Liplapi aiatöö- ja majapidamiskool
Liplapi aianduskool avati 1910 Halliste kihelkonnas Liplapi talus, nüüdses Mulgi vallas.
20. sajandi algul pärisid neli õde oma vennale Johann Sapasele kuulunud Liplapi talu. Neist Marie Sapas, kes oli õppinud Tartus, Moskvas, Soomes Järvenlinnas ja Saksamaal kodumajandust, asutas 1910. aastal siia kodumajanduskooli, mis tegutses 1926. aastani. Kool oli esimene sellise suunitlusega õppeasutus kogu Tsaari-Venemaal. 1911. tehti kooli vajadusi arvestades ka juurdeehitus.
Õppetöö kestis igal aastal seitse kuud. Tunnid algasid aprillis ja lõppesid saagi koristamisega oktoobris. Ühekorraga kogus Liplapil aiandus-, mesindus-, kodumajandus- ja söögitegemistarkusi 20-24 tüdrukut.
Koolil oli hea õppebaas (viljapuu-, marja-, köögivilja- ja lilleaed, mesila, park) ning asjatundlikud õpetajad. Õppetöö koolis kestis seitse kuud, algas aprillis ja lõppes saagi koristamisega oktoobris.
Igal aastal kogus Liplapil aiandus-, mesindus-, kodumajandus- ja söögitegemistarkusi 20–24 tüdrukut. Kool lõpetas tegevuse majanduslike raskuste tõttu, kokku sai seal hariduse 568 neidu. Tunnid algasid aprillis ja lõppesid saagi koristamisega oktoobris.
Hiljem tegutses sama suunitlusega kool Kamara koolis ning edaspidi Abja mõisahoones aastatel 1930–46 mitmesuguste nimede all: Halliste kodumajanduse täienduskool (Abjas), Abja kodutööstuskool, Abja kodumajapidamiskool. Viimases kestis õppetöö kaks aastat.
Liplapi häärber (ehitatud 1900/1911) oli tüüpiline historitsistlikus laadis talumaja, milliseid 19. sajandi keskpaigast alates ehitati Halliste kihelkonnas hulgaliselt. Kahekorruselise hoone pindala oli umbes 250 m2, selles oli 15 eluruumi. Halliste kihelkond oli esimesi piirkondi, kus hakati talusid päriseks ostma, ning rehihoonete asemel moodsaid elamuid ehitama.
Nüüdseks hävinud koolihoone asukohta meenutavad palgilaadsed lehtmetsatukad.
Teenekas haridus- ja seltsitegelane Marie Sapas arreteeriti 1950 ja ta suri Valga vanglas. Pärast Teist maailmasõda kasutas talu hooneid kohalik A. Ždanovi nimeline kolhoos ning lammutas 1954. aaastal talu peahoone maha.
Praegu on Liplapi talu hoonetest säilinud ainult tütarlaste internaadimaja ja kasvuhoone korsten.
Päewaleht, nr. 102, 7 mai 1913
Liplapi aiatöö- ja majapidamise-kursusi rewideris reedel. 4. mail s.a., Balti kroonumaade agronom hr. Reinfeldt. Kaasas oli temaga hr. Kissa. Rewident waatas hoolega tubades puhtust ja korda. Niisama waadati aias kõik tööd järele, mille juures õpilastelt iga töö juures seletust nõuti, mis otstarbeks üht wõi teist tööd tehtakse. Et kõik õpilased Wene keelt ei oska, siis oli kursuste juhataja neiu Sapas wahelträäkijaks. Siis sõi rewident ühes õpetajate ja õpilastega lõunat, mille juures ta teatas, et ta iialgi nii hulga naisterahwaste seltsis seda ei ole teinud. Peale lõunasööki wiibis rewident õpetunnil, mida üks kursuste õpejõududest neiu Kabin andis, ja kuulas laulu. Ka kohwi ajal wiibis ta weel kursustel. Teatawaste saab neiu Sapas kursuste jaoks kroonult abiraha, mis otstarbel siis ka rewiderimine ette wõeti. Rõõmustaw on sellepärast kuulda, et rewident kursuste tööga wäga rahule jäi ja teatas, et tema nii tublit tööwilja ei olnud oodanud. Wististe kindlustab see ka edaspidiseks kroonu abiraha, ilma milleta neid kasulikka kursusi raske on ülewal pidada. Rewident saadeti õpilaste poolt laulude ja lilledega minema.
