Eesti rahvusliku ärkamise algupäevilt.
Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid massiliste kollektiivüritustena tõusevad esmakordselt Liivimaa politilise elu päevakorda 1864.
Loe Eesti rahvusliku ärkamise algupäevilt (IV osa Eesti Kirjandusest nr. 11/1934).
Talupoegade palvekirjade-liikumine 60-ndail aastail oli esimesi suuremaid massiaktsioone rahvuslikult ärkavas eesti ühiskonnas. Selle haripunktiks ja keskuseks tõusis 1864. a. sügisene suursaatkond oma keisrile esitatud kollektiivmärgukirjaga. See kujunes sõna otsesemas mõttes esimeseks suursündmuseks algavas ärkamisliikumises. Kõik lähemad järgnevad samalaadilised üritused, mis lähtusid samadest paikadest, kust olid pärit suursaatkonna tegelased, oiid ainult selle jätkuks ja järellainetuseks.
See liikumine oli enne kõike sotsiaalse põhiolemusega ja alles teises järjekorras rahvuslikkude nõuetega. Ja sotsiaalse nähtusena oli ta kõigepealt talunikkude liikumine. Selles rahvakihis ta sündis, sellest kihist oli pärit tema tegelaste hulk ja selle kihi eluhädadest ning vajadustest kasvas välja ka tema nõuete programm.
Mis oli aga selle liikumise algeliseks põhjuseks ja ajendiks? Pidi ju ikka olema sündinud või sündimas mingisuguseid muutusi just talunikkudekihi eksistentsitingimusis, mis ajasid teda ärevile, liikvele, suurendasid tema sotsiaalset ja politilist aktiivsust. Jätame esialgu kõrvale talunikkudekihini ulatunud välismõjud, nagu reformid Venes, rea eesti haritlaste uuesuunaline tegevus jne. Katsume leida vastust talupoegade endi tolleaegseis kõige lähemais ning pingsamais soovides. Kõigepealt tuleb siin muidugi arvesse liikumise suurdokument – 1864. a. sügisene kollektiiv-märgukiri. Kuid seda tuleb siiski hinnata tingimisi, sest et talupoegade soovide ja vajaduste sõnastus esineb siin haritlaste poolt ümbertöötatult. Olulisemad meie küsimuse jaoks on palvekirjad, mis esitati 1864. a. suvel, samuti 1865. aasta sügisest peale ja mis on pärit osalt otseselt talupoegadelt, osalt aga sellised, milledes nende soovid on haritlaste poolt vähem muudetud.
Rõhutatumaid nõudeid, mis olid välja kasvanud kohalikest eriti põnevaks kujunenud hädadest, on kõigis neis palvekirjades seotud alanud raharendile siirdumisega, taludemüügiga ja talumaa mõisastamisega. Raharendile üleminek ja taludemüük olid uudsed olevikunähtused, talumaa mõisastamine aga igivana. Kuid seegi oli viimasel ajal suurenenud ühenduses 1849. a. talurahva-seaduse põhjal toimunud ja toimuva erimaaliikide – mõisa-, talu- ja kvootemaa – eraldamisega ja talude kruntiajamisega ning nende taafriväärtuse ümberhindamisega. Kõik need kolm muutust tolleaegse küla majanduslikus struktuuris põhjustasid teatava agraarkriisi, mis haaras talunikke kõige otsesemalt ja tekitas neis üha suureneva ärevuse.
Raharent tegi suuremaid edusamme Liivimaa külades just 60-ndate aastate alul. Veel 1856/57 – 1859/60 oli maa üldisest iaalriväärtusest eramõisus raharendil 18,68%, segarendil 9,34%, teorendil 70,49%. Majandusaastail 1860/61-1863/64 tõusid vastavad arvud: raharendil 25,39%, segarendil 21,06%, teorendil 51,10%. Paari järgneva majandusaasta kestel, nimelt 1864/65 – 1867/68, oli juba üle poole talumaast – 55,76% raharendil, kuna segarendil oli 17,80%, teorendil 15,78%
Talupoegade suur hulk oli alul seisnud raharendile siirdumise vastu, oli aga peagi hakanud märkama selle väärtust ka oma majapidamise seisukohalt. Kuid üleminek raharendile, mis toimus sagedasti segarendi kaudu, oli taludele raske ja tekitas neis õige tugeva kriisipalaviku.
