Uudised

See oli selle aasta kõige külmema öö hommik. Kraadiklaas näitas 23. veebruaril Võrus akna taga -24C. Rein ärkas hommikul kell pool viis ja hakkas aegsasti sõitma, et istuda Oliveri auto peale. Jõudnud Otepääle tundus olevat paras aeg tanklast üks kohvi võtta - ja siis selgus, et maksmiseks on vaja rahakotti, mis jäi koos ID-kaardiga koju kapi peale. Mitte just kõige rõõmsamas tujus helistas Rein Oliverile ja andis teada, et sõidab tagasi Võrru ning, et mõistlik on kohtuda hoopis Tallinna sadamas, sest nii saab rutem.

Oliver jätkas esialgu paika pandud plaaniga ning sättis autonina Karksi-Nuia poole ja kohtus kell 7.20 poe ees parklas Alliga, kes võttis Mulgimaalt kaasa kõiksugu mulgi käsitööd ja raamatuid ja mänge, et neid uhkusega soomlastele ja teistele soomeugrilastele Kuhmo linnas näidata. Järgmisena pidi seltskonnaga liituma Kati, kes koos karmoška ja rahvariidekotiga juba Sultsis ootas. Nii kui auto õigest teeotsast sisse keeras, süttis aga ootamatult armatuuril mootori tuluke ja tundus, et hetke pärast süttis ka auto mootor, sest kapoti alt tõusis muljetavaldav tossupilv, mis karges selges hommikus hästi ka salongis istujatele silma paistis. Sellisest ootamatust sündmuste käigust kohkunud reisijad hülgasid oma sõiduvahendi ning pagesid õue. Peale mootori seiskamist suits siiski ajapikku hajus. Küll aga kerkis närvilise käteringutamise ja üllatusohete kõrval kohe küsimus, et kas ja kuidas edasi ning aega keskpäevase praamini jäi aina vähemaks.

Hääle värisedes helistas Alli Katile ja ütles, et nüüd vist jääb küll sõit ära. Õnneks polnud Kati just äsjasest ehmatusest osa saanud, sest ta seisis ikka veel enda kodu juures parklas teisel pool kurvi ja imestas, et kuhu küll transport jääb. Kuulanud ära kiire kokkuvõtte olukorrast, haaras ta toast oma auto võtme, pani soojenduse sisse ja hakkas siis palavikuliselt klaase kraapima. Kui enam-vähem juba nii väljast kui seest härmas esiklaasist läbi nägi, toimus tempokas ekipaaži vahetus. Oliveri autost tõsteti Kati auto peale nii palju kaste kinkide, buklettide ja mulgikeelsete ajalehtedega kui kohvrite ja rahvariiete kõrvale mahtus. Osad pakid pidi hülgama ruumipuuduse tõttu ja ajasurvel ei saanud ka sisusse süveneda. Lootus oli taas tärganud siiski veel tänasel päeval Soome praami peale jõuda! Koostöö lõpetanud masin lükati naabritädi Ene hoovi ning olles juba paarkümmend kilomeetrit Tallinna poole sõitnud, küsiti kenasti selleks ka luba. Kell oli 8.40.

Kõik leidsid endale uues sõidukis istekoha, uksed tõmmati hoogsalt kinni, kinnitati turvavööd ja siis selgus tõsiasi, et hoolimata uste koostöövalmist avanemisest üks nendest enam sugugi ei sulgunud. Juhipoolse kõrvalistuja ukse lukustusmehhanism oli kinni jäätunud. Toimus kiire reisijate vahetus, austava kohustuste järgmised 27km ust musklite jõuga kinni hoida sai Oliver. Õnneks suutis salongisoojendus teha imet ja juba Mudistes sulgus uks täitsa ise. Peale kiiret nõupidamist (pidades silmas asjaolu, et meil oli plaan järgnevad 800km põhja poole sõita), otsustati veelkord autot vahetada ja anti Reinule telefoni teel teada, et oodaku meid Imaveres, me tuleme temaga. Järjekordse ümberlaadimise sooritanud reisiseltskond jõudis täpselt õigel ajal praami peale ning Helsingis võeti suund põhja. Reflektsioonihetkedel tõdesime, et läks niigi hästi, mootori mahapõletamise pidu oleks võinud toimuda ju ka Soomes ja oh seda rõõmu mis siis oleks olnud!

