Ajalugu

Mulgimaa ajalugu

Kultuuriloolise ja keelealalise Mulgimaa põhituumiku moodustavad Halliste, Karksi, Helme, Paistu ja Tarvastu kihelkonnad ning mõningane osa Viljandi ja Saarde kihelkondadest. Mulgimaaks loeti Raudna ja Tänassilma jõgedest lõunasse jäävat Viljandimaad! Mulgimaa ala langeb kokku piirkonnaga, mille asukad kõnelesid, vähesel määral kõnelevad veel praegugi, mulgi keelt.

Üsna levinud arvamuse kohaselt hõlmab Mulgimaa tervet Viljandimaad – Paistu, Kõpu, Viljandi, Tarvastu, Kolga-Jaani, Suure-Jaani, Pilistvere, Põltsamaa kihelkonda; Helme kihelkond Valgamaalt ja Halliste ning Karksi kihelkonda endiselt Pärnumaalt. Seda nimetatakse Suur-Mulgimaaks.

Toomas Hendrik Ilves: Võtaks Mulgimaa asjad õige enda kätte!

Mulgi ehk lõunaeesti läänemurre on ajalooliselt tunduvalt vanem kui eesti kirjakeel. Mulgi murre eristus iidsest lõunaeesti hõimukeelest juba esimese aastatuhande lõpus, eesti kirjakeele tähtsamad normid said paika alles pisut enam kui sada aastat tagasi.

Keeleteadlased jagavad Mulgimaa enamasti kaheks: Karksi ning sellele lähedased Halliste ja Paistu moodustavad läänemulgi murrakurühma, Tarvastu ja Helme koos aga idamulgi murrakurühma. Helme murdekeeles on keelendeid, mis ei ole sarnased Karksi või isegi Tarvastuga, kuid põhijoonte poolest on tegemist ikka sama murdekeelega (Pajusalu, 2016).

Mulgi nimi on vana, tänasel Mulgimaal esines see nimi lisanimena hiljemalt 17. sajandi algul. 17. ja 18. sajandi adramaarevisjonide järgi leidus seda nime aga arvukalt mitmel pool üle Eesti, muuhulgas ka Põhja-Eesti eri nurkades (Rahvusarhiiv).

Mulkidest hakati laialdasemalt rääkima XIX sajandi teisel poolel, kui rikkad Mulgimaa peremehed ja nende pojad naaberaladel Tartumaal ja Põhja-Eestis talusid ostsid. Et Mulgimaal ei jätkunud enam häid põllumaid ja talukohti, mida soetada, hakkasid mulkide teised ja kolmandad perepojad ostma talukohti mujal Eestis. Et osta, tuli vaevaliselt raha koguda. Nii saigi mulgist rikkuri ja ihnuri võrdkuju, keda August Kitzberg kirjeldab Mogri Märdi kaudu oma “Kauka jumalas” (1912).

Esmakordselt on see nimi kirjanduses kasutusel. F.J Wiedemanni sõnaraamatus (ilmunud 1869). Eesti Postimees ehk Näddalaleht 14. märtsist 1873 kõneleb, et "ei ole mina muud tahtnud näidata, kui aga seda, et „Mulgid" hakkajama vaimuga on, kui Tartlased, sest muidu ei oleks „Mulgid" iialgi Tartumaale sissepääsind!". Sama artikkel siin

Kersti Lust, ajalookultuuri ajakirjas Tuna nr 3 2014: Kersti Lust: Mulgi hädaoht ehk kuidas mulgid võõrsil talusid päriseks ostsid lk 44-60.

Mulkide tulv üle oma traditsioonilise asuala piiride äratas tähelepanu ärkamisaegses kirjanduses, eesti- ja isegi saksakeelses meedias, tekitades Eesti Postimehes tulise poleemika; sellest pajatavad mälestused ja pärimus.* „Jõukad Viljandimaa talupojad levivad
kõigis suundades laiali kogu maa peale,” kirjutas Baltische Wochenschrift 1866. aastal. „Seal, kuhu nad tulevad, saavad neist
ühiskonna eeskujulike majapidamiste rajajad ning tõuseb jõukus.”1 Mulgid olid selles mõttes ainulaadne rahvakild Eestis, et sarnast,
(kaugele) üle oma kihelkonna piiride ulatunud mastaapset taluostjate rännet esines veel vaid õige vähestest Viljandi ümbruse
valdadest (Lust, 2014).

