Jaak Peeter Sõggel
Jaak Peeter Sõggel sündis mõisatöölise pojana Mulgimaal Kaarli vallas Taru talus 27.03.1871, surnud 8.12.1963 Abjas.
Rahvaluulekoguja, folklorist ja kirjanik.
Ajalehtedele hakkas kirjutama 1890 Kaarlis, on teinud kaastööd Sakalale, Olevikule, Wirmalisele, Postimehele, Põllumehele, 1920–1930 Pärnu Postimehele.
Temalt on ilmunud jutte, luuletusi ja sõnumeid ajalehtedes Sakala, Olevik, Uus Aeg, Eesti Kodu, Virmalised, Eesti Postimees, Pärnu Postimees jm. Eraldi raamatutena on ilmunud proosakogud “Jahiraamat” (1898), “Pühade külaline” (1899), “Mänguaed” (1902) ja “Elu teeimed” (1910) ning lastenäidendid “Vanemuise pidu” (pseudonüüm Alide Moodela, 1906) ja “Juta unenägu” (pseudonüüm Marie Sõggel, 1909). Tal oli oma raamatukogu, kus paljud raamatud olid tema enda poolt köidetud.
1896. aastal ilmus Jaak Sõggeli sulest teadaolevalt esimene eestikeelne soid käsitlev metsamajanduslik kirjutis.
Haavatüvest endaõõnestatud venel käis ta jõgesid mööda kaks korda Pärnus ja avaldas oma teekondadest reisikirjeldusi „Olevikus".
Palju tähelepanu pühendas ta oma kodule, selle heakorrastamisele ja kaunistamisele, istutas puid ja põõsaid ning rajas viljapuuaia. Kindel koht õues oli lillepeenardel ja siit-sealt kokkukorjatud omapärase kujuga kividel.
Jaak Sõggel oli ka oma kodukandi kultuurielu suunaja ja kandja. Uuele ilmakodanikule tilgutas ta jumalasõna saatel otsmikule kolm korda ristimisvett. Väsinud ränduri pani “kuuselaudade vahele, kena kirstu keskele” ja saatis viimasele teekonnale. Aga ka hälli ja haua vahele mahtuvatel külarahva eluverstapostide tähistamistel kutsuti teda sõna sekka ütlema. Karsklase ja äkilise ütlemisega mehena aga oli teda – vana Sõkla – põhjust karta küla viinaninadel.