Ees ootas Kuhmo linn Karjalas. Just seal kõndis mitmel suvel ringi Elias Lönnrot, kes hiljem kirjutas kogutud runolauludest kokku Soome eepose Kalevala ja kus ühest pika valge habemega kohalikust talumehest sai esimese Kalevala illustratsioonides Väinamöiseni prototüüp. Nende väärtuslike teadmisteni jõudmiseks tuli meil aga esmalt läbi tiheda lumetuisu kohale jõuda. Trotsides ilma ja rühkides läbi tuisuvaalude põhja poole nagu muistsed maadeavastajad jõudsime öömajja siis, kui võõrustajad olid kaotanud lootuse meid veel tänasel päeval kohata, uksed kinni pannud ja magama läinud. Oma naiivsuses, et keegi seda öösel ei kasuta, olid nad aga seinale jätnud kontakti võtmist võimaldava telefoninumbri. Moodsat tehnoloogiat kasutades saime lõpuks juurdepääsu pehmetele vooditele ning kuulutasime reisi esimese etapi edukalt läbituks.

Hommikuks oli saabunud meeldiv soojalaine, välisõhk vaid miinus neli kraadi. Nüüd oli aeg soome-ugri külalisi ka kohalikele koolilastele näidata. Tõmbasime Alliga undrukud selga, kuued peale, suurrätid üll, käpikud kätte ja koos teiste külalistega sõidutati meid bussiga Tuupala kooli juurde, kus  tervituseks olid üles rivistatud ligi 300 koolijütsi. Kõigi näod olid rõõmsad ja suud naerul - eelkõige ikka seetõttu, et vähemalt kaks koolitundi jäi ära ja selle asemel said nad vaadata seda, kuidas rahvariietes välismaalased nende rõõmuks staadionil ringe tegid. Toimus Soome-ugri rahvaste sõpruskohtumine suuskadel, šamaanitrummiga lõi rütmi ja andis joigumisega hoogu saam nimega Torgeir. Õnneks olid nii eestlaste, soomlaste, saamide kui ka hantide esivanemad kursis põhjamaise ilmaoludega ja meie rahvarõivad võimaldasid miinuskraadides mõnusat äraolemist. Sama ei saa ütelda ungarlaste kohta, kelle kuued olid küll rikkalike tikanditega kaunistatud ja väga ilusad kuid siiski võrdlemisi õhukesed. Seda hoogsamalt nad muidugi suusatasid.

Ilusas kõnes, mida pidas kena blondi tuka ja villase triibuseelikuga linnapea, tuletas ta muu hulgas kõigile meelde, et just täna on ka Eesti Vabariigi aastapäev. Meie siis lehvitasime sinimustvalgete lippudega ja olime kõik koos oma riigi üle rõõmsad. Soome-ugri rahvaid on kakskümmend kuus ja vaid kolmel neist on oma riik – eestlastel, soomlastel ja ungarlastel. Ja kuningriigini on jõudnud vaid setod, avvu Pekole!

Kui varbad juba pisut külmetama hakkasid, said kõik aru, et talvel on targem siiski siseruumides viibida ning millegi vähem väsitavaga kui suusatamine tegeleda. Lapsed läksid kooli lõunat sööma ja külalised viidi tagasi hotelli Kalevala. Lõunane lõhesupp kõhtu soojendamas, oligi paras aeg alustada konverentsiga „Soome-ugri keelte olukord tänapäeval“. Järgneva kolme päeva jooksul esitati muljetavaldavad 13 ettekannet, mis olid väga huvitavad ja nii mõneski mõttes lootustandvad. Soome-ugri keelte igapäevaseid kõnelejaid jääb küll ühest küljest aina vähemaks, kuid samas antakse välja õpikuid, raamatuid, omakeelseid ajalehti, tõlgitakse eeposeid ja uuritakse keeli teaduslikult. Ja see teeb rõõmu! Otsustasime, et kasutame ka omavahelises suhtluses nii vähe inglise keelt kui võimalik ja igaüks räägib omas keeles. Tuleb välja, et mulgi keelest saavad soomlased üsna hästi aru! Ja meie väikese pingutamisega ka soome keelest – mõlemad pärinevad ju ühisest  keeletüvest ja seetõttu on ka rohkem sarnaseid sõnu. Kui sõnade tähendusele pisut laiemalt läheneda, siis on ka sisu arusaadav. No näiteks tähendab sõna „pulma“ soome keeles tüli aga eesti keeles abielu – üsna üheselt arusaadav, igatahes.