Talude päriseksostmine algas Tartumaal 1863. aastal peamiselt Mulgimaalt tulnud ümberasujate poolt. Nimetus «mulk» ilmub eesti kirjakeelde 1860. ja 1870. aastatel viljandimaalaste talude ostu Tartumaal käsitlevates kirjatükkides ning mulk on see, kes ostab ära tartlase talu, võib väita, et mulkide sisseränne ja nimesaamine olid omavahel tihedalt seotud. Ka etniline folkloor kinnitab mulgi nimetuse kasutamist sissetungivate viljandimaalaste kohta (Pae, Lust 2017).

19. sajandi teises pooles Viljandimaalt Tartumaale talusid rentima ja ostma suundunute seas olid mitmeid isikuid, kes pärinesid Abja või Uue-Kariste kandis asunud Mulgi-nimelistest taludest. Oma päritoluks ütlesidki nad näiteks „olen Abja Mulgilt“. Arhiiviandmete põhjal ostsid nad talusid muuhulgas Tartu-lähedases Tähtveres, jäädes silma ka tartlastele. Kui peagi järgnes Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme kihelkondadest lausa massiline väljaränne Tartumaale, kanduski mulkide nimi tartumaalaste antud nimi üle ka teistele Viljandimaalt tulnud taluostjatele, seejärel aga kõigile nimetatud viie kihelkonna elanikele, selgitasid geograaf Taavi Pae ja ajaloolane Kersti Lust Rahvusarhiivis peetud avalikus uurimissaaliloengus 29.03.2017. Mulkide ettevõtlikkuse, riskijulguse ning edu peale kadedad ja ärritunud tartumaalased sõimasid Viljandimaalt tulnud taluostjaid mulkideks.

19. sajandi sajandi lõpul oli see ühtedele sõimu-, teistele aunimetus. Mulkide eneseuhkus kasvas jõudsalt Eesti Vabariigi päevil, eriti 1930. aastatel ja 21. sajandil on taas tõusuteel!

Teooria, et nimetus Mulgimaa tuleneb Mulgi-nimelistest taludest, pole iseenesest uus, seda on välja pakkunud juba mitmed 19. sajandi autorid. Ka Lydia Koidula näidendis „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“ seostatakse nimi „mulk“ Mulgi taluga. Alles sajandivahetuse paiku tekkis versioon lätlastest või leedukatest, kes eestlasi lollideks ehk mulkideks sõimanud ja sellega neile nime andnud. Ent näiteks Läti folkloristika ei tunne ühtegi teadet selle kohta, et eestlasi oleks kunagi niisuguse nimega hüütud. Nime läti päritolu ei toeta seegi, et tegelikult on Mulgi, Mulgu jms talunimed levinud üle Eesti, neid leidub arvukalt ka Põhja-Eestis ja Saaremaal. Nende nimede allikana võib kõne alla tulla mulk ehk auk, mullikas, aga eeldatavalt siiski on nimi linaleotuseaukude ja linakitkumisega seotus (pane mulgud, st linavihud põllule kükki!!).

Vannun talunimmin om tihti Mulgi kõrval kirja pant ka nimi Mullika. Kõge vanemb üleskirotus Abja mõisa Mulgi talu nimest om hoobis Mullimeus. Aasta oll´ sis 1565. Meus om olnu edenimi. Uue-Kariste Mulgi om sis üles kirotet Mullick Mattz. Ka Karksin om sis üts Mulgi nimega peremiis olnu – Mullickene Janny. Kõigi kolme nime kottale või järgmidsist aastist löüdä kirjapandmisi, miä sobisse kokku sõnnuga mull, mulk, mullik ja mullikene.

Talunimmin omgi alale püsünü üts väega vana sõna, mille järeltulijas om täämbädse päävä sõna mull. 500 ja rohkemb aastat tagasi, ku määnestki muudu inemist mullis, mulgis, mullikas vai mullikeses kutsuti, tähend taa sõna vast midägi punnitavat – kas punnsilmä, suur kõtt vai muidu tubli turske olemine. Lisanime Muĺk võisõ saia jämme miis, a niisamatõ sääne, kiä ummi silmi jõlli ai vai tõisi segävä pilguga jõllit. Jämmüse kottale om alale ka rahvaperimüs, kirja pant 1920. aastal: sõna mulk tule sõnast mullikas, a mullikas om tähendänü täüssüünüt miist (nimeuurija Evar Saar, 2018).

