud, siis läks pruut üksi!

Folklorist Matthias Johann Eisen Toomemäest ja mulkidest...

on üles kirjutanud järgmise  loo iseteadlikest mulkidest:

“Tartlane kõndinud Tartu Toomemäel ja vaadanud kiriku varemeid. Ütelnud viimaks: “Kes küll niisuguse toreda ehituse on ehitanud?” Mulk seisnud seal lähedal, kuulnud ja ütlenud: “Mida seal teada! Eks ikka mulk. Me ju kõikjal esimesed!”

Tite sünd...

Mulgi suuren talun ootsive kik latse sündü. Siss tulligi kätte aig, ku laits akkas sannan äält tegeme.

Peremiis juuss sanna manu ja kai ka oma esiklast. Tulli siss ussest vällä ja nägu olli nalla täüs. Sulane küsümä: „Mikeperäst
Sa nii rõõmusted?” − „Tallu sünds ju ehtne mulgi peremiis,” kost peremiis.
„Kost sa sedä aru said, et mulgi peremiis?” küsk suläne. „Noh, tal ollive mõlepe kämbla rusikan,“ vastas peremiis.

Piksele..

 “Pikne lõi suure puu maha. Mulk ütleb: “Jah, jõudu sul om, aga raha Siul ei ole.”

Apteegis..

Tuleb mulk kohalikku apteeki, mütsi maha ei võta ja ütleb proviisorile: „Aga nää, mütsi ma siu ees maha es võta!”
Apteekrile on mees tundmatu. Selgub, et mehel sees lihtsalt kange mulgi uhkus ja sellepärast ei võtagi mütsi apteekri ees maha.
„Ärge võtke pealegi,” ütleb apteeker.
„Ei võtte näh! Mikä koradi perast pea' ma siu ees mütsi ära võtma!”
Nüüd läheb apteeker tahatuppa, kus paneb endale ka mütsi pähe, tuleb tagasi ja ütleb mehele: „Aga mikä koradi perast pea' mia siu ees palja päga seisma!”

X

Kooliõpetaja näitas mulgile Kreutzwaldi pilti.
„Kes tuu Röitsvald om?” küsinud mulk.
„Eesti ärkamisaegne vaimutegelane.”
„So-oh,” ütelnud mulk, „kas tal raha ka olli?”
„Ei. Kreutzwald oli vaene mees.”
„No mis sa sandist siss kitad,” imestanud mulk.

X

Mulk Tallinnamaal

Kui mõnekümne aasta eest mulgid Tallinnamaale tulivad, tahtsivad nad iga pidi sedasama moodi olla nagu Tallinnamaa inimesed, et keegi neist aru ei saaks. Mulgi nime kartsivad nad nagu kolli.

Esiteks kiitsivad vanad mulgid, et mulgi nimi tähendab sedasama, mis mõisnikkude „von“. Tallinnamaa inimesed ei pannud seda mulgi „vonni“ aga sugugi tähele; nad ütlesivad ikka mulk ja mulk ja vana must mulk.

Mulgid aru pidama, kudas see võimalik on, et neid igal pool ära tuntakse.
„Mine kas teise kihelkonda, ikka üteldakse: näe va mulk! Aga vaat, kust meid ära tuntakse: meie mustast ise moodi kuuest!“
Mulgid kaotanud mulgi kuued ära ja teinud enestele niisamasugused kuued nagu Tallinnamaa meestel. Ütelnud ise: „Noh, tundku Tallinnamaa mehed meid nüüd veel ära!“ Mulk künnud väljal suure maantee ääres. Viina voor läinud mööda. Üks hüüdnud: „Vaadake seda mulki, kudas ta künnab.“ Mulk jäenud mõtlema: kudas ta ometi ära tundis, et ma mulk olen? Viimaks saanud mulk aru kätte: Tallinnamaa mehed künnavad, sahkvarte otsas kolgid, aga mulkidel kolkisid ei ole. Vaat, sealt tunti ära!
Mulgid teinud kohe sahkvartele kolgid otsa. Noh tuntagu nüüd! Mulk vedanud kruusi. Kruusi augul küsinud teine mees teiselt: „Kust see
mulk piaks olema?“ Mulk kuulanud. Kuule neid mehi, jälle tundsivad ära! Mis märk mull küll on, et jälle aru saivad?
Hakanud hoolega järele vaatama. Vaat: hobusel pole sedelkat. Mulk pannud ennast viksisti riidesse, läinud laupäeva õhtu koolimajasse
jutlusele. Mulgi selja taga ütelnud üks tasase äälega: „Kust see mulk piaks olema? Pastla paelad põlvini siotud!“
Mulk ehmatanud ära, et juba olen jälle ära tuntud. Mulk silmanud teiste pastleid; kõigil paelad madalas. Mulk mõtlema: Aa, nüüd ma enam pastle paelu nii kõrgesse ei sio, et mind paelust ära tuntakse. Igal pool, kuhu lähed, hüütakse ikka: mulk ja mulk! Mulk läinud veskele. Pannud ennast Tallinnamaa mehe moodi riidesse, hobusele setelka selga. Vaadanud veel korra pastle paelad üle, et: nüüd ei
pia mind keegi ära tundma. Tee ääres niitnud mõisa teomehed heina. Mulk ütelnud: „Tere homikut! Jäksu tööle!“ Teomees kohe vasta: „Kuule mulk, kust sa oled?“ Mulk pidanud hobuse kinni ja küsinud teomehe käest: „Ütle ometigi, kust sa tunned, et ma mulk olen?“
Teomees vasta: „Sinu jutt teeb sind mulgiks. Meie ütleme: „Jõudu tööle!“
Sina ütled: „Jäksu tööle!““
Mulk ütelnud: „Pagana pihta! Siin Tallinnamaal mulgi nimest lahti ei saagi! Kui su moodid sind mulgi nimest peastavad, siis su jutt sind ikka mulgiks teeb!“  (Eisen 2002: 81)