Õhtu saabudes ehtisid kõik end nii hästi kui võimalik. Ikkagi vabariigi aastapäev! Ja mis on eestlaste kõige pidulikumad riided? Muidugi rahvarõivad, mida sobib kõikjal uhkusega kanda. Kahjuks ei näinud me küll ühtegi soome rahvariietes inimest, kuid kena linnapea oli meie tähtpäeva meeles pidanud ja ilusa sini-must-valge mustriga soome disainerkleidi valinud. Enne pidulikku tsirgu üleandmise avatseremooniat oli jäetud natuke aega, et värskele kultuuripealinna rahvale ka teisi soome-ugri kultuure tutvustada. Nüüd saabus üllatusmoment, sest Reinu autost võeti välja kõik need kastid mis kaasa mahtusid ja mille sisu enam keegi ei mäletanud. Õnneks olid kaasa saanud Abja naiste ilusad mulgimustrilised kootud kindad, mulgikeelseid ajalehti, Mulgimaa lauamäng, tassid, mõned mulgimaa kaardid ja üks mulgi laualipp, mis lõi piisavalt piduliku tunde.

Tseremoonia käigus said oma tervitused edastada kõik külalised. Pidulik värk, ilusad sõnad. Meie harjutasime ka enne hotellis oma soomekeelseid tekste. Alli rääkis mulgi keeles ja Kati edastas sama mõtte soome keeles. Sama tegid teised – ikka kõigepealt emakeeles ja siis soome keeles. Kõigile oli korraldajate poolt antud aega kolm minutit, kuid seda tundus nagu pisut vähevõitu. Ikkagi selline retk selja taga ja kui me juba seal laval oleme – ega meid siis keegi ära aja! Seega esitasime lisaks tervitussõnadele veel kaks mulgikeelset rahvalaulu ja kaks pillilugu, lahkusime lavalt labajalavalsi saatel ning saime tormilise aplausi osaliseks.

Oliver pidas ilusa kõne, ulatas suure pidulikkusega tsirgu linnapeale ja teistele korraldajatele ning sellega oligi Kuhmo aastaring soome-ugri kultuuripealinnana aastal 2023 avatud. Avatseremoonia lõpetuseks võttis pikkade vööni rastapatside ja nokkmütsiga saam Torgeir jälle šamaanitrummi lavale kaasa ja mängis joigumise saateks kitarri. Laulis vaalaskalast (saamimaa piirneb põhjas Barentsi merega) ja hundist ja andis oma hõbedases kuues igati ägeda kontserdi. Pärast sain teada, et aastal 2024 on suur tõenäosus teda ka Viljandi pärimusmuusika festivalil kohata - koostöökokkulepped juba olemas!

Õhtusöögil otsustasime Eesti delegatsiooniga teiste hotellikülastajate rahulikku einestamist kultuuriprogrammiga rikastada ja asusime järjest regilaule laulma. Kõigepealt mulgi, siis seto, siis udmurdi laule ja vahele pillilugusid karmoškal samuti. Pärast seda, kui Kati mängis Karjala polkat, astusid ligi ka mõned julgemad soomlased ja laulsid meiega kaasa, ülejäänud tegid viisakat nägu ning proovisid valjenevast helitaustast hoolimata omavahelist vestlust ülal hoida.

Kuhmo teine päev oli tervenisti pühendatud konverentsile. Targad inimesed rääkisid särasilmil kaduvatest keeltest, jõid ohtralt teed ja kohvi ning vaatasid aknast suusatavaid soomlasi. Külmunud Lammasjärvi jääle lükati igal hommikul värsked suusarajad sisse ja vastavalt soovile leidus nii lühemaid kui pikemaid ringe. Kas teate, millega joosta lumel nii, et jalad ei libiseks? Tõmbad aga pikad villased sokid jooksukingadele peale ja on ühtlasi nii varbad kui sääred soojas ning haardeprobleem lahendatud!