Mulkide nime loost artikkel Keel ja Kirjandus 2017

1895. aastaks oli Mulgimaal päriseks ostetud juba enam kui 95% taludest. See oli Eesti maakondadest vaieldamatult parim tulemus ja alguse sai see Halliste ning Abja ümbrusest. Tollest ajast räägitakse Tartumail: “Kui mulk Emajõge ületades upub, on see õnnetus; kui aga mulk üle jõe välja ujub, siis on see katasdtroof!" ... sest siis mulk tuleb ja ostab maad ära.

Eesti Postimees kirjutas ühe huvitava loo 3. jaanuaril 1873 sellest, kuidas Mulgid Tartumaad muutsid. 
"Teiseks kuulsin mina ükskord üht Tartlast kurja sõnaga Mulkisi vanduvat: „Need kuradi Mulgi om kül meie pääletükkinu, ent meie oleme noist iks ometi paljo opnu!" „Vaatame siis, kuidas oli Tartumaal elukord, maapidamine, elumaja, töötegemise viis, koolide järg ühe 15—17 aasta eest tagasi ? Kes tundis sääl mitmes kohas õiget elumaja, kus õiged uksed ja aknad ees olivad, puhtad, ruumilised kambrid suitsuta truubide kütmisega, kus hoonel sile kattus pääl ja nägus sein all oli? Kes pruukis oma põldu palju teistviisi, kui kord rukkid teine odre ja lass põld jälle maas seista, kas niitis mitmes kohas naesterahvas heina, kas lõikasid mehed rukkid, kas harisid kõik töötegijad linu, kus neid oli, kes nägi mitmes kohas palju ilusat, peenikest ja nägusat naesterahva näputööd ihu katteks, kes nägi enne Tartumaalt linu ja linaseemnid Pärnu, Tartu, Valka nii lõpmata palju veetavat, kui nüüd? Kõik seda, mis siin nimetud, Tartu maalt enne mitte palju leida ei olnud, on juba üle kõige Tartu maa leida ja ärge pange pahaks see on enamist kõik Mulkidest tulnud. Esimene Mulk kes 16 või 17 aasta eest Tähtvere vallas aset võttis, ei olnud mitte üks rikkas, ei ka suur „koolitud" mees, vaid ühe rohkema tundmisega edasi jõudnud rahva võsu; aga ime asi, et tema lühikese ajaga ilma enese otsimata sääl ümberkaudsel maal ja pea terve Tartu linnal tuttavaks sai, oma viisipäralise ja jõudsa elu korra pärast. Muidugi ei ütle mina mitte just kõik seda parandust Mulkide süü üksi olevat, vaid et Mulgid seda viisi sinna maale viisid, ja teised neist muidugi oma kasu tähele pannes õppisid. Mina usun, et see näitemängu kirjutaja: „Sada vakka soola tangu, ehk säärane Mulk!" oma tükki just sellesama Põhja pääl on kirjutanud. Mis oli Mulgi esimene töö, kui ta Tartumaal aset võttis? Et tema varsti need augud, mis elu hoonedes sisse- ja väljakäimise tarvis olid tehtud, uksedeks ümber muutis, pisukesed valguse augud suurde aknadeks ümber tegi, mustad, suitsused ja ämbliku võrkudega täidetud kambrid puhastas ja lubjaga valgeks määris, soojendamise truubid sisse tegi ja kui iial võimalik, laud põrmand alla, lauad, toolid, kappid ja voodid sisse viis ja mis pääasi, et tema puhast ja segamata leiba lauale pani ja sääl juures ka töötegijate käest tööd nõudis, oma teenrit teise juure ära laskes mitte riidest paljaks ei riisunud, vaid teenitud riide ka teise peremehe juure minnes temale jättis, põllo pääl varsti järele vaatis, kuidas põld viieks või kuueks tükkiks jagada laskis, et linu võis teha, kust raha sai, kust iial võimalik, küttist künda, et põldu laiemaks teha ja heinamaad puhastada."