Matkaja.
Wiis aastat tööd ja järjekindlat püüdmist ei mitte ainult selle poole, mis kasulik ja tarwilik, waid ka mis kaunis ja ilus, ja meie silmade ette kerkib Liplapi aiatöökool, nägus oma wälimuses, sümpatlik ja tähelepanemisewääriline oma sihtide ja püüete poolest. 1911. a. kewadel algas preili Marie Sapas oma tööd, wisalt ja sihikindlalt, pärast põhjalikumat ettewalmistust Soomes ja wäljamaal. Tal oli esimesel aastal ainult neli õpilast, ise oli ta kooli juhatajaks ja ühtlasi ainsaks õpejõuks. Suureks toeks oli tal alguses vend, hiljuti surma läbi lahkunud Johann Sapas, kellel juba isast seatud suurepäraline wiljapuuaed tarwitada oli ja kus ka esimesed kooliõpilased oma tööd wõisid alustada. Wiljapuu aia kõrwale asutas Marie Sapas keeduwilja-aia, mis wiieaastase töö järele niipalju waatamise, niipalju imetlemise wäärilist pakub. Mõlema aia all on üle 10 wakamaa. Piinlik puhtus ja kord, ilunõuetele wastaw sissesead ja järjekindlalt läbiwiidud maitse iseloomustawad terwet seda kooli.
Praegu töötab kool 28 õpilasega. Rohkem õpilasi wastuu wõtta ei luba ruum, ehk küll ülesandmisi tänawu 100 ümber oli. Kooli jaoks on hiljuti suurendatud Liplapi elumaja, kahekordne suur ehitus, tarwitada. Õpejõudusid on üheksa, kellest üks osa wäljast poolt - meie tuttawamad taimeteadlased - õpetust andmas teatawatel aegadel käiwad. Õpetatakse pääasjalikult ikkagi aiapidamist ja teises joones majapidamisesse puutuwaid aineid. Õige huwitaw on kooli söögisedelit waadata, kus juhtiw osa täielikult taimetoitude käes on, kuna liha, mis meie talude „tagakambrites” seni ainuwalitsejaks oli, õige tagumise plaanile on nihutanud. Sigurikohwi asemel on linnasekohwi, hariliku thee aset täidab õuna- ehk mõni muu thee. Kõik on juba mitu wiimast aastat soomlase neiu J. Kekkalainen´i juhatuse all, kus aiasaadused nii mitmekesisteks, paljudele seni koguni tundmatateks toitudeks walmistatakse...
Postimees. 14. augustil 1915. Liplapi aia - ja majapidamise kursuste 5-aastane kestusepäew.
1. augustil oli Liplapi aia- ja majapidamise kursuste 5-aastane mälestusepäew. Selleks päewaks olid siis ka paljud endised õpilased, kellel see praegustes oludes wõimalik oli, Liplapile kogunud, küll Wõrumaalt ja Wirumaalt, Jurjewi ja Pärnu rajalt, et ennast üheskoos teistega kord inimesena tunda, kellele meie kodumaal teatud ülesanded ja eesmärgid kanda on antud. Olid ka paljud, peaaegu enam kui pooled, tulemata jäänud, sest praegusel ajal on edasisaamine raske, ehk mõnelpool koguni wõimata. Ka teisi külalisi oli kaasa tulnud.
Umbes kella 1 ajal lõunal kogutakse saali ja neiu Sapas awab päewakorra kõnega. Annab lühikese ülewaate selle asutuse wiieaastasest tegewusest, kõneleb muredest ja waludest, mida tema alguses läbi pidanud elama, kõneleb selle asutuse eesmärgist ja sihtidest ja wiimaks seab õpilastele uusi sihte üles. Liplapi aia- ja majapidamise kursustel, tema juhataja sõnade järele, on eesmärgiks meie kodumaal aiatööd edendada, mitte aga ainult perenaist ette walmistada. Aed peab niipalju sissetulekut andma, et ta inimest täiesti ära wõib elatada, ehk jälle talu kõrwal peab ta talu sissetulekut suurendama. Niiwiisi wõib meie kodumaal naesterahwas aias tööd ja ülespidamist leida ning sellepärast täiesti iseseiswaks saada.