Kaasaegne külaelu tähelepanelik vaatleja Helme koolmeister M. Jakobson kirjutab sel puhul tabavalt:
„Ei anna nemmad [= mõisnikud] tallopoegadele maad selge rahha-rendi, vaid seggarendi peale, (se on: muist rahha, muist orjust,) ja se on veel keige sandim; sest neid orjusse päivi võttab mõisnik sel aeal, kui tallopoeal keige kibbedam põllo tö käes on, sest se läbbi jääb temrhai omma põld korristamatta; ja kust temma siis veel peab sedda rendi rahha sama, ja kellega veel seda orjust orjama, mis mõisnik nõuab?——–
On tallopoeg jo rahharendi peale sanud, siis on temmal kiil jo nat-tuke hoogsam, et ta jo pissut ennam saab oma maea ja põllo eest hoolt kanda, agga siiski ka hädda veel küllalt; sest üllemal sai rägitud, et mõisnikkud ei anna mitte pärris selge rahha, vaid segga rendi peale; ja se on küll ühhelt poolt nattuke parrem, agga teisi piddi jälle veel sandim: maksa hulk rahha välja, ning pealegi võttab mõisnik neid abbiorjusse pävi keige kitsamal aegadel, kus tallopoeal omma põllo ja maea töga issegi paljo teggemist on. Nenda kui: vilja mahhateggemisse ja kokko korris-tamisse, heinateggemisse, rehepeksmisse, puveddamisse ja vori käimisse peale; ja sepärrast ei tulle tallopoeale nisuggusest seggarendist suremat kassu ühtegi, vaid femma peab ikka nenda samma paljo teenrid piddama kui pärris orjusse rendi peal olles; agga sure perre üllespiddaminne ja palk on nüüd vägga kallis, ja se tallomaea ei anna sedda mitte välja, sepärrast on jo mönned tallopoead ommad tarvilikkud maea lojuksed ja ri-deki ärra münud, ja veel pealegi suurt võlga võtnud, et aga renti saaks mõisnikkule välja maksa!” –
Autor kirjutab edasi segarentnikkude või äsjaste raharentnikkude lühikeseajalistest fendilepinguist ja alatasa tõusvaist rendihindadest, mis tegid nende olukorra eriti kindlusetuks ja raskeks: „Meie aeal on jo meie tallorahvas panema tundmisse sees kül nenda kaugele sanud, et nad ennam ei armasta suitso urtsikude sees ellada, ja mõistvad jo kauniste omma põldo harrida; aga kui se võimalik õlleks ja temmal kindlamat ello kohta õlleks. – Agga seep se on, et temmal ei õlle suggugi kindlat seisust, ja teittma ei tea suggugi kui kaua veel temma maea temma käes petakse, tännavo ehhitab ta sia maea, jubba tulleval aastal peab ta teise valda ehk ka makonda ehhitama. Sest mõisnikkud lassevad nüüd saggedaste tallo maid mõta, vahhel vie ja kue aasta parrast; kelle läbbi paljo taalrid lassevad jure panna, ja tõstavad renti suremaks, ikka 1, ehk 3, või ka 5 aasta parrast; sest mõisnikkud katsuvad nüüd allati otsekui oksjoni visil: kui paijo tallopoeg ommeti virnaks veel jõuab maksta!! Ja nenda peab siis vaene tallopoeg virnaks ommetigi häddapärrast omma ja omma van-nemate ehhitud maeast isse ärra minnema!”
Selles kaasaegses kirjelduses esitatud põhinähtusi raharendi tuleku ajastust konstateerivad loendamatul hulgal ka suulised rahvamälestised. Osalt kinnitavad neid ka vastavad agraarstatistilised andmed ise. Need olid kõik teravad kriisinähtused talurentniku majanduslikus elus 60-ndate aastate algupoolel. Oli loomulik, et nad tõukasid rentnikke aktiivsele hoolitsemisele oma olemasolu tingimuste eest. Ja erakordse võttena sel alal tekkisidki palvekirjade-aktsioonid.
Samas suunas mõjus ka taludemüügi areng, mis just 60-ndail aastail tegi suuri edusamme. Majandusaastail 1856/57 – 1859/60 oli Liivimaal talumaa taalriväärtusest talupoegade valduses ainult 1,47%; 1860/61 – 1863/64 tõusis selle protsent 2,44-ni, 1867./68. majandusaastal aga juba 14,26-ni. Kui 1823. – 1861. aastani oli Liivimaal üldse müüdud ainult 388 talu 968 065 rubla väärtuses, siis 1862.-1866. a. aga müüdi juba 2010 talu 7 564 930 rubla väärtuses ja 1867.-1871. a. 4318 talu 13 938 894 rubla väärtuses. Juba needki üldarvud näitavad küllaltki kujukalt, kui laiaulatuselise murrangu tõi küla majanduslikku olukorda talude-ostu areng 60-ndail aastail.
Kui see areng ühest küljest oli tingitud majanduslikest tegureist, siis samal ajal olid siin eriti pingsalt mõjumas poliitilised ajendid. Pärast Vene suurt agraarreformi 1861. a. tundus Liivimaa rüütelkonnal pind jalge all eriti kõikuv. Ühelt poolt kohalikkude pärisrahvaste tõusev aktiivsus, teiselt poolt aga veel efektsemalt mõjuv vene natsionalistlikkude ringkondade rünnakumeeleolu Balti erikorra suhtes ähvardasid tuua muutusi ka Liivimaa agraarkorda. Ja rüütelkonna heasoovlikud sõbrad pealinnas valitsuse ringkonnis püüdsid küllalt kaugelenägelikult manitseda tema esindust vajalikele sammudele, et nende kaudu vältida suurema ulatusega reforme, mis oleksid võinud aadlit tabada valusamini. See polnud keegi muu kui Vene rahaminister M. v. Reutern, kes ühe seesuguse sammuna soovitas Liivimaa maamarssalile veebruari alul 1864, et kohalikud mõisnikud püüdku nii palju ja nii ruttu kui võimalik kiirustada taludemüüki. Kaalutlus, sel puhul puhtpolitiline, lähtus ainult aadli huvidest. Minister konstateeris pealinna poliitilistes ringkondades tugevat kavatsust laiendada Vene agraarreformi ka Balti provintsidele. Seni oldavat küll veel Vene asjadega niivõrt rakkes, et Balti küsimused lukkuvat mõneks ajaks edasi. Kui nüüd vahepeal Balti kubermangudes suudetakse taludemüüki võimalikult jõudsasti edasi arendada, siis loodavat sellega hoopis uus olukord. Vaevalt hakkaks siis valitsus soodsamalt võimaldama maa saamist neile talupoegadele, kes seni veel maata. Maamarssal Lieven kuulatas 1864. a. kevadtalvel Peterburis teistegi mõjukate võimukandjate arvamusi Liivimaa agraarküsimuse kohta. Oli oluline, et ka siseminister Valujev soovitas Liivimaa rüütelkonnal midagi ette võtta, mis oleks vajalikuks suitskatteks kohalikele agraaroludele vene rahvuslikkude ringkondade rünnakute vastu.
