Uudised

Veinitalu häärberi mõõtu peamaja, kunagine mõisa moonakatemaja, on laotud maakividest. Ehitajate abiga on sellest vahepeal pikka aega õunahoidlana kasutusel olnud kehvas seisus hoonest saanud tõeline vaatamisväärsus. Arhitekt Andres Lunge projekti järgi tegutsedes ei ole kokku hoitud raha ega energiat. Iga detail on täpselt läbi mõeldud, pika kaalumise tulemus.

Georg Gavronski kinnitusel andis sisekujunduse sündi tõhusa panuse tema Tartus perearstina töötav abikaasa, kes on kunagi kunstikooli lõpetanud.

«Hoonesse paigutatud tekstiilid otsis ta kokku kõikjalt maailmast. Samuti ühekaupa leitud lambikuplitest on ta ARS-i kunstniku abiga ühtse terviku kujundanud,» räägib peremees ning lisab, et ka mööbel ja seinu ilmestavad maalid on hangitud mitme aasta jooksul.

Teise korruse seminariruumis on valgust, õhku ja ruumi. Vaated avanevad all laiuvatele mustasõstraväljadele, paisjärvele ja maakividest keldrile. «Ma ise nimetan seda hoonet seminaride ja loomise keskuseks,» ütleb Gavronski.

Juba on sinna oma seminariks tee leidnud Eestis resideerivad suursaadikud ning ministeeriumide kantslerid. Külas on käinud ajakirjanikust tütar Anna Gavronski oma kolleegidega.

Õnne talu rahvas korraldab huvilistele ka ise seminare. Sel laupäeval, 5. novembril näiteks kõneleb talu peaaednik Anne-Liis Riitsalu viinamarjade sügisesest lõikusest ja talvisest katmisest.

Sort «Pinot Noir»
Õnne talu suurejooneline viinamarjaistandus asub peahoonest rohkem kui poole kilomeetri kaugusel. Sinna poolteisele hektarile istutati tunamullu kevadel 1300 Šveitsi Alpidest pärinevat eri sorti viinamarjataime. Et need kõik korralikult juurduksid, siis esimesel kahel aastal marju ei nopitud.

Sakala osaleb «Pinot Noiri» kobarate korjamisel. Georg Gavronski selgitab, et selle sordi viljadel on tugev kest, suured seemned ja sültjas sisu ning neis on just õiged ained ja värvid, selleks et hiljem ilmneksid marjaveinile omased hõrgud aroomid, värvid ja lõhnad.

Peremees on ilmselgelt elevil. Peaaednik Anne-Liis Riitsalu mõõdab reflektomeetriga viljade suhkrusisalduseks 11 protsenti. Selle põhjal saaks veini kääritades kaheksa  alkoholipromilli. Riitsalu nendib, et esimene külm on mõjunud väga hästi: marjad on muutunud magusamaks.

Viinapuid ümbritseb kõrge võrkaed, omakorda selle ümber on päiksepaneelist toidet saav elektrikarjus metssigade tõrjumiseks. Et kährikud ja rebased alt ligi ei pääseks, on aed ankurdatud 20 sentimeetri sügavusele.

Selgub, et mullu sügisel tegid metskitsed palju kurja ning enne käisid rebased ja kährikud marju nosimas.

«Rebased ja kährikud tunnevad kohe ära, kui viinamarjad on valmis. Kui nemad istandust ründavad, siis on õige aeg korjata,» kõneleb Gavronski muigamisi.

Tugisüsteem on vägev. Kõrgetele betoonvaiadele on kinnitatud suured võrgud ehk rahekaitse. See pakub ühtlasi kaitset lindude vastu ja valju tuule puhul. Nii ei murdu Gavronski sõnutsi viinamarjataimed ning võrk hoiab enda all ka ühtlasemat temperatuuri.

Kogu süsteemi paigaldamine nõudis palju raha ja aega. Ohtralt aega kulub nüüdki, kui hakata võrke maha rullima või uuesti peale panema.

Kahest küljest piirneb istandus metsaga, kaks külge on ääristatud mullavallidega, mis aitavad muu hulgas maapinna niiskust vähendada. Tuulekaitseks on kavas istutada kuusehekke.

Sügisel võetakse viinamarjaväädid tugede küljest maha ja kaetakse geotekstiiliga. «Mullu kuhjasime neile turvast, aga tundub, et soojal ja niiskel talvel ei olnud see hea ning paljud taimed said ikka hukka,» räägib Anne-Liis Riitsalu.

Külmakindlus Itaalia Alpidest
Georg Gavronski on valinud teistsuguse tee kui teised Eesti viinamarjakasvatajad: tema katsetab juba sajandite jooksul veini tegemiseks kasutatud Itaalia Alpide külmakindlaid sorte.

«Üks maailma suuremaid viinamarja puukoole Põhja-Itaalias – seal toodetakse 85 miljonit istikut aastas – katsetab oma taimi 100 kilomeetri kaugusel asuvates Alpides. Seal on külm talv ja lühike vegetatsiooniperiood. Minu sealt soetatud taimed peaksid kannatama rohkem kui 20 pakasekraadi,» kõneleb Gavronski.

Nagu on selgunud, Morna oludes pole kõik sordid siiski vastu pidanud, mõnest on talvega välja läinud koguni 85 protsenti.

«Viinamarjade kasvatamise ja veiniteo puhul ei mõõdeta aega mitte tundide, vaid aastatega. Püüan leida parimad sordid ja ka veiniteos aina areneda,» ütleb Gavronski.

