Kust tuleb sõna mulk?
Mulgi nimi on vana, tänasel Mulgimaal esines see nimi lisanimena hiljemalt 17. sajandi algul. 17. ja 18. sajandi adramaarevisjonide järgi leidus seda nime aga arvukalt mitmel pool üle Eesti, muuhulgas ka Põhja-Eesti eri nurkades (Rahvusarhiiv).
Kust tuleb sõna mulk? (Pae, T., Lust, K. Keel ja Kultuur, nr 6, 2017)
Nimetus «mulk» ilmub eesti kirjakeelde 1860. ja 1870. aastatel viljandimaalaste talude ostu Tartumaal käsitlevates kirjatükkides ning mulk on see, kes ostab ära tartlase talu, võib väita, et mulkide sisseränne ja nimesaamine olid omavahel tihedalt seotud. Ka etniline folkloor kinnitab mulgi nimetuse kasutamist sissetungivate viljandimaalaste kohta (Pae, Lust, 2017).
Lugu Mulgi talust tulekust on kooskõlas arhiiviallikaga sel määral, et Abja mõisa Mulgi-nimelistest taludest tõepoolest tuldi Tartumaale. Nad küll ei ostnud oma kohti päriseks kohe, kuid napsasid kohalike eest ära mitu renditalu. Abja Mulgi talust saabusid Tartu külje alla Tähtveresse Jaagu pojad Jaan ja Peeter Puusemp ning Jaani poeg Hans Puusemp. Mulgi talud olid 1857. aastal mõisastatud ning seetõttu olid nad sunnitud uue koha leidma – algul Tähtveres ja seejärel Kuremaal, kus Jaan ja Peeter 1864. aastal ka Piiri talu omandasid. Oma taluotsingutel kasutasid nad end tutvustades pigem talu nime (nt Mulgi Jaak) kui perekonnanime, mis oli tollases argises asjaajmises veel üsna harjumatu.
Eestlased olid ennegi rännanud ning rändasid ka pärast, kuid just 1850. aastate lõpus ja 1860. aastate algul sai hoo sisse tänase Mulgimaa talumeeste osturänne Tartumaale. Neid siirdus kohti päriseks ostma ka mujale naaberaladele ja kaugemalegi, kuid tulv Tartumaale kujunes kordades mastaapsemaks (kuni 1889. aastani osteti päriseks ligemale 400 vakutalu). Talude päriseksostmine oli eesti külaelus murrangulise tähtsusega ja nii pole imestada, et sellega seoses ka võõrastele „sissetungijatele“ sõimunimetus anti. Miks tuletati võõraste kohaostjate sõimunimetus Mulgi talu nimest, aga mitte mõne teise talu nimest, kust nood pärinesid? Oma roll selles on ilmselt juhusel, kuid paljud teised talunimed polnud ka nii suupärased või ei sobinud hüüdnimeks. Tartumaal esimeste päriseksostjate seas tooni andnud abjakad tulid näiteks järgmistest taludest: Everti, Lopalauri, Jänese, Essi, Suka, Massa, Mootsa, Sukapolli jt. Penujalt tuldi Pundilt, Nikrelt jm. Abjast samaaegselt tulijaid oli terve trobikond ning nad jõudsid välja Eesti vaimuelu ja rahvusliku liikumise keskuse Tartu külje alla Tähtveresse. Mulgid tegid ilma ühes ärkamisaja juhtorganisatsioonis, Tartu Eesti Põllumeeste Seltsis. Mulgid olid edukad ja nähtavad.
Asjaolu, et nimetus ilmub eesti kirjakeelde 1860. aastatel viljandimaalaste talude ostu Tartumaal käsitlevates kirjatükkides ning mulk on see, kes ostab ära tartlase talu, lubab järeldada, et mulkide sisseränne ja nimesaamine olid omavahel tihedalt seotud. Mulkide raha, riskijulgus ja pealehakkamine tegi üleaedsed kadedaks ja ajas marru. Tulijaid sõimati mulkideks („Pagana Mulk!”, „Nee kuradi Mulgi“) 8Rahvusarhiivi blogi, Pae, Lust 2017).