Nende soovituste eeldusil andiski Liivimaa maapäev märtsis 1864 kohalikele mõisnikele parooli: rutatagu talude müümisega! See tõusis nüüd äkki puhtpolitilisel taustal teravaks päevaküsimuseks paljudes Liivimaa külades. Selle parooli mõjul lasti ka Viljandimaal suuremal määral kui mujal Lõuna-Eestis 1864. a. suvel talusid müügile. Tüüpilisteks näideteks sellelt alalt oli taludemüügi väljakuulutamine Suure-Kõpu ja Puiatu kogukonnas, mida vaatlesime eespool üksikasjalisemalt. See ajas senised talurentnikud ärevusse.
Talupoeg on alati tahtnud saada oma haritava maa omanikuks. Ometi ei tähendanud see veel sugugi, nagu oleks taludemüük olnud alul mingiks teretulnud nähtuseks. Just ümberpöördult, talupojad seisid kõikjal käte ja jalgadega sellele vastu. Taludemüüki, mis oli alul hoopis uus ning tundmatu asi, peeti mingiks väga kahtlaseks ja salakavalaks võtteks mõisnikkude poolt. Seegi seik on jätnud jälgi lõpmatus hulgas rahvamälestistes. Senisel rentnikul, kel isiklikult puudus vajalikul määral sularaha, käis taluost üle jõu või ähvardas teda sellise kuristikulise väljavaatega, et ta ei näinud sellest mingit ülepääsu.
Iseloomuliselt kaevatakse sel puhul Suure-Kõpu talupoegade palvekirjas keisrile 1864. a. suvel:
„Kuida võib meil vaestel, kes sune orjusse ja makso läbbi verri-vaeseks oüeme tehtud ja kellel midagi varrandust ei olle võimalik kog-goda olnud, ühhe nii aiva maa eest, kui meil on, üht nisuggust hirmust ja kuulmata hinda maksta ja kuida võime ommale ja omma lastele üht nisuggust suurt võlga, kus meie mitme põlveni ehk ka iggaveste mõisnikude võlgnikuks ja orjaks peame jäma, – kaela võtta? – Meie teame selgeste, et selle ma ostmisse jures keik essimesse aastaga pankrotti ja seläbbi ka sest ostetud maast ilma peame jäma. – Meie olleme paraego iihhes vägga sures kimbatusses ja üsna kahhe keigesurema hädda vahhel. – Nisuggune ostminne on meil vaesuse parrast koggoni üks võimata assi ja selle ähvartud välja viskamisse läbbi peame need keige omma ello aeal nähtud vaeva läbbi tännini kinnipeetud vanna-vannemate pärrandus ja õigus ühhe hobiga ilma tassomata kautama. – Kuida võime ja mikspärrast peame meie omma mõisniko ahnusse parrast üht nisuurt üllekohhut kannatama ja kuhho peame nüüd oma vamilga minnema?”
Nii kaebav taludemüügi tagajärjel maast lahtikangutatud talunikkudekiht ongi eriti liikvel 60-ndate aastate palvekirjade-aktsioones. Just selle kihi seisukohalt ongi sõnastatud nõuded palvekirjades, eriti 1865. a. novembri- ja detsembrikuu rühmas: pandagu talude ost-müük seisma kuni õiglasema maamõõtmiseni või antagu kohalt lahkuvale peremehele, kelle talu müüakse teisele, korralik kahjutasu. Sellesse kihti kuulub ka enamik üksikpalvekirjade esitajaid, neride hulgas kõige tüüpilisemalt oma kohtadest ilma jäänud Võrumaa talunikud, kes 1867. a. alul pöördusid palvega suurvürst Konstantin Nikolajevitši poole.
Nende sega- ja raharendile siirdumisest ning taludemüügi arengust tingitud kriisinähtuste mõju avaldus ka 1864. a. sügiseses suurpalvekirjas. Kui siin ei palutud taludemüügi seismapanekut ega seatud esikohale talust lahkuvale rentnikule kahjutasu andmise küsimus, nagu see esines hilisemais, enam talupoegade endi osavõttel koostatud palvekirjades, siis oli see tõenäoselt tingitud selle palvekirja koostamisel suuremat osa etendanud haritud juhtide mõjust.