Hannes Rumm esitas mäiumängu küsimuse: nimetage palun see maailmaajalooline sündmus, mille tulemusena said mulgid enne teisi eestlasi nii rikkaks, et jaksasid talusid mõisnikelt tagasi osta ja lapsi ülikooli saata? Kui te vastust esimese hooga ei tea, siis ehk aitab teid vastusele lähemale vihje, et me kõik oleme seda sündmust ajaloo tunnis õppinud. Sellest sündmusest ajendatuna tegi Steven Spielberg mullu menuka filmi “Lincoln”. 

... muidugi oli see sündmus Ameerika Ühendriikide 1861. aastal alanud kodusõda, mille tõttu vähenes järsult puuvilla tootmine lõunaosariikides. Ahelreaktsiooni järgmise lülina tekkis maailmaturul kiire vajadus puuvilla asendamiseks teiste materjalidega ning see omakorda kergitas järsult lina hinda. Kuna Mulgimaal olid linakasvatuseks soodsad tingimused, siis said mulgid tänu Ameerikas orjuse kaotamise pärast peetud sõjale ratsa rikkaks.

20. sajandi alguskümnendite Mulgimaad iseloomustatakse kui varakapitalistlikku ühiskonda, s.o piirkonda, kus oli toimunud märkimisväärne kihistumine: siin oli palju viljaka maa ja eeskujuliku harimistehnikaga suuri maaomandeid ja suuri talukomplekse ning enamik inimesi olid tegevad põllumajanduses. Kuna suured talud nõudsid rohkesti töökäsi, siis kasutati siin palgalist tööjõudu rohkem kui kusagil mujal Eestis (Kaldre 2017, Keel ja Kirjandus nr 3). Samas oli siin madal abiellumiste protsent ning märkimisväärne hulk noori lahkus teistesse maakondadesse. Seda piirkonda iseloomustas ka suurem kesk- ja kõrgharidusega inimeste arv (Pullerits 1936: 26–27). Nendele muutustele pandi alus juba 19. sajandi teise poole rahvuslikul ärkamisajal, kui viljakate maadega Mulgimaast sai jõukuselt ja iseteadvuselt väljapaistev piirkond Eestis.

Mulkide üheks oluliseks sissetulekuallikaks sai juba 18. sajandi lõpust linakasvatus. Põhja-Ameerika kodusõja (1861–1865) tõttu tekkinud puuvillapuudus oli maailmaturul kergitanud lina hinda ja linast saadav tulu kiirendas nii talude päriseksostmist kui ka jõukuse kasvu Viljandimaal. Muutused siin olid toimunud 19. sajandi jooksul järk-järgult, siin oli ka mindud varem kui mujal Eestis teorendilt raharendile. On koguni arutletud, et mulke võiks pidada maa väikeaadliks, sest elasid nad ju moodsates härrastemajades, häärberites, kus ei puudunud pehme mööbel ning tihtilugu ka klaver (Riisalo 1968; Murakin 1936: 37, Keel ja Kirjandus 2017 nr 3  jt).

Praegusel Mulgimaal asub 3 omavalitsust: Mulgi vald, Tõrva vald ja Viljandi valla lõunaosa.

1934. aastal asutatud Mulkide Seltsi põhikiri ütleb: Mulgi päritoluga loetakse loetakse need eestisoost vabariigi kodanikud, kelle esiisad on teoorjuse ajal, so 1860. aastate ümber seisnud Viljandimaa Tarvastu ja Paistu või Valgamaal Helme kihelkonna või Pärnumaal Halliste ja Karksi kihelkonna valdade nimekirjas. Ema päritolu järele loetakse mulgiks ainult üks põlv. Mulgimaale sisserännanute, teiste eestisoost vabariigi kodanikkude lapsed loetakse ainult siis mulkideks, kui nad Mulgimaal on sündinud, üles kasvanud ja omavad Mulgimaal kinnisvara. Ilma viimase nõudmiseta loetakse vaid Mulgimaale sisserännanute lapselapsed mulkideks, kui nad on Mulgimaal sündinud ja üles kasvanud.