Wisadust ja püsidust on neiu Sapas'el olund. Kui ta wiie aasta eest alganud, on tal esimesel aastal ainult kolm õpilast olnud. Järgmisel aastal tõusnud õpilaste arw üle 20 ja pärast seda on neiu Sapas pidanud ikka pooled soowijatest tagasi lükkama, sest kursustele ei wõi üle 30 õpilase wastu wõtta. Tänawu on 27 õpilast.
Üleüldse on selle 5 a. jooksul Liplapil õppinud 117 õpilast. Neid on kodumaa igast maakonnast pärit, isegi ka Wenemaalt ja Saaremaalt, kuid ikka kõige rohkem Wiljandimaalt. Õpilased on suuremalt jaolt tõik oma isa taludes töösse hakanud.
Kursustele astujate haridus on mitmekesine. On enamjagu kihelkonna- ja ministeriumikooli lõpetajad, pääle selle leidub linnakooli, progümnasiumi ja günmasiumi lõpetajaid. Õpetus kursustel on teoriline ja praktiline. Et õpetuse asja tarwilisel kõrgusel hoida, on neiu Sapas katsunud hoolt kanda, et tal tarwilised abilised kooliõpetajad oleks. See on tal korda läinud.
Pääle neiu Sapas'e kõne arutatakse tema ettepanekuid läbi ja jõutakse otsusele, et meie kodumaal seemnekaswatuses wäga palju wõib ära teha, niisama puuwilja kuiwatamises, iseäranis nüüd, kus juurdewedu Lõuna-Wenemaalt wõimata on. Siis mindakse murule mängima, aeda jalutama, õue jooksma ja wanade tuttawatega juttu ajama. Wiimaks kutsub tuttaw Eesti pann õhtusöögile. Astume saali. Soome eeskujul wõtab toidu raskuse all ägewalt laualt igaüks, mida tema süda soowib. Enamus, nagu ikka Liplapil, taimetoitude käes, kuid ega sellepärast liha ka keegi keela.
Järgmine päew on pühapäew. Esimene pool päewa saadetakse niisama mööda lauldes, mängides, lillesid korjates, kimpa tehes, sest õhtupoolel on Liplapil pidu Punase Risti hääks. Tegelased puha Liplapi neiud-õpilased. Eeskawas on laul neiudde koori poolt, ilulugemised ja näitemängud: „Tõde” ja „Lambaliha”. Ettekanded rahuloldawad ja isegi hääd. Sünnitawad nalja ja loowad meeleolu. Rahwast on palju kokku tulnud. Pidu peeti Liplapi küünis. Muu seas paistab silma odaw einelaud, mille jaoks osawad Mulgi perenaesed omaltpoolt kooke, korpisid ja teist söödawat materjali on kinkinud. Pidul on lillede ja punaste ristikeste müük hoos. Terwe sissetulek kokku üle 400 rubla.
Muu seas peab tähendama, et kõik külalised ja õpilased teisel päewal ennast ühiseks päewapildiks üles wõtsid, missuguse pildi kohe Postimehe Wirmalistele saadan, kui kätte olen saanud. Pärast pidu kogutakse weel kord saali kokku, lauldakse, mängitakse, peetakse wastastikku kõnesid, lastakse elada, soowitakse palju aastaid neiu Sapas´ile ja liplaplastele. Ei pane tähelegi, kui esmaspäewa hommik kätte on jõudnud. Liigutusega surume neiu Sapase kätt soowides, et ta oma aateid wäsimata eesmärgile wiiks.Üks kodumaa poeg.
Abja „pruutide kool”. Uus Eesti Pärnu Uudised, nr. 11, 15 jaanuar 1939
„Pruutide kool” sai Abjas eile 10-aastaseks.