See märgukiri oli kollektiivne teos. Ta ehitati talupoegade kokkutoodud ja haritlaste poolt juurdelisatud materjalidest. Tema ehitusmeistreiks olid haritlased. Suurimaks vaevanägijaks oli Aadam Peterson. Ta kujunes kogu liikumisele nagu mingiks sekretariaadi juhiks. Ja kord võtnud endale selle osa, etendas ta selle lõpuni, niikaua kui Liivimaa vägevad, toetatud riigi keskvõimu esindajaist, lasksid tal vabaduses liikuda. Kõikumata tahtekindlusega, murdumatu eneseväärtuse- ja kohusetundega, poliitiliselt küllaldase orienteerumisvõimega, püsis ta liikumise keskuses kuni oma vägivaldse eemaldamiseni. Ta tõi sellele rahvaliikumisele ohvriks oma isikliku elu sõna otsesemas mõttes. A. Peterson, kelle tegevust senini pole küllaldase rõhuga hinnatud, tuleb paigutada eesti rahvusliku ärkamisliikumise algajastu esirinde juhtide hulka. Tema vend Peeter, vähem algatusvõimene, enam oma vanema venna juhitav kaastööline, pidi samuti lunastama oma kohusetruud andumust rahvaasjale oma isikliku elutee eneseohverdava purustamisega.
Ja kui ta 1878. a. õnnetut surma sai, kirjutas tolleaegne suurim eesti rahvajuht C. R. Jakobson: „Vist saavad kõik isamaa pojad vaimus selle mehe haua ääres leinama, kes meie eest palju on pidanud kannatama. Tema mälestus saab Eestirahvale igaveste kalliks jääma, sest tema isa-maa-armastus on suurem olnud, kui tema elu-armastus.” Need sõnad sobivad teenitud järelehüüdeks mõlemaile vendadele. Ja kivimonumente, mis on jäänud neile püstitamata, asendagu järelpõlvede soe ja lugupidav tunnustus vendadele Petersonidele, kes eesti rahvusliku liikumise hälli juures tegid oma elutöö oma aja mõõtudes suurejoonelises palvekirjade-liikumises.
Sellele liikumisele andis oma osa teisigi kodumaisi haritlasi, Viljandimaa koolmeistreid, olemata selles siiski eriti nähtavad. Petersonide talu külje all elas Holstre-Pulleritsu tagasihoidlik, kuid kultuuritahteline koolmeister Jaan Adamson. Hoolimata oma väikesest haridusest oli ta paljugi järele mõtelnud eesti rahva – elusaatuse üle ja otsinud teid selle elujärje tõstmiseks. Vähem poliitiline temperament, oli ta juurelnud eriti rahvuskultuuriliste küsimuste üle. Selle tulemusena oli ta algatanud ja käima pannud Eesti Aleksandri-kooli mõtte. Tema tähelepanekuist ja mõtiskeludest oli sündinud 1864. a. varakevadel ka väike kirjutis eesti keele kohta, mis, nagu nägime, oli materjaliks ka suurmärgukirja koostamisel. Ta oli võimalust mööda kaasalööjaks ja abistajaks ka suursaatkonna organiseerimisel, võttis osa Lubjasaale koosolekust, kus esines kõnega. Tema soe ja mõistev suhtumine Petersonide aktsioonesse püsis hiljeminigi. Kui A. Peterson 1866. a- sügisel sõitis Peterburisse korraldama oma ja venna protsesse, kirjutas Adamson Kölerile: „Ma palun ärge jätke Pjetersoni mite ilma abita, kui tema asi langeb, siis ei ole rahval midagi loota, sest rahva asi seisab temaga ühes”.
J. Adamsoni aktiivne kaaslane Eesti Aleksandri-kooli mõtte arendamisel Tarvastu köster-kooliõpetaja H. Wühner sai küll ühenduses 1864. a. eesti suursaatkonna üritusega ebameeldivate kimbatuste osaliseks. Tema juures pandi läbiotsiminegi toime. Kuid see oli ilmselt arusaamatus. Wühner oli maksva olukorra suhtes poliitiliselt liiga lojaalne, et kuidagi osa võtta palvekirjade-aktsioonest.
Suuremat aktiivsust võime konstateerida Helme koolmeistri Märt Jakobsoni suhtes. Tema koostatud kirjeldus eesti talurahva olukorra kohta, milles oli sõnastatud ka üksikuid uuendusnõudeid, oli materjaliks ka suurpalvekirja koostamisel. Nagu Adamsongi, esines ka tema Lubjasaare koosolekul kõnega, avaldades nähtavasti samu mõtteid, mis olid kokku võetud tema ülalmainitud kirjutises.
Ka Suure-Jaani köster-kooliõpetaja Joosep Kapp olnud palvekirjade-aktsioonide
Talupoegade palvekirja-aktsiooni idee oli seega uues mõtestuses kantud Viljandimaa - Mulgimaa ärksate rahvameeste keskele ja tekitas siin ka kohe aktiivset pooldamist. Palvekirjade koostajana hakkas siin algusest peale osa etendama Holstres oma isatalus elav Aadam Peterson. Tol ajal alles 26-aastane noormees, oli ta oma ümbruskonnas tuntud oma suurema kooliharidusega ja agara rahvamehena. Lõpetanud 1857. a. lõpul Pärnu kreiskoolis II klassi kursuse, oli ta teeninud oma ettevõtliku onu M. Strahlberg’i kontoris Pärnus ja hiljemini tema renditud Laiksaare kroonumõisa valitsejana. Onuga konflikti sattunud, lahkus A. Peterson 1863. a. kevadel tema teenistusest ja asus elama oma isatallu Holstresse. Siin abistas ta vallamehi nende protsessimistel kohaliku mõisarentniku Blosfeldfiga ja Holstre kroonumõisa rentimisel kohaliku kogukonna kätte.