Vastupidiselt käibetõeks kujunenud arvamusele ei tulegi Mulgimaa ja mulkide nimi lätikeelsest sõnast muļķis ehk „rumal“, „lollpea“. Nimi MULK pärineb hoopis mitmelt Mulgi-nimeliselt talult, mille asukad esimeste seas Viljandimaalt Tartumaale talusid päriseks ostma saabusid.
19. sajandi teises pooles Viljandimaalt Tartumaale talusid rentima ja ostma suundunute seas olid mitmeid isikuid, kes pärinesid Abja või Uue-Kariste kandis asunud Mulgi-nimelistest taludest. Oma päritoluks ütlesidki nad näiteks „olen Abja Mulgilt“. Arhiiviandmete põhjal ostsid nad talusid muuhulgas Tartu-lähedases Tähtveres, jäädes silma ka tartlastele. Kui peagi järgnes Tarvastu, Paistu, Halliste, Karksi ja Helme kihelkondadest lausa massiline väljaränne Tartumaale, kanduski mulkide nimi tartumaalaste antud sõimu- ja pilkenimena üle ka teistele Viljandimaalt tulnud taluostjatele, seejärel aga kõigile nimetatud viie kihelkonna elanikele, selgitasid geograaf Taavi Pae ja ajaloolane Kersti Lust Rahvusarhiivis peetud avalikus uurimissaaliloengus. Tänapäevaks on Mulgimaa nimi igasuguse negatiivse värvingu minetanud ning kipub laienema lausa kogu Viljandimaa paralleelnimeks (Imeline Teadus, 2017).
Teooria, et nimetus Mulgimaa tuleneb Mulgi-nimelistest taludest, pole iseenesest uus, seda on välja pakkunud juba mitmed 19. sajandi autorid. Ka Lydia Koidula näidendis „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“ seostatakse sõimunimi „mulk“ Mulgi taluga. Alles sajandivahetuse paiku tekkis versioon lätlastest või leedukatest, kes eestlasi lollideks ehk mulkideks sõimanud ja sellega neile nime andnud. Ent näiteks Läti folkloristika ei tunne ühtegi teadet selle kohta, et eestlasi oleks kunagi niisuguse nimega hüütud. Nime läti päritolu ei toeta seegi, et tegelikult on Mulgi, Mulgu jms talunimed levinud üle Eesti, neid leidub arvukalt ka Põhja-Eestis ja Saaremaal. Nende nimede allikana võib kõne alla tulla mulk ehk auk, mullikas või mõni soome laensõna.
Mitmed ajaloolased ja niisama "teadjad" kirjamehed on oma pealiskaudsuses esitanud seletuse, nagu oleks mulgi nimetus pärit läti sõnast mulkis (loll, rumal). Seletus ei ole ustutav ei lingvistiliselt ega psühholoogiliselt. Kui lätlased oleksidki Sakala elanikke nimetanud sõnaga mulkis, siis oleks see jäänud üksnes läti keelde. Et naaber võtab selise sõna rõõmuga oma nimetuseks, on usutamatu ja rahvapsühholoogia seisukohalt võimatu, kirjutab Eduar Vääri (2000), filoloogiadoktor, soome-ugri keelte professor, Helme kihelkonna mulk. Aga Läti pärimuse järgi on mulk ka inimene, kes alati kõigest puhtalt ja võitjana välja tuleb!
Vannun talunimmin om tihti Mulgi kõrval kirja pant ka nimi Mullika. Kõge vanemb üleskirotus Abja mõisa Mulgi talu nimest om hoobis Mullimeus. Aasta oll´ sis 1565. Meus om olnu edenimi. Uue-Kariste Mulgi om sis üles kirotet Mullick Mattz. Ka Karksin om sis üts Mulgi nimega peremiis olnu – Mullickene Janny. Kõigi kolme nime kottale või järgmidsist aastist löüdä kirjapandmisi, miä sobisse kokku sõnnuga mull, mulk, mullik ja mullikene.
