Karksi kihelkonna ajaloost
Karksi kihelkond (saksa Kirchspiel Karkus). Pilte Karksi kandist.
Karksi nime on ürikutes mainitud esmakordselt 1224. aastal, pärast mandrieestlaste lüüasaamist muistses vabadusvõitluses, kui Karksi alad läksid maadejagamisel Saksa ordu valdusse.
Tänane Karksi vald asub põhiliselt endise Karksi kihelkonna aladel. Kuni 1939. aastani kuulus piirkond Pärnu maakonda ja hõlmas kolme valda: Karksi, Polli ja Pöögle.
1939. aastal ühendati need Karksi vallaks ja kuulutati Viljandi maakonna osaks. Aastail 1950-1962 kuulus ala Abja, hiljem Viljandi rajooni koosseisu. 1973. aastal liideti väikesed külanõukogud. Polli külanõukogu baasil loodi 13. veebruaril 1992. aastal Polli vald, mis 28. oktoobril 1997. aastal nimetati vabariigi valitsuse määrusega Karksi vallaks.
1999. aasta sügisel ühinesid Karksi-Nuia linn ja seda ümbritsev Karksi vald üheks omavalitsuseks nimega Karksi vald.
Karksi Ordulinnus. Esialgse puitrajatise ehitas Mõõgavendade Ordu 13. sajandi I poolel tõenäoliselt eestlaste muinaslinnuse asemele arvatavasti 13. sajandi lõpul. Tõenäoliselt pärast leedulaste 1297. aasta rüüsteretke hakati selle asemele ehitama kivilinnust. Loodest-edelast ja lõunast ümbritsevad linnust uhtoru kõrged nõlvad, põhjast ja kirdest eraldas platood vallikraav.
Suur, korrapäratu põhiplaaniga kõrgendiku kuju järgiv eeslinnus sai lõpliku kuju 14. sajandi I poolel, selle maakivist ringmüüri ääres asetses majandushooneid, samuti põhja- ja idatornid (Eesti Entsüklopeedia). Linnuse kirdeküljel asunud peavärav on ümber ehitatud.
Loodes oli 14. sajandi II poolel ehitatud kastellilaadne kolme hoonetiivaga pealinnus, kus asus kabel.
Eeslinnusest vallikraaviga eraldatud kastelli pindala oli 3800 m2.
Arvatavasti 15. sajandi II poolel eeslinnuse ringmüüri kõrgendati ja ohustatuimale, kirdeküljele püstitati tulirelvade eest kaitsev madal poolümarate suurtükitornidega parhamitaoline eeskindlustus (ei ole säilinud).
Karksi oli pikka aega Liivimaa Ordu foogtide, 1470. aastal ajutiselt ka komtuuri residents.
1534. aastal liideti Karksi foogtkond ordumeistri valdustega. Vene-Liivimaa ja Põhjasõja vahel vahetas linnus korduvalt omanikku, kuuludes peamiselt Poola ja Rootsi valitsejatele (1573–78 oli see hertsog Magnuse residents).
Liivi ja Poola-Rootsi sõjad purustasid Karksi linnuse. Taastatuna ja parandatuna säilis toona kaitsevõimelisena vaid eeslinnus, kuna pealinnus hävis nendes sõdades täielikult. Eeslinnus jäi lõplikult varemetesse arvatavasti Põhjasõja ajal.
Peale Liivi sõda ja eriti peale Põhjasõda hakkas arenema Karksi mõis (Schloß Karkus).
Mõisa keskuseks kujunes linnusest kaks kilomeetrit kirdes paiknev teederist. 1747. aastal kinkis vene keisrinna Jelizaveta Karksi mõisa Georg von Lievenile. 1795. aastal läks mõis Johann von Weidemeyeri omandusse.
Alates 1800. aastast kuni võõrandamiseni 1919 kuulus mõis von Duntenite suguvõsale. Mõisa viimane omanik oli Reinhard von Dunten-Dalwigk, täisnimega Reinhard Graf Dunten Baron Dalwigk-Schauenburg-Lichtenfels.
Mõis ehitati esimest korda esinduslikumalt välja 18. sajandi teisel poolel von Lievenite ajal ning teist korda 19. sajandi esimesel poolel von Duntenite ajal. Ühekorruseline puidust barokne peahoone on praeguseks hävinud, kuid säilinud on mitmeid stiilseid klassitsistlikke kõrvalhooneid, sh valitsejamaja ja 1840. aastal valminud ait. Ait pärineb tegelikult 18. sajandist, kuid oma rikkaliku klassitsistliku väliskuju sai ta 1830-40 kestnud ümberehituste käigus (www.mois.ee)
Kristlik kirik on ajaloolises Karksi kihelkonnas tegutsenud alates 13. sajandist. Algselt asus katoliku kabel ordulinnuse pealinnuses. Peagi jäi lossis olev kabel väikseks ning lossi värava ette ehitati puukirik, mida nimetati „Peetri kirikuks". 16. sajandil levib Liivimaal usupuhastus ja Karksi kirikul on oma maa ja kirikumõis, mida „Papi – maaks" kutsutakse.
Poola ajal toimus nn „vastureformatsioon", mille käigus põletati kirikumõisa hooned ja kiriku maa liideti Karksi lossi külge. Ametisse määrati katoliku preester Paul Bazarowsky. Rootslaste tulekuga kehtestas end aga taas luteriusukirik. Kuna kirikul enam kirikumõisat polnud, määrati Halliste õpetaja ühtlasi Karksi hingekarjaseks.
1773 leiti, et vana puukirik on väga kehvas olukorras ning otsustati uus kivikirik ehitada linnuse varemetele, kus oli juba olemas kaks kõlblikku müüri.
1778 valmib uus kirik 1950 rubla eest.
1847 kutsuti Karksi köstriks Friedrich Saebelmann, samal aastal ehitati kirikusse ka orel.
19. sajandi lõpul märgati, et kiriku torn hakkab ülejäänud hoonest eemale kaldu vajuma, kuna torniosa oli ehitatud mäe nõlvale. Kiriku tornikiivri vahetamise ajal 1990ndatel, mil toestati torn 6 meetriliste betoonvaiade abil, mõõdeti torni kaldeks 205 cm torni tipust mõõdetuna.
Karksi kirikus on üks viimaseid säilinud E. C. Kessleri firma valmistatud orelitest (1847). Orelivääril on 16 maali, mis pärinevad 18. sajandi teisest poolest. Samast ajast on hilisbarokne rokokoo stiilimõjudega altar ja Viljandis valmistatud vasest lühter. Altarimaal „Kristuse ülestõusmine“ on maalitud 19. sajandil. Käärkambrisse on paigutatud kiriku vana altar, 17. sajandi meistrite töö.
