Uudised

«Eks ta kannapööre ole,» ütleb veel hiljuti Tallinnas Liivalaia tänava kõrges klaasbüroos Swedbanki äripangandust juhtinud Lauri Vaiksaar otsuse kohta kolida koos reklaamifirmas müügijuhi ametit pidanud abikaasa Pille Pikner-Vaiksaarega Karksi valda esivanemate koju ning hakata väikeettevõtjast õllemeistriks.

«Meile sündis poeg ja koos tema tulekuga tekkis igatsus teistsuguse elu järele. Mõtlesimegi, et tuleme isa tallu ja vaatame, mis edasi saab. Õige pea sai selgeks, et ainult muru niita pole tore, ja kuna ma olin varem koduköögis väikestviisi õlletegemisega nikerdanud, hakkas mõte ühtäkki väga ruttu arenema,» räägib mees.

Nüüdseks on perel seljataga poole aasta jagu kibekiiret eneseharimist ja arendustööd ning lähinädalatel peaks Mulgi pruulikojaks tituleeritud koht tootmisele hoo sisse andma.

Käsitöö- ehk meistriõlu

Kavas on hakata 0,3-liitristes pudelites pakkuma nii heledat kui tumedat õlut, nii ale’i kui laagriõlut. Need tooted passivad kõhklemata käsitööõllede hulka. Samas märgib Lauri Vaiksaar, et talle endale sümpatiseerib rohkem sõna «meistriõlu».

Mulgi pruulikoja katsepartiisid on mekkida olnud kohalikel vabaõhuüritustel ning vastukaja olevat üle ootuste rõõmustav. Nii mõnigi on kiitnud algajaid õlletegijaid selle eest, et nood pole loonud taas üht niinimetatud hipsteriõlut, mis on üliintensiivsete maitseomaduste poolest vähestele mokkamööda.

«Meid on manitsetud asja mitte üle võlli ajama ja võin kinnitada, et just seda mõtet oleme ka ise algusest peale kandnud: Mulgi pruulikoja toodang tuleb loomult omapärane, aga pigem leebe,» kõneleb Vaiksaar.

Ettevõtjapaari selgitust mööda on neil kindel plaan jääda väiketootmise juurde, kus jagub tööd neile endile ja veel ühele-kahele palgatöölisele. Praeguste arvutuste järgi ollakse valmis villima maksimaalselt 12 000 pudelit käsitööõlut kuus. Suuremaks kasvada ei taheta.

«Võtame seda kui kohaliku asja ajamist. Esiteks on need lood, mis me oma õllesortide juurde räägime, inspireeritud Mulgimaast ja siinsest kultuuripärandist. Teiseks peame ka tulevaste müügikohtadena silmas ennekõike ümbruskondseid poode ja toitlustusasutusi. Aga kui huvilisi ja toodangut jagub, pakume rõõmuga kaugemalgi,» räägib Vaiksaar.

Mulgindusele toeks

Abielupaari veendumuse kohaselt on niinimetatud mulgindus viimastel aastatel üpris jõudsalt arenenud, kuid ennekõike kohalike inimeste teadvuses. Kui kaugemalt vaadata, on võrokeste, setode ja saarlaste omapära nende hinnangul mulkide omast märksa paremini tuntud ning samaväärsele tasemele jõudmiseks tuleb veel üksjagu pingutada. Heade mulgimaiste toodete pakkumist peavad nad seejuures üheks paremaks võimaluseks.

«Õllega on eriti lihtne, sest seda kannatab hõlpsasti mis tahes Eesti punkti vedada,» nendib Lauri Vaiksaar.

Seda, et Mulgi pruulikoda asub omaaegse Karksi tehase lähedal, ei ole omanikel kavas turundustöös otseselt esile tõsta. Nad ütlevad lihtsalt, et tegutsevad Karksi vallas. «Aga mis seal salata, nii mõnigi, kes on meie uuest tegevusest teada saanud, on öelnud, et vaat kui tore, et Karksi kandi õlletraditsioon välja ei sure. Eks me isegi tunne selle üle rahulolu,» lausub Vaiksaar.

Vast valminud pruulikoja sisseseade on pärit peamiselt Itaaliast ja Hiinast ning selle soetamine ja töökorda seadmine on läinud omanikele maksma ligi 150 000 eurot. Summast umbes veerand laekus ettevõtluse arendamise sihtasutuse ja KredExi kaudu.

Rannar Raba, Sakala vanemtoimetaja

Allikas Ajaleht Sakala