Tema kaasabil koostatigi ja tõlgiti (saksa keelde?) 1864. a. maikuul esimene keisrile määratud talupoegade palvekiri üldisemate nõuetega. Oma osa selles ürituses kirjeldab A. Peterson ühes hilisemas ametlikus palvekirjas võrdlemisi passiivsena. Talupojad ise koostanud palvekirja ja palunud teda ainult tõlkida selle vene või saksa keelde. Peterson esialgu küll keeldunud. Kui aga talupojad rõhutanud, et ta on otse kohustatud neid aitama, olles nendega ühest ja samast rahvusest ja saanud kasvatuse ning hariduse nende kaasabil, olevat ta lõppeks nõustunud.
On mõistetav, et A. Peterson ametlikus, enda rehabiliteerimiseks senatile saadetud palvekirjas püüdis sihilikult kujutada oma osa võimalikult väikesena. Kuid juhtivalt algatuslik see tõenäoliselt ka ei olnud.
Selle palvekirja täppis tekst on meile teadmata. A. Petersoni ja H. Henno hilisemail andmeil sisaldanud ta 10 punkti. Tähtsamate reformidena palutud: 1) vallakohtu vabastamist mõisavalitsuse võimu alt ja uut kogukonnaseadust; 2) teoorjuse ja ihunuhtluse kaotamist, teedetegemise ja postijaama-maksu „ühetasast” jaotamist kogukondade ja mõisade vahel; 3) talumaade müügihinna määramist erapooletute Vene ametnikkude poolt; 4) talude väärtusest 10% kahjutasu talunikele, kes oma kohtade müügi tõttu peavad neist lahkuma. Ka nõuti samas palvekirjas maarahva kooliolude parandamist, kohtureformi teostamist ja kirikuõpetajate valimiskorra muutmist. Näib, et juba sellegi palvekirja koostamisel kasustati M. Jakobsoni ja J. Adamsoni ülalmainitud kirjutisi.
Selle palvekirja viis Peterburisse 15-liikmeline erisaatkond, millesse kuulusid Holstrest peale Aadam Petersoni kui juhi ja tõlgi veel kogukonna kohtumees Hans Ainson Massumõisa talust ja kogukonna eestseisja Jaak Peet Peedihansu talust (A. Petersoni õemees).
Vaevalt koju tagasi jõudnud, läks Peeter Peterson teele jälle, uue saatkonnaga – Tarvastu, Karksi, Kaubi ja Talli talupoegadega, kaasas 4 palvekirja, mis olid koostatud kodus koos Aadam Petersoniga. Pikasillal ühines Peeter Petersoni reisiseltskonnaga vastu tema tahtmist veel Taagepera talupoegi, arvult nähtavasti 4, ja Tartus üks Rannu talupoeg. Peterburis soovitati talupoegadele, nii Petersoni kui ka sealsete eesti rahvasõprade poolt anda palvekirjad nn. palvekirjade-komisjonile keisri kantselei juures. Kuid talupojad tahtsid tingimata pääseda isiklikult keisri jutule. See aga ei õnnestunud. Palvekirjad jäeti 28. juulil tiibadjutant krahv Borg’ile.
Nii A. Petersoni kavandis kui ka märgukirja lõplikus redaktsioonis järgnes kirjeldavale osale nõuete ja soovide kokkuvõte. Lõplikus redaktsioonis teostati ka siin samalaadilised muudatused, nagu eelnevaski osas. Kõigepealt süstematiseeriti siingi nõuded, ühendati üksikpunkte ja jagati need kolme ossa: I – eesti talupoegade agraarolude, II – vallakogukonna ja kohtukorralduse ja III – kirikuõpetajate valimise ja vallakoolide korraldamise kohta.
Nagu kirjeldavagi osa mõtted, nii on ka märgukirja lõpposas toodud nõuded ja soovid võetud A. Petersoni tekstist. Olulisemana on Peterburis juurde lisatud ainult soov, et eeloleva kohtureformi arutamisele kutsutaks ka kohalikkude talupoegade esindajaid. Kaudsel kujul on see soov olemas Petersonigi kavandis.
Peterburis lõpliku kuju saanud märgukirja teksti polnud muidugi enam võimalik saata kodumaale „rahvahääletusele”. Seda polnud ka tarviski, sest lõplikus redaktsioonis olid A. Petersoni tekstis esitatud nõuded, mis olid vastavais kogukonnis kodumaa! niikuinii tuttavad, jäänud sisuliselt peaaegu muutmatuks.
Kogukonnad, üldarvult 24, millede nimel märgukiri esitati, olid rõhuvas enamuses Viljandimaalt (19): Holstre, Loodi, Heim-tali – Paistu khk., Puiatu, Suure-Kõpu, Viljandi, Väike-Kõpu, Uue-Võidu (Karula), Välgita, Päri – Viljandi khk., Vastemõisa, Taevere, Jäska, Sürgavere, Lõhavere, Lahmuse – Suure-Jaani khk., Helme, Kärstna – Helme khk., Kuresaare – Tarvastu khk.; Pärnumaalt (4): Karksi – Karksi khk., Kaubi – Halliste khk., Voltveti ja Talli – Saarde khk. ja Tartumaalt üks: Torma – Torma khk. Allkirju nimetatud kogukondade ametnikelt jõuti koguda 251. Kogu meeshingede arv neis kogukonnis oli 15 263.