Vastavalt Mulgimaa paikkondlikele eripäradele (keel, ajalugu, kultuuritraditsioonid) jaotavad mulgid end ise poolnaljatamisi ka alljärgnevalt: Hallistes elavad ubamulgid, Helmes undrukumulgid, Karksis korbimulgid, Paistus kapsamulgid ja Tarvastus kamamulgid.

Muinasaja lõpul moodustasid praeguse Mulgimaa alad Sakala muinasmaakonna lõunaosa, mis langes varakult ristisõdijate ja nende liitlaste rünnakute alla. Eestlaste asuala ulatus nendel aegadel küll tunduvalt rohkem lõunasse (Vislapuu, 2013).

Arvatakse, et hilisemal mulgi kultuuri alal asus muinasaja lõpul 3-4 kihelkonda. Kõige tuntum neist on juba Henriku Liivimaa kroonika lehekülgedelt tuttavaks saanud Aliste ehk Alistekund. Lisaks Halliste kihelkonna alale arvatakse sinna kuulunud olevat Karksi piirkond ja Ruhjast põhja poole jäävad eestlastega asustatud alad. Keskne linnus oli tõenäoliselt Karksi muinaslinnus (Vislapuu, 2013). Muinaskihekonnad olid ka Paistu ja Tarvastu, kuhu usutavasti kuulusid ka Helme alad, kuigi võimatu pole ka kaksikkihelkond.. Linnamäed olid Tarvastu innus ja Tõrva Tantsumägi.

Pärast muistse vabadusvõitluse lõppu läksid Mulgimaa alad täies koosseisus Mõõgavendade ordu kätte ning said hiljem Liivi ordu osaks. Keskaeg oli suhteliselt rahulik. Kannatused algasid Liivi-Vene sõja ajal ning jätkusid 17. sajandi alguses Poola-Rootsi sõjas. Rahvaarv vähenes drastiliselt. Pärast Põhjasõda olid tänase Mulgimaa kihelkonnad sõjategevuse ning 1709.-1711. aastani katku tagajärjel, inimesest tühjaks jäänud nagu ka ülejäänud maa. Pärast Vene tsaaririigi koosseisu minekut kuulus Mulgimaa ala administratiivselt esialgu Pärnu kreisi, hiljem jagunes Pärnu- ja Viljandimaa vahel.

19. sajandil kerkis esile Abja piirkond, mida peetakse Eesti kapitalismi hälliks. Parun Reinhold von Stackelberg jäi 19. sajandil suurtesse võlgadesse ja nii panigi Abja mõisnik 1853 müüki 24 (teistel andemetel

25) talu, mis ostujõuliste talupoegade poolt ka ruttu omaniku leidsid.

Talude päriseksostmine eeldas piisavalt jõuka talurahva olemasolu või soodsaid krediidivõimalusi. Paremini oldi valmis neis mõisades, kus talupojad maksid raharenti. Talumeeste jaoks tõi raharent kaasa uusi muresid, eelkõige tuli muretseda, kuidas raha teenida. Ent õige pea sai selgeks, et rahaga kaasnes suurem vabadus ja majanduslik iseseivus. 

Kuidas mulkidest mõisnikud said...

1860. aastaks oli Lõuna-Eesti kroonutaludest juba 90% raharendil, kuna aga eramõisades oli neid 1866. aastal ainult 43%. Joonisel: Talude päriseksostmine aastaks 1881 (Laar 2006, järgi).

Alates 1868. aastast ei tohtinud mõisnikud talupoegadelt enam teotööd nõuda. Samaaegselt algas talumaade mõõtmine ja kruntimine. 

Talude päriseksostmine ja põllumajandus kulgesid Mulgimaal suhteliselt kiiresti. Uurimus ja artikkel kahest mulgist, kes tegutsesid Tartu- ja Võrumaal: Kersti Lust, Tõnis Türna: Pärisperemees ja pärishäraa moderniseeruvs Eestis

Mulgimaa tõusis majanduslikult jõuka ja kultuuriliselt aktiivse regioonina jõuliselt esile 19. sajandi teisel poolel, oluline oli linakasvatus.

