Luuletusi mulgi keelen
Mulgikeelseid luuletusi loeb Lembit Eelmäe
Enda mulgikeelset luulet loeb Nikolai Baturin
Kodule. Lembit Eelmäe
Hall majake suuretii veeren,
kun vangerde login ja tolm…
Seis sedäsi kodu mu meelen
ja aast, ku mul aastit sai kolm.
Kaits pihle all köögiakne,
aia asemel kuuseekk
ja eki all pujuse, takje,
mäel kajo man murutekk.
Kolm piindretäit lille aian,
sinilillakas sirelimõts,
üits asi neid lilli kaian
iki laulu mul valla võts.
Paar puhmukest sitikumarju,
tõne punasit õrakit,
perveveeren all tuulevarjun
kasve kõrvitsapõrakit.
Vii mälete mõtsikut uibut
ja rootsikut reegipuud
ja nänni, kes uibi all toibut
mu tillukest, vallali suud.
Vana, suitsunu sepikoasara,
esä ääsi een must ku tont.
Sepälise tulliv’ ommuku vara
– taht ravvute obesekont.
Ääsin tantsu lei punane kikas,
ohass rasselt nahkine lõõds,
ku põllumiis põline rikas
esä sente peo pääle mõõts.
All loosu pääl lohu veeren
jo mängit sai pimmeni,
sopp põlvini saapaseeren.
Poiss, reo, teit sa nimme nii?
Ku pallu sa palle ja luni,
nänn tuppa mu ära viis,
kun õrnuke latseuni
mut uuts ja uneviis.
Ku süäüü tunni leive
ja kukseve kellakäo,
mu näo pääle aseme teive
õbekõllatse unenäo.
Pääl sirave pelleriini,
kos lennässiv’ libliku,
laassilmne ja –siibuge kiini
ja mu vellerübliku.
Ja ainult mia ‘s saa maast valla
- jala kinni ku pakelden,
tuuleterägi siibu alla
ei ikken ei kakelden.
Es saagi ma sedäsi nätä,
mis om tagan Veinpärgi mäe.
Ja täädä, kas suure ei petä,
et üüse sääl makas päe.
Sai ommuku alle ma rahu,
et unen sii olli kik,
mul kudaki pähä es mahu,
misjaoss om küll üü nõnda pikk.
Kõrd aig olli niikaugel aga,
et ehen uuts koolitüü,
üü läbi ma sis es maga
ja ommuku ‘s juu ega süü.
Ku lätsi, sis vihma lagast
hall septembre päeväsoss,
varsti paistegi puude tagast
Õhne jõgi ja Holdre loss.
Om meelen, ku õpeteje
mult küsse: “Kas tähti täät?”
“Joba loe ja ka Issameie
teil üles või ütelde pääst.”
Ei mõista, ei suta usku,
et kodu nüüd harva ma näe,
ma tunne, et mujal jusku
nõnda lämmeld ei paist päe.
Om kadunu esä ja emä,
lännu velle ja sõsare
ja ümmer mu kodupesä
kasvav’ vitsa ja võsare.
Kullatüki – mu esä ja emä,
mu memm ja vanamiis.
Saass kudaki ellu viil nemä.
Me ei tää, mis ma ärä tiiss.