Viinapuud jõuavad korraliku saagini pikkade aastatega ja võivad vastu pidada terve sajandi. Et riske maandada, kavatseb Gavronski veine ja likööre teha ka teistest kultuuridest: mustast sõstrast, kirsist, rabarberist, vaarikast, jõhvikast ja mustikast. Kirsse kasvab talu maadel juba praegu rohkem kui hektari jagu. Samuti on üksjagu musta sõstart: tervelt 15 hektarit maaülikooli istandustes, mis on talu maadele rajatud ja mida Georg Gavronski hooldab.

«Mustasõstraveini teeme nelja eri sorti: poolkuiva, kuiva, poolmagusat ja magusat. Veini ei tee me kuivpärmist, vaid eluspärmist, mida hangime USA-st San Diegost konteineritega,» räägib Gavronski.

Õnne talu peremees on disaininud oma toote pudelite, siltide ja logodeni välja. Praegu valmistab ta umbes 1000 pudelit aastas ja litsentsi puudumise tõttu kingib esialgu enamiku lihtsalt ära. Tulevikus peaksid kogused olema juba märksa suuremad, ent siiski usub peremees, et suudab kõik oma talus realiseerida.

Viinamarjade kasvatamine sai alguse kümme aastat tagasi Tartus, kui Gavronskitel sirgus kasvuhoones neli viinapuud. Esiti tehti nende viljadest aurutades mahla, aga see tundus raiskamisena. Siis sattus Georg Gavronskile näppu Tiina Kuuleri raamat «Veinitegija ABC» ja sealt tuli mõte hakata veinitegu katsetama. «See tuli päris hea, kõik tuttavad ka kiitsid,» nendib ta.

Seejärel asus Gavronski uurima, kuidas kasvatatakse viinamarju Kanadas, mis asub enam-vähem samasuguses kliimavöötmes nagu Eesti. Edasi võttis ta ühendust USA Seattle`i kandi ja California kasvatajatega ning jõudis otsaga Itaaliani.

Hipsterite majake
Georg Gavronski on elanud Morna külas Õnnel alaliselt neli kuud ja talle meeldib talutöid teha. Nüüd kulub marjaks ära ka kunagi ammu keskkoolis saadud traktorijuhiluba.

Õnne peremees ütleb, et ta püüab talu kujundada aina põnevamaks ja looduslähedasemaks. Plaanis on võtta linde ja loomi, lambaid ja alpakasid. Juba on ühe välja juures püsti omalaadne postidele rajatud hipsterimajake, mis pälvis puitehitiste konkursil publiku preemia. Majakesest avaneb võrratu panoraam, muu hulgas saab imetleda ringiuitavaid metsloomi. See peaks sobima loodusest inspiratsiooni ammutavatele loojatele, näiteks kirjanikele või kunstnikele.

Sääraseid majakesi tahab Gavronski veel püstitada ja välja üürima hakata, neid ehk isegi toota.

Pearõhk on aga ikkagi viinamarjaistandusel. «Sellega on riskid suured. On öeldud, et istanduse väljaarendamiseks kulub terve elu,» sõnab Gavronski ning lisab, et nad püüavad Itaaliast võimalikult palju teadmisi ammutada. «Meie inimesed käisid suvel Itaalias viinamarju korjamas ja novembri lõpus läheb Anne-Liis Riitsalu Itaaliasse viinapuude lõikamist õppima. Meie istanduse tugisüsteemide paikapanemisel käis sealne inimene kahel korral abis, et kõik saaks õigesti tehtud.»

Gavronskil on meenutada lugu, kuidas kord sügisel tuli tema istandusse spetsialist Lääne-Euroopast. Ilm oli mitmel päeval järjest külm ja kõle ning viimaks küsis too mees: «Georg, milleks sulle on vaja siin polaarjoone juures viinamarju kasvatada?»

Gavronski naerab ning ütleb, et viinamarjakasvatuse ja veiniteoga katsetada on väga põnev, pealegi saab meie kandist palju tervislikumaid ja puhtamaid marju, sest haigusi esineb siinsetel põldudel väga vähe.

VEINITALU PEREMEES Georg Gavronski on õppinud arstiks, omandanud kardiovaskulaarkirurgi ameti ning täiendanud end plastilise kirurgia alal Viinis ja Frankfurdis.

• Arstina ta siiski töötanud ei ole. 1992. aastal asutas ta koos Aivar ja Margus Linnamäega ravimifirma Magnum Medical, kus tegutses IT-lahenduste arendajana. Ennast nimetabki ta arendajaks.

• Viimasel ajal on ta teinud meditsiini valdkonnas teadustööd. Praegu on pooleli doktoritöö.

• Ühtlasi õpetab ta Tartu ülikoolis tudengitele füsioloogiat.

Allikas: Georg Gavronski

ARVAMUS ANDRES METS, aiandustalunik ja naaber

Uustulijad naabertalust üle Morna järve on ajanud oma asja juba üsna mitu aastat ja näib, et ega nad enne jäta, kui korralik veinimõis teoks tehtud. Loodan, et jonn, jumala abi ja tsivilisatsiooni rikutud kliima aitavad sellele kaasa, hoolimata suurtest riskidest ning väljavaatest, et kahe-kolme põlvkonna jooksul ei teenita midagi tagasi.

Igatahes minu masendus mandunud külaelust hakkab asenduma unistusega õitsvast Mornast. Selle unistuse täitumisele aitavad ehk kaasa kõik vähegi elujõulised ja tegijad elanikud.

Uudise allikas: ajaleht Sakala