Peterburis tuli enamikul saadikuist viibida ligemale poolteist kuud, enne kui nad said esitada oma palvekirja. Pikk ootamine oli tingitud keisri välismaal viibimisest. Oma jagu aega võttis ka pikale märgukirjale lõpliku redaktsiooni andmine ja selle tõlkimine. Kodumaale tagasi pöörduda ja jälle uuesti tulla ei söandatud, – kardeti takistusi kohalikkude ametivõimude poolt. Et see pikaleveniv ootamine linnaeluga harjumata talupoegadele oli rohkesti vastumeelne, on mõistetav. Kuid mehed pidasid rõhuvas enamuses siiski vastu ja jäid tahtekindlalt oma ülesande teostamiseni Peterburisse. Ainult üksikud pöördusid varemini tagasi, osalt haigestunult.
Saadikute Peterburis viibimise ajal olid neile abistajaiks ja juhtideks eesti rahvasõbrad. Eritise hoolitsejana on ühele Viljandimaa saadikule meelde jäänud J. Köler. Et viimane kogu olukorda õige üksikasjaliselt silmas pidas, näitab muuseas tema soovitus saadikuile, et nad ei liiguks linnas oma Mulgimaa rahvarõivais, mis äratasid liiga tähelepanu. Mehed, vähemalt mõned, muretsenudki siis endile „vene kasukad”, milledes käinud linnas.
Lõppeks olid asjad niikaugel, et 28. oktoobril 23 pealinnas viibivat eesti talupoega palusid keisrilt audientsi. See saadi aga alles 9. novembril. A. Peterson kirjutab hiljemini: see päev valitud audientsiks talupoegade endi poolt, sest dr. Karel’i kaudu saadud teada, et siis korrapidajaks tiibadjutandiks on keisri õepoeg Leuchtenbergi hertsog Jevgeni Maksimianovitš, keda peetud kavatsetud ürituse õnnestumiseks sobivamaks. See teade on kahtlane, sest vaevalt jäeti eesti talupoegadele võimalus audientsipäeva ise valida.
Need 23 talupoega, kelle nimel paluti seda ajaloolist audientsi, olid: Aadam Peterson Holstrest, Johann Saar Loodist, Peeter Jõggevest Heimtalist, Villem Maiste Puiatust, Tönnis Reinberg Suure-Kõpust, Tönnis Noodapära Väike-Kõpust, Tönnis Porri ja Hans Siimann Viljandi kogukonnast, Mihkel Peterson ja Tönnis Tõlla-sepp Uue-Võidust, Tönnis Nähr Vastemõisast, Mihkel Rebbane Taeverest, Tönnis Päärus ja Karl Reimann (Dreimann) Parist, Hans Tomson ja Jaan Murro Sürgaverest, Karl Saul Voltvetist, Isak Arro ja Märt Toode Tormast, Jüri Reimann Navestist, Peeter Raud ja Hans Laos Vana-Karistest, Jaan Wühner Aidust. Seega olid üksikud kogukonnad (arvult 7) esindatud kahe saadikuga. Osa kogukondi (arvult 10), kelle nimel palvekiri esitati, olid hoopis ilma saadikuteta. Seevastu aga oli audientsi palujate hulka sattunud talupoegi kolmest kogukonnast, mille allkirjad puudusid märgukirja all (Navestist, Vana-Karistest ja Aidust).
Kui rahvusliku liikumise all mõista kõiki tegelikke katseid, rahvuslikku meelsust ja sellest võrsunud ideid ning algatusi tegudega ellu viia, siis palvekirjade-aktsioonid olid ses suhtes esimesi kesksemaid massiavaldusi. Neist aktsioonest võime kõnelda kui eesti rahvusliku liikumise alguse tähtsaimast osast, mille sotsiaalseiks põhijuurteks olid agraarkriisist ärevile aetud talunikkudekihi hädad- Ja edasi olid palvekirjade-aktsioonid rahvuslikule liikumisele määratu organiseeriva tähendusega. Nende kaudu organiseerus kontakt Viljandimaa ärksamate talupoegade ja haritiaste vahel omakeskis ning samuti nende ühendus Peterburi eesti patriootidega ja tekkis neist laialipillatud elementidest rahvusliku võitluse ühisrinne. Selle rinde ühise teotsemise olulisemaks tulemuseks oli ka eesti rahvusliku liikumise esimene programm, mis oli kokku võetud keisrile 9. nov. 1864. a. esitatud märgukirjas. Selles sõnastatud nõuded on senini tuntud peamiselt selle venekeelse teksti järgi. Siin on võimalik neid tuua ka mainitud märgukirja eestikeelses lõplikus redaktsioonis:
I Tallokohtade piddamisse põiest.