Laupäewal, 14. jaanuaril sai 10 aastat täis, mil asutati praegune Abja kodutööstuskool, mis kandis wast hiljuti weel Halliste kodumajanduse-täienduskooli nime. Eile laskis kool oma 9. lennu wälja weel Halliste kodumajanduse-täienduskooli nime all, kuna peale selle muutub kool täiesti Abja kodutööstuskooliks. Kool asub end. Abja mõisa ruumides juba 1930. a. alates kuna enne seda asus Hallistes Pornuse wallas. Nende ridade kirjutajal awanes wõimalus, koolijuhataja prl. Aliide Kenn'i lahkel loal külastada kooli, et näha-kuulda, kuis tegutseb too kohapeal suurim „pruutide kool”. Jutuajamisel koolijuhatajaga selgub, et nimetatud koolis on 10 aasta kestel üldse õppinud 241 õpilast, laupäewaste lõpetajatega on õppeasutuse lõpetanud umbes 150 õpilast. Käesolewal ajal on koolil õpilasi 43, kõik 16—17 a. tütarlapsed. Koolis õpitakse kõiki kodumajanduse alasid, õppemaksu õpilasilt ei wõeta, kuid iga õpilane maksab koolile 13 kr. kuus, mis on arwatud söögi eest. Ringkäigul wõib weenduda, et puhtus õpilaste wälimuses on otse eeskujulik. Kudumisklassis on 8—9 telge, kus õpilased koowad wirgalt igasuguseid waipu ja linu. Köök, kus õpilased saawad keedupraktikat, on samuti awar ja eeskujulikult puhas. Pliidi juures, suure katla ümber, askeldab 6—7 ühtlaselt riietatud tütarlast.
„Mida te keedate?” küsin.
„Peedisuppi”, wastab üks julgem näitsik, ja liigutab hoogsalt kulpi pajas.
„Ja teiseks?”
„Pannkoogid”
Selgub, et õpilaste töökawa on nii jaotatud, et iga grupp on ise nädal köögis, kudumisklassis, õmblusklassis jne. Töö on eeskujulikult süstematiseeritud, eriti ajast, mil koolijuhataja kohale asus prl. Aliide Kenn, endine kodumajaduskoja nõuandja ja Saku kodumajanduskooli õppejõud.
Läbistame oma ringkäigul saali. Üks õpilasest mängib klaweril walssi ja teised tantsiwad. On parajasti waba aeg, mil tegutsetakse ka mitmesugustes wabahariduslikes ringides, peetakse referaate jne. Koolil on ka oma seinaleht „Ikka edasi”, kus õpilased awaldavad omi tundewäljendusi luules. Keegi kirjutab Milli Mallika nime all. Kuulutuse osas paistab silma: „Kaotatud õrnroosa, pitsidega kaunistatud taskurätt. Leidjal palutakse tuua see toimetusse.”
Koolil on ka oma 1260-köiteline raamatukogu, mis leiab õpilaste poolt õige rohket kasutamist.
Kõnelesin ka õpilastega, küsisin ühelt et: „Kas meeldib teile enam keetmine wõi kangakudumine?”
„Kangakudumine” ütles näitsik, ja keerutas pajas kulpi.
„Ja teile mis enam meeldib?” küsisin teiselt.
„Keetmine” naeratab see.
Ei tea kas ütles esimene seda tõsiselt wõi tegi nalja, kuid hiljem, kui mulle koolijuhataja poolt lõunat pakuti, siis maitses see suurepäraselt. Wõib-olla oli see tingitud sellest, et seda nii hästi serweeriti, kuid kindlasti oli see parem kui paljudes söögimajades ja kodudes.
Koolijuhataja, prl. Kenni kabinetis nägin weel rohkesti waipu, mitmesuguseid kujutud esemeid, mis tunnistasid nende tegija arenenud maitset.
Kui „pruutide kool” juba seljataga, imestasin, miks Mulgimaal on nii palju wanapoisse kui kool laseb wälja juba oma üheksanda lennu eeskujulikke perenaisi, kes kahe aasta jooksul on õppinud kakkuhoiu- ja keedukunsti!
Ed. K.