Mulke on hinnatud ja neist on eeskuju võetud nende praktiliste oskuste pärast: Mulgid tõivad selle moodi (= vikatiga niitmise) meie muale Järva-Jaani; Villandi mulgid seie linapidamise tõid ju Maarja-Magdaleena; meie rahvass opseva mulkest, kudass kama tetäss Nõo (Viikberg, 2015).

19. sajandi II poolel ilmus suitsutare kõrvale uue nähtusena mulgi häärber, uusaegse mulgi kultuuri tähtsamaid sümboleid ja mulgi märke. Enam ei sobinud sajandeid kestnud rehielamu, nüüdsest muutus ainsaks seisustekohaseks elamuks suur ja moodne linlik elumaja. Eeskuju ja nimetus oma uuele elupaigale võeti mõisast.

Kõige lühemalt tähendab häärber eesti keeles härrastemaja. Üldiselt nimetati Eestis häärberiteks jõukate suurtalude rehest lahku ehitatud ruumikaid elumaju, mille eeskujuks olid mõisahooned, vallamajad, koolimajad ja linnaelamud.Nimetus tuleneb saksa keelest - Herberge - mõisa ametnikemaja. Mulgimaal tähendas häärber mõisa peahoonet ning kõige suuremaid, mõisahoone-taolisi elamuid. 

Et Mulgimaal nimetati mõisa peahoonet toona häärberiks, hakati selle järgi kutsuma ka kõige väljapaistvamaid ja esinduslikumaid taluelamuid. Praktilise otstarbe kõrval omandas talumaja ka sümboolse tähenduse - selle kaudu väljendati oma jõukust ja seisundit ühiskonnas. Koos härrastemaja ehitamisega püüdisd jõukad talumehed jäljendada mõisnike elustiili ruumide sisustamises, rõivastuses, söökides, käitumises ja muudes eraelu aspektides (Vislapuu, 2013). Samal ajal muutus ka elukorraldus – siiani peremehe ja tema perega ühtedes ruumides koos elanud teenijarahvas eraldus, taluellu hakkas lisanduma üha rohkem linlikku elementi. 

Rahvuslik lii­kumine oli elav, Mulgi kihelkondadel oli oluline osa Eesti ärkamisaja sündmustes. Mulgimaalt lähtusid Aleksandrikooli asutamise protsess, 1864. aasta palvekirja aktsioon ja Kirjameeste Seltsi asutamine ja teisedki.

Omariikluse perioodil oli Mulgimaa arenenud põllumajanduse ja aktiivse kultuurieluga piirkond. Põllumajanduses oli iseloomulik suurem suurtalude osakaal, põllumaa suurem osakaal talumaade hulgas ning uuema põllumajandustehnika kiirem kasutuselevõtt. Kultuuritegevus avaldus eelkõige aktiivses seltsiliikumises (Eesti Entsüklopeedia).

Wõru Teataja, 3 september 1925 - - - Mis on Mulgimaa? See on üks maa (mitte wõrrelda Saksamaaga, Prantsusmaaga jne., waid arwata sarnase mõiste alla, nagu Awinurme, Kihnu jne. nimelt selles mõttes, et teatud piirkond erineb millegi poolest teistest põhjalikult), kus kaswas omal ajal palju opteeriwaid talunikke, kus makseti teenijatele hirmuäratawalt kõrget palka, kuid „pressiti” see tööga mitmekordselt tagasi, nii et aastase teenistuse järele isu kõrge palga saamiseks kadus ning iga kewadel traditsiooniline Jüripäew rahwaste rändamise ilme omandas. See on maa, kus „wanal heal ajal” anti pererahwale üllatawalt palju liha toiduks, kuid see oli perenaiste poolt nii osawasti sisse „serweeritud”, nimelt mingisuguse protseduuri kaudu läbi külmawee pangi, et pere sai toidetud ja liha jäi ka alles. - - -

Kust on pärit meie kultuuri- ja vaimuinimesed - Eesti Kirjandusmuuseumi kaart aastast 1938?

1940. aastal alanud Nõukogude okupatsioon ja Teine maailmasõda andsid aastasadu kujunenud mulgi identiteedile raskesti korvatavaid lööke. Kuigi Sakalamaa lõunakihelkonnad jäid ka pärast talude kaotamist ja küüditamisi Eestimaa üheks arenenumaks põllumajanduspiirkonnaks, ei saavutanud nad siiski enam taolist rolli, nagu oli seda olnud mulgi talude ajastul.