1.) Et üks seadus saaks tehtud, mis läbbi meie, nenda kui Venne-tallopoiad need maad võiksime omma pärriseks sada mis mõnni sadda aastad olleme harrinud, Sellepärrast olleks isseärranis tarvis, et üks parras ja kindel ma hind saaks pantud (seatud), mis järrele peaks kohtade kauba- ja rendi hinnad arvatud sama. Nisammoti õlleks tarvis meile eest õigust anda, et ni kaua kui keik Eesti tallorahva seisus ei olle ni paljo maid ominale pärriseks sanud, kui nende ellamisseks ja üllespiddamisseks tarvis lähheb, teiste rahva seisuste innimestele ei pea tallo maid müdud egga rendi peale antud ja ka mitte mõisamade kõrva mödetus sama,
2.) Et nikaua kui sedda kindlad ma hinda veel ei olle seatud, mitte lubba ei pea ollema, tännised rendi hinnad suremaks panna egga tallo perremehhi nende kohtade pealt ärra aiada,
3.) Et teo orjus mis meile tallokohtade piddamisse jures sedda keige suremad kahjo teeb, ni pea kui ial võimalik saaks koggoni ärra kaotud, olgo mis nimme ai tedda nüüd veel peale pannakse,
4.) Et tallomade jure saaks turba rabbasia ja metsa antud, igga kohlia surust möda, mis läbbi saaksime selle kahjo eest hoitud, mis pude ja turvade pudusse läbbi peame kannatama.
II Koggodusse ja kohtuasjade põiest.
5.) Et meie tallokoggodussed ni kui koggokonna kohtud saaksid üsna moisnikude vallitsuse ja kässo alt lahti.
6.) Et õigusse kõhtude muutmisse jures, mis nüüd keiges Rigis peab ette võetud sama ja mis parrast meie maal rahva seisused esiotsa isse peavad nõupiddama, – meie tallo rahva seisus mitte ilma eestseisjata ei jääks, kes agga mitte mõisniko seisusse kässo ehk võimusse ai ei olleks, ja kedda meile Rigi vallitsus kas isse vallitseks ehk meie vallitsemist möda kinnitaks. Sellepärrast et selle kõhtude muutmisse jures meile nisamma suggused õigused saaksid antud kui vennetallopoegadele.
7.) Et meie kohto kirjad ja prottokolid saaksid Eesti kele kirju-tud ja et ka keik Keiserlikkud ukasid ja kubbermangu seitungid saaksid ka makele trükkitud.
8.) Et Eesti tallopoegadelle nisammoti kui igga teise seisuse rahvale lubba saaks antud õiguste ja seaduste peale õppetud meste (Advokatide) läbbi kaebada ja kohhut käia.
9.) Et meie sadikud, kelemehhed ja palvekirjade kirjotajad ja keik, kes meie kaebdusse-asjade jures abbiks on, mitte taggakiusatud, vangi palitud egga trahvitud saaksivad; – isseärranis pallume kõigeallandlikkumalt, et keige heldema ja õigusse teggia suure Keisri Herra kässo läbbi need niinmetud kaks venda, Adam ja Peter Petersoon üilekohtu eest hoitud saaksid ja omma õigust leiaksid.
10.) Et ihho nuhtlusse prukimist vähhendadud ja kui ial võimalik koggoni ärra kaotud saaks.
III Kirriko õppeta jäte vallitsemisse ja tallo kolide põiest.
11.) Et kirriko öppetajad mitte meie tahtmist vasta saaksid ammeti peale seatud, sest et nemmad need ainused sures kolides õppetud menhed meie keskis on ja sellepärrast meie neid omma liggemaiks eestkosrjaiks ja kaitsjaiks peame, kelle käest keigis ommas asjus võime julgeste minna nöuu ja selletamist palluma.
12.) Et külla kolide parrandamisseks ja kossutamisseks Rigivallitsus neid koggoni kolide Ministri-kohto omma hoie alla võttaks ka soviksime vägga et nende kolides saaks ka vennekeelt õppetud, sest et se läbbi meil Eestlastel olleks kergem Venne kubernemangudega kaupa aiada ja muud asjad toimetada ja nekrudidel kergem väetenistust õppida ni kui tallopojal tööd ehk kohta otsida, kui sedda ommal maal ei leia.
13.) Peale selle soviksime, et keik mis lubbatakse Venne- ja Saksa kele trükkida ka Eesti kele võiks trükkitud sada. Sellepärrast et ennam tuttavaks saaksime keige asjadega, mis üllepea Rikis kui ka meie ommal maal sünnivad, mis läbbi valle juttude laiale laotamisse ja rahva eksitamisse eest saaks hoitud.
14.) Virnaks selle peale mõtteldes, et meil selle pallumisse jures ep olle keddagi seatud eest seisjat moisnikude väggeva sanna vasto ette tua, ussaldame kõige allandlikkumalt palluda, et meie palvete läbbi vaatamisseks ni kui üllepea nõupiddamisseks Eesti tallorahva ello ja ollemisse parrandamisse parrast, üks kommisjon saaks seatud, kedda suur Keisri Herra Vennesuggu Rigi üllemate keskist vallitseks, et mitte saksa-suggu kohtomoistjad ehk ükspäinis omma sugguseltsi ja seisuse kassu võiksid püda.
Teine samalaadiline dokument hilisemast ajast on C. R- Jakobsoni koostatud ja eesti seltside saadikute poolt 1881. a. keiser Aleksander III-le esitatud märgukiri. Sellele on omistatud eesti ärkamisloos erilist tähtsust. See oli Jakobsoni-aegse radikaalse eestluse poliitilis-majanduslikkude nõuete kokkuvõtt, oli ühtlasi Jakobsoni sotsiaalpolitilise programmi avaldus. Kui aga seda märgukirja võrrelda 1864. a. eesti suurpalvekirjaga, siis selgub, et ta on põhijoontes sama.