Talunimmin omgi alale püsünü üts väega vana sõna, mille järeltulijas om täämbädse päävä sõna mull. 500 ja rohkemb aastat tagasi, ku määnestki muudu inemist mullis, mulgis, mullikas vai mullikeses kutsuti, tähend taa sõna vast midägi punnitavat – kas punnsilmä, suur kõtt vai muidu tubli turske olemine. Lisanime Muĺk võisõ saia jämme miis, a niisamatõ sääne, kiä ummi silmi jõlli ai vai tõisi segävä pilguga jõllit. Jämmüse kottale om alale ka rahvaperimüs, kirja pant 1920. aastal: sõna mulk tule sõnast mullikas, a mullikas om tähendänü täüssüünüt miist (Evar Saar, nimeuurija, Kost mulgi nimi tulõ?, 2018).
Pane mulgud põllule kükki! Mulgud toovad rikkuse! Pange mulgud põllule kükki! Mulgi keeles tähendab mulk ka linapeod. Kõik põllud külvati lina täis ja sealt tuli jõukus.
..."Ühtlasi olgu juurde lisatud, et Abjas need päris põhjamulgid elawad, sest et siinsest kolmest Mulgi talust terwe Mulgimaa oma nime olewat saanud" - väljavõte Tallinna Teataja 20.06.1911 artiklist.
Kindral Jaan Soots väitis 1934, et „mulk” pole mitte lätikeelne nimi, waid araabiakeelne „isand” ja „käskija”.
1934. aastal asutatud Mulkide Seltsi põhikiri ütleb: Mulgi päritoluga loetakse loetakse need eestisoost vabariigi kodanikud, kelle esiisad on teoorjuse ajal, so 1860. aastate ümber seisnud Viljandimaa Tarvastu ja Paistu või Valgamaal Helme kihelkonna või Pärnumaal Halliste ja Karksi kihelkonna valdade nimekirjas. Ema päritolu järele loetakse mulgiks ainult üks põlv. Mulgimaale sisserännanute, teiste eestisoost vabariigi kodanikkude lapsed loetakse ainult siis mulkideks, kui nad Mulgimaal on sündinud, üles kasvanud ja omavad Mulgimaal kinnisvara. Ilma viimase nõudmiseta loetakse vaid Mulgimaale sisserännanute lapselapsed mulkideks, kui nad on Mulgimaal sündinud ja üles kasvanud.
Vastavalt Mulgimaa paikkondlikele eripäradele (keel, ajalugu, kultuuritraditsioonid) jaotavad mulgid end ise poolnaljatamisi ka alljärgnevalt: Hallistes elavad ubamulgid, Helmes undrukumulgid, Karksis korbimulgid, Paistus kapsamulgid ja Tarvastus kamamulgid.
Kes on mulk?
Sellele küsimusele vastab „Mulkide Almanakis“ nr. 16 Voldemar Kiinoja. Kuna ka Kanada mulkide hulgas on sellele mitmesuguseid seletusi, olgu siinjuures ühe mulgi oma..- Eestlased Kanadas
Tegelikult on mulgid, kirjutab Voldemar Kiinoja, muistsete sakalalaste järeltulijad ja Mulgimaa koosneb kaheksast kihelkonnast: Halliste, Helme, Karksi, Kõpu, Paistu, Suure-Jaani, Tarvastu ja Viljandi. Seega on mulgid need, kelle vanemad ja esivanemad olid nende kihelkondade põliselanikud. Veel kummalisem on väide, et mulgid on uhked ja rikkad. See au kuulub Põhja-Eesti ja Tallinna asukatele. Küll on aga Mulgimaalt võrsunud Eesti kuulsaid kultuuritegelasi ja vabadusvõitlejaid. See algas kuulsa Lembituga.