Hoolimata Mulgimaa tormilisest arengust 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul, jäi mulk paradoksaalsel kombel väga konservatiivseks ja alalhoidlikuks. Kõige enam avaldus see materiaalse kultuuri valdkonnas, eelkõige rahvariietes.

Eri allikad viitavad sellele, et 19. sajandi lõpul oli mulk sageli ka kaugelt ära tuntav, kuna kandis musta kuube ja kaabut ning paistis teiste hulgast välja oma uhkeldava ja silmapaistva käitumisega.

Mulkide stereotüüpseks iseloomujooneks võib pidada uhkust (Lenk, 2008). Võrreldes teiste eesti hõimudega on rikkust ja sellega kaasnevat uhkust omistatud just mulkidele (Remmel 2003).

Uhkust võib aga mõista kahes tähenduses. Ühest küljest on uhkus positiivne iseloomujoon, mis on võrreldav iseteadvuse ning auga.

Etnoloog-kultuuriloolase Heiki Pärdi (2000) sõnul näevad mulgid oma iseloomu põhilaadi sellistes omadustes nagu au, uhkus ja jonn.

Samal seisukohal on ka rahvaluuleteadlane Oskar Loorits, kelle arvates pärismulgid ei olegi nii upsakad, nagu seda nende kohta arvatud on: Mulgi tõeline uhkus ja iseteadvus on oma algselt olemuselt positiivne tung, mis kihutab meid kõrgemate varade ja väärtuste loomise poole, kuid mis kohustab meid ka nõudlikumaks nii teiste kui eneste ja kogu elu vastu. Just selles normatiivses väljendubki mulgi vaimsuse päätunnus, mis eraldab „uhket“ mulki ilutsevast setust, seiklevast saarlasest, mediteerivast virulasest ja teistest. (Loorits, 1936).

L. Koidula on teoses „Säärane mulk“ kujutanud noort mulki Männiku Märti taibuka poisina (Lenk, 2008). Autor on mustakuuemeestest loonud pildi kui väga hariduslembelistest inimestest. Seda iseloomustavad hästi teose ühe tegelase, Mäeotsa Peeteri sõnad: Kes mind käskis oma Maie kooli panna? See on ka jälle mõni mulgist väljaarvatud haru, et naised peavad lugema ja kirjutama õppima. (Koidula 2002) Märt ütleb enda kohta kiitlevalt: Nad võivad uhked olla meie peale, sest kuskil ei sünni nimetamisväärt tegu meie maal, kus mitte mulgi pea või käsi töös ei ole. [...] Miks on mulgil rohkem jõudu? Sest et tal rohkem pead on! Ja kust tuleb tal ärksam meel? Usinamast kooliskäimisest. (Koidula 2002) Ilmekalt kirjeldab mulkide tarkust Juhan Kunder teoses „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus“: Mäe Margus ei salli Mulgi mõistust! Mis iseäranis mõistus sell mulgi siis on? Kus koolis tema on käinud?! See on õige: Meie oleme jõukamad kui Tartlased, aga üksi ta selle läbi, et hoolas linaharimine ja karjakasvatamine meid aidanud on, ja sellel meie päevil oma rahakopikakene taskus on, ega see ju ometi ka tõsine sulane ei taha olla. (Kunder 1914).  

Juhan Kunderi teoses „Mulgi mõistus ja Tartlase tarkus” on tartlasi imestama pannud mulkide rikkus: Mulkidega, kes kõik hulgused ja tülitegijad on! Ta küsi järele, kus need hobuse vargad, uhked poisid ja toredad tüdrukud on – ikka ja jälle Mulgimaal. Kas on veel nurka meie maal, kuhu Viljandi mees, see neetud Mulk, oma nina poleks sisse pistnud ja ära ostnud?! Mina sest aru ei saa, kust need Mulgid ka selle raha välja võtavad. (Kunder 1914).

Päewaleht. 22. jaanuar 1934. Seltskondlik kroonika. Tallinna mulgid olid koos.
Riigiwanem K. Päts kaasmaalaste keskel. Kindral Soots wäitis, et „mulk” pole mitte lätikeelne sõimunimi, waid araabiakeelne „isand” ja „käskija”.