Agraarolude korraldamise alal esitati mõlemas märgukirjas olulisema nõudena, et mõisnikkude omanduses olevaid talumaid müüdaks ja renditaks riigivalitsuse poolt normitud sundhindadega. Talumaa mõisastamise lõpetamise ja teoorjuse kaotamise nõuded, mis esinesid 1864. a., olid 1881. a. märgukirjast välja jäetud. Talumaa mõisastamise protsess oli vahepeal tugevasti vaibunud, teoorjus aga ametlikult juba kaotatud. Need nõuded polnud enam päevakohased. Uute nõuetena olid 1881. a. märgukirjas juurde tulnud talumaa rendi- ja ostulepingute revideerimine, et tühistada mõningaid taludele ülekohtuselt pealepandud kohustusi jne. Uued nõuded arvestasid eriti vahepealseid, taludeostu ja raharendi arengust põhjustatud muutusi.
Kohaliku maaomavalitsuse ja kohtukorralduse alal nõudis 1864. a. märgukiri esijoones vallakogukonna ja talurahvakohtu vabastamist mõisavalitsuse eeskoste alt. See saavutati suurel määral 1866. a. vallakogukonnaseadusega. 1881. a. märgukirjas rõhutati semstvo-asutiste sisseseadmise vajadust, ja nimelt nii, et seal oleks ka eesti talupoegadel sakslastega võrreldes ühetaoline esindus. Eestlastele ühetaolise esinduse nõudmine oli konkreetne rakendus eestluse üheõigusluse põhimõttest, mille lõplikult fikseeris Jakobson, mis aga 60-ndail aastail veel polnud omandanud kindlat kuju. Kui 1864. a. märgukirjas paluti kavatsetava üldise kohtureformi väljatöötamisest lubada osa võtta ka talupoegade esindajail, siis oli muutunud ajatingimusis 1881. a. selle vasteks soov, et sisse seada kavatsetavad rahukohtunikud määrataks riigivõimu poolt ja et politsei riigi üldseaduste kohaselt ümber korraldataks. 1864. a., mil talupoegade pöördumine riiklikkude ametivõimude poole tekitas neile erilisi raskusi kohalikkude seisuslikkude asutiste tagakiusamise tõttu, oli neil iseäranis põhjust paluda, et nad võiksid oma asju ajada ka advokaatide kaudu ja et nende esindajaile antaks vajalikku kaitset. 1881. a. polnud see küsimus enam kaugeltki nii terav. Samuti tuli hiljemini ära jätta ihunuhtluse kaotamise nõue, mis oli 1864. a- veel teravalt päevakorras, kuid vahepeal oli juba teostatud.
Tähtis rahvuslik nõue, et ametiasutistes ka kirjalikul asjaajamisel lubataks tarvitada eesti keelt, oli kindlalt fikseeritud juba 1864. a. märgukirjas. Sellega ühenduses tõsteti 1881. a. märgukirjas üles Eesti etnograafilisest piirkonnast ühise kubermangu kujundamise küsimus. See polnud küll seegi kord avaldatud kategoorilise soovina. Oli ainult väljendatud „kahetsust”, et Läänemeremaad pole jagatud kahe pärisrahva – eestlaste ja lätlaste vahel vastavalt kahte kubermangu. Kuid julge soov oli sellegagi avaldatud See mõte aga polnud eesti rahvuslikele tegelasile võõras juba 1864-ndalgi aastal. Selle esmakordse avalduse leiame Helme kooliõpetaja Märt Jakobsoni käesolevas uurimises korduvalt tsiteeritud kirjutises, mis koostatud 1864. a. kevadel. See kirjutis oli ka J. Köleri käes ja selle autor võttis teiste seltsis osa Lubjasaare koosolekust s. a. augustis. On tõenäone, et eestlaste aiast ühise kubermangu loomise soovi kaaluti ka s. a. sügisese märgukirja koostamisel, jäeti aga kõrvale kui liiga kaugeleulatuv.
Kiriku- ja rahvakooli korralduse kohta käivad nõuded olid mõlemais märgukirjades ühesugused. Ev.-luteri usu kiriku suhtes nõuti patronaadiõiguse kaotamist ja õpetajate valimise õiguse andmist koguduse kätte. Rahvakooli asjus sooviti senist mõisnikkude ja kirikuõpetajale otsustava võimu lõpetamist ja koolide allutamist haridusministeeriumile.
1881. a. märgukiri oli seega sisuliselt ainult 1864. a. eesti talupoegade sügisese suursaatkonna palvekirja ajakohane edasiarendus. Põhialused olid jäänud üldiselt samadeks, kuna olulisemad esinemised olid tingitud vahepealseist muudatusist eestlaste majanduslikus ja sotsiaalpolitilises elus. Seega osutuvad Aadam Peterson ja tema lähemad kaaslased eestluse sotsiaalpoliitilise programmi sõnastajaina C. R. Jakobsoni otseseiks eelkäijaiks, kes andsid olulisema osa kogu järgneva eesti rahvusliku liikumise politilise ideoloogia selgroost.
Hans Kruus IV osa Eesti Kirjandusest nr. 11/1934