Sissejuhatus
Talupojaühiskonnas puudud avaliku ja privaatse vahel selge piir. Toonase majad ei olnud jaotatud erineva otstarbega ruumideks, nagu me tänapäeval oleme harjunud.
On väidetud, et kõige paremini kajastab ühiskonnas toimunud psühholoogilisi muutusi elamu areng (Pärdi, 2012).
Vanemad taluhäärberid, mida leidub kõige enam Mulgimaa lõunaosas Halliste, Karksi ja Helme kihelkonnas, ei erine üksteisest kuigipalju. Valdavalt olid need lihtsad ja suhteliselt pikad, madalad ja kõrge poolkelpkatusega ning kahe korstanga palkmajad, kuid neid ehitati ka tellistest (Pärdi 2012).
18.-19. sajandil oli eesti talurahva hulgas peaaegu üldvalitsev rehielamu, mis koosnes kolmest osast - keskel eluruum rehetare, ühes otsas majandusruum rehealune ja teises otsas kamber (kambrid) (Viires, 2008). Rehielamu keskne ja vaieldamamtult tähtsaim ruum oli küttekoldega rehetare (rehetuba). See oli kogu aasta elutoaks, kuid sügisesel rehepaksuajal kuivatati seal vilja ja peksti reht. Selle ruumi suurus oli keskmiselt 30-40 m2, suuremates taludes kuni 70m2, kõrgus valdavalt 3 kuni 3,5m. Nii kõrge ruum oli vajalik viljakuivatamiseks. Kambripoolses nurgas asus suur kividest korstnata ahi, mille peal oli soojusekogujana keris. Kütmise ajal lsti suits välja välisukse või rehealusesse viiva ukse kaudu. Suitsupiir oli toas 4-5 jala (kuni 1,5m) kõrgusel, see võimaldas madalal istmel istuda ja küürakil ringi liikuda (Viires, 2008).
Saksapärase nimetusega kamber on rehielamus selgesti hilisem lisand. Kaua oli kamber kütteta ruum, mida valdavalt kasutati panipaigana ja kasutati magamiseks soojal astaajal.
19. sajandi alguses hakati kambrit muutma soojaks suitsuvabaks klaasakendega eluruumiks. Selleks ehitati sinna algul enamasti reheahjust köetav soemüür, mis jagas ruumi ees- ja tagakambriks. Pisike kamber võidi eraldada ka reheahju ja tagaseina vahele.
Muutus ka taluelamu ruumikasutus: ühest ühisest poolavalikust paljuotstarbelisest rehetoast, kus terve suur talupere pool aastat koos elas, hargnes nüüd elu nüüd paljudesse eri privaatsustasemega ruumidesse. Perekond hakkas oma igapäevaelu võõraste eest varjama:majad said lukud, uksed said koputid, uksekelaad. Hiljem hakati külaskäike eelnevalt kokku leppima.
Suur samm korstnata rehemajade moderniseerimisel oli 1850. aastail kasutusele võetud kambrite suitsuvaba kütmise moodus.
19. sajandi keskpaiku hakkas sajandeid rehemajades elanud Eesti talurahvas neist loobuma. Talud päriseks ostnud peremeeste unistuseks oli linnasakste moodi elamu. Just Mulgimaal kerkis ridamisi uusi moodsaid talumaju, mis väliselt meenutasidki väikesi mõisahooneid või linnamaju.
Vaatamata Mulgimaal süvenevale hoiakule, et taluperemehl sobib elada ainult häärberis, leidus ka üksjagu neid, kes sellega kaasa ei läinud. Need mehed talitasid säästlikumalt, viies uue aja nõudmistega vastavuuse vanad rehemajad. Rehealuse ja rehetoaga ühe katuse alla ehitati sageli avarad moodsad elamud, mis nii suuruselt , arvult ega otstarbet ei erinenud häärbereist kuigi palju. Mulgimaa esindusliku elamuga remajade hulgas on üks tähelepanuväärsemaid Lopa-Lauri talu Atika külas Abja lähedal (Pärdi, 2012).
Kõige lühemalt tähendab häärber eesti keeles härrastemaja.
Üldiselt nimetati Eestis häärberiteks jõukate suurtalude rehest lahku ehitatud ruumikaid elumaju, mille eeskujuks olid mõisahooned, vallamajad, koolimajad ja linnaelamud.Nimetus tuleneb saksa keelest - Herberge - mõisa ametnikemaja. Mulgimaal tähendas häärber mõisa peahoonet ning kõige suuremaid, mõisahoone-taolisi elamuid.
Eriti palju muutus Eesti maaerhitektuur 20. sajandil. Esmajoones Mulgimaal arenes vahetult enne Esimest maailmasõda elamuarhitektuur hoopis uuele tasemele. Uus põlvkond ja uueed peremehed olid oma esivanematest haritumad ja suurema maailmapildiga. Muututi nõudlikumaks nii välisilme kui ka siseplaneeringu ja elutingimuste osas. Elamutest veel suurema hooga uuendati majandushooneid.
20. sajandi algul toimus talumajade juures veel üks tähtis muutus - senised maalähedased ja madalad majad hakkasid pürgima ülespoole. Võeti kasutusele pööning ning hakati ehitama ärkleid ja uuke. Samuti hakati 20. sajandi alguses ehitama rehemajadele juurde väga palju nii kinniseid kui ka lahtisi trepikodasid ning klaaspalkoneid - verandasid. Väga hea pildi rehemaja ehituslikust arengust Mulgimaal saab Tätta talust Karksi-Nuia lähedal.
Esimene arhitektimaja Eesti talus ehitati juba 1913 Mulgimaal Puisil (Pärdi, 2012). 1920.-1930. aastail ehitati taludesse juba rohkesti moodsaid elumaju arhitektide või ehitusinseneride kavandite järgi. Eesti riik andis tuhandeile uustalunikele pikaajalist ehituslaenu, kuid nõudis, et maja tuleb ehitada projekti järgi.