Neljanda reisipäeva hommik tervitas härmas puude ja kauni päikesetõusuga. Kõige põnevam osa päevast oligi hotelli buffee-hommikusöök kell kaheksa ning poole üheksast keerasime autonina jälle Eesti poole. Järgnevad 1000 kilomeetrit ja 16 tundi möödusid Reinu autos istudes. Ja siis hakkaski kogu meie teekond meenutama palverännakut. Wikipedia sõnastab selle järgmiselt: Palverännak on usulistel põhjustel kindlatesse pühapaikadesse sooritatav rännak. Me olime valmis võtma ette pika teekonna Karjalasse Kalevala hälli juurde ja tagasi, et oma usku soome-ugri rahvaste säilimisse tugevdada. Mõningane füüsiline ebamugavus, pidev teelolek ja elavad mälestused kokkupuudetest vennasrahvaste esindajatega destilleerusid lihtsateks kuid olulisteks elutõdedeks. Meie jaoks, kes me seal autos istusime, on oma kultuuripärimus, oma keel, oma rahvarõivad ja -kombed olulised. Me ise oleme oma kultuuri kandjad. Me hoiame ja anname oma kultuuri edasi igapäevaste valikutega - mida me ise sööme ja külalistele pakume, mida me seljas kanname, mis keelt me räägime, kellena me end tutvustame. Kas ma ütlen, et olen eestlane või ma ütlen, et ma olen lõuna-eestlane? Või koguni mulk, seto? Kas ma tean oma päritolu pärimust ja mis on see, mida mina saan oma elus ja valikutes teha, et see pärimus jätkuks?

Ja et alati tasub teha päikesepaistes üks väike jalutuskäik, kui see võimalus tekib.

Osalejad:

Oliver Loode käivitas soome-ugri kultuuripealinnade programmi, mis asutati 2013. aastal ja mis jätkab tegevust Põlisrahvaste Arengu Keskuse koordineerimisel. Oliver Loode on URALIC Keskuse juhataja ning soome-ugri liikumise aktivist.

Rein Järvelill on olnud Setomaa ülemsootska (2019, 2020), riigikogu liige, rahandusministri nõunik, Värska vallavanem ja 2012–2017 aastal Meremäe vallavanem, Setomaa valla esimene vallavolikogu esimees. Järvelill on seto keele esindaja Eesti põliskeelte kogus ning Ida-Euroopa põlisrahvaste esindaja rahvusvahelise põliskeelte kümnendi juhtgrupis.

Alli Laande on tulihingeline Mulgimaa kultuuri, traditsioonide ja pärimuse tutvustaja ja edendaja. Mulgi keele õpetaja. Erinevate mulgikeelsete raamatute ja paljude trükiste autor.

Kati-Katri Koppel on vabakutseline rahvamuusik, turismiettevõtja, mulgi kultuuri kandja ja üks Mulgimaa Peremängu eestvedajatest.

Tytti Määttä on Kuhmo linnapea aastast 2018.

Torgeir Vassvik on Norra saami päritolu pärimusmuusik.

Soome-ugri kultuuripealinnade programm asutati 2013. aastal rahvusvahelise soome-ugri noorteühenduse MAFUN poolt eesmärgiga tõsta teadlikkust soome-ugri ja samojeedi rahvastest ning keeltest, tugevdada ühist soome-ugri identiteeti ja hoogustada kohalikku arengut erinevate soome-ugri maailma paikades. Soome-ugri kultuuripealinna programmi koordineerib URALIC Keskus (www.uralic.org)

Siiani on soome-ugri kultuuripealinna tiitlit kandnud üheks küla või linna: udmurdi küla Bõgõ (2014), seto küla Obinitsa (2015), ungari küla Iszkaszentgyörgy ja Veszprémi linn (2016), karjala küla Vuokkiniemi (2017), mari küla Šorunža (2019), Baškiirias asuv marikeelne küla Miškan (2020), Mulgimaa pealinn Abja-Paluoja (2021) ja udmurdi küla Baiterek (2022). Kuhmo (2023) on seega kümnes soome-ugri-kultuuripealinn.