Vabadussõjaaegsed kindralid olid Johan Laidoner, Paul Adolf Lill, Jaan Soots, Johan Unt, Gustav Jonson, Aleksander Jaakson, Jaan Maide, sanitaar-kindralmajor Hans Leemets ja veel terve rida juhtivaid kõrgemaid ohvitsere. Vabadusristi on saanud ainult kaks naist, Salme Bergman-Ilmet ja Alma Vares — mõlemad pärit Mulgimaalt. Eesti riigi juhtidest on olnud Mulgimaalt pärit mehed Jaan Tõnisson, Ants Piip, Jüri Jaakson, Friedrich Akel. Valituks osutus ka Adolf Birk, kes aga ei valitsenud. Samuti põlvnes Konstantin Pätsi isa Mulgimaalt.
Paljud kirjanikud on pärit Mulgimaalt või Mulgimaa päritoluga, alates Kristjan Jaak Petersoniga (isa mulk).
Nõukogude võim hävitas mulke tunduvalt rohkem kui teisi eestlasi. Põhjus oli, et mulkidel oli tugevam vabadusearmastus, rahvustunne, haridusjanu ja iseseisev mõtlemine. Okupandid kartsid, et kordub uus ärkamisaeg, mis algab jälle Mulgimaalt, kuna ärkamisaja rahvuslikud juhid olid enamasti mulgid. Okupatsiooniaja propaganda, ässitades teisi eestlasi mulkide vastu, kandis vilja ja selle tagajärjed annavad end tunda veel praegugi...
Vastus küsimusele, mida kätkeb endas mulgi identiteet, on kusagil kindlasti olemas. Et see identiteet särama lööks, peab ta inimestes igapäevast elu elama. Vanad tavad läbisegi uutega argipäeval ja pühade ajal, pulmas ja matustel (Sakala, 2003).
Rahvuslik identiteet pole mingi muuseumieksponaat. Ta on rõivastena seljas ja toiduna laual, mõtetena peas ja kommetena teos. Identiteet on oluline eelkõige mulkidele endile, et nad teaksid oma kuuluvust ja tunnetaksid selle tegelikku tähtsust. Tunnustamaks kullateraga inimesi ja iseolemise võlu.
Uus elurütm ei peaks traditsioonide elustamist kammitsema. Vana tuleb lihtsalt tänasesse üle tuua, harjutada tehnikaga ja tutvustada avatusega. Nii sünnib mõndagi teistsugust, mis autentsusest kaugel seisab, ent ajapikku annab uus olnule väärilise lisa. Uut ei pea pelgama. Mulgi identiteeti kandev vana rahvas kuulub ju tänasesse maailma.
Moodne maailm tähendab eelkõige avatust ja suhtlemist. Seeläbi tekib jõukus ning arenevad kultuur ja haridus. Suhelda on lihtsam, kui enesest on pilt selge ja suhtumine partnerisse eelarvamustevaba. Enese teadlik tutvustamine kuulub juba imago loomise valdkonda. See on samm edasi identiteedist ja suunatud teistele. Imago pole muud kui meie peegeldus teistes ehk see, mida inimesed räägivad meist siis, kui meid endid kohal pole.Hea imago meeldejäävaid lugusid ja häid mulgi asju. Olgu siis tegu liigutava muusika, kauni vaiba, magusa maitse või teistmoodi terega. Kuid just siitkandist pärineva ja kas või eriliseks mõelduga.
Külaliste kiitus teeb võõrustaja õnnelikuks. "Sõna vägi om suuremb kui sõjavägi." Nii saab mulgi identiteet tuge ja imago on ilusam. Kõik kokku tähendab paremat elu: teades paremini, kes me oleme, tuleb ka mõistmine, miks me oleme. Selliste juurde tahab külaline tagasi.
Ülevaate koostas erinevate allikate põhjal Kaja Allilender
