Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Loodus

Võrtsjärv

Võrtsjärv on Eesti suurim sisejärv. keskmine pindala 270 km2, pikkus umbes 35 km ja laius põhjaosas 15 km, keskmine sügavus 2,8 ja suurim sügavus 6,0 m.

Järves on vähe saari, enamus neist järve lõunaosas. Tondisaar ja Pähksaar on püsivad saared, Ainsaar muutub madala veeseisu puhul poolsaareks, Heinassaar jääb kõrge veeseisu puhul vee alla.

Järve kaldad on enamasti madalad - lõunaosas soised, põhjaosas liivased. Idakallas on suhteliselt kõrge. Suurele pindalale vaatamata on järv madalaveeline. 

See on läbivoolujärv, mille vesi vahetub umbes ühe aasta jooksul. Järve voolavad viis jõge: Väike Emajõgi, Õhne, Tarvastu, Tänassilma ja Rõngu jõgi. Pindala on 270 ruutkilomeetrit, pikkus umbes 35 ja laius põhjaosas 15 kilomeetrit. Keskmine sügavus 2,8 ja suurim sügavus 6 meetrit. Järves on ka viis saart: Tondisaar, Pähksaar, Ainsaar, Rättsaar ja Heinsaar. Karu küla piiridesse jäävad Pühksaar ning Ainsaar.

Võrtsjärves ja tema sissevoolude suudmeis elab püsivalt 32 kalaliiki. Kokku on loendatud koos ajutiste liikidega 36 liiki. Töönduskalad on olnud haug, säinas, särg, roosärg, latikas, nurg, koger, linask, viidikas, luts, koha, ahven, kiisk, angerjas, tõugjas ja hõbekoger. Viimaseil kümnendeil on Võrtsjärve tähtsaimad püügikalad latikas, koha, angerjas ja haug.

Võrtsjärve kaldajoon on vähe liigestatud. Esinevad vaid mõned väiksemad poolsaared (Nooni nina, Soopa nurk, Saba nurk, Alapu nurk), paar lahte (Tarvastu laht, Vehendi laht) ja neli või viis saart (Tondi- ehk Võnnsaar, Pähksaar, Ainsaar, Rättsaar, Heinassaar).

Võrtsjärve ümbritseb moreentasandik, mis läänes, idas põhjas on nõrgalt voorestatud, põhja ja ida pool paiguti kaetud endiste järveluidetega.

Mullastik on väga mitmekesine. Leidub soomulda, soostunud kamarmulda kamar- leetmulda ja leedemulda. Samuti on üsna mitmekesine ka taimkate. Suur- Emajõe suudmest loodes, paiguti ka järve läänekaldal on laialt levinud soometsad, idakalda lõunaosas palumetsad, Suur- Emajõe ülemjooksul ja ka teiste jõgede ümbruses luha- ja sooniidud. Idakalda põhjaosas ulatuvad põllustatud alad järveni. Viimasena mainitud piirkond on ka kõige tihedama inimasutusega ala Võrtsjärve ääres. Peamised puhkepiirkonnad on põhjakaldal Vaiblas ning idakaldal Tamme ja Sapi vahel.

Järve kaldad on enamasti madalad. Ainult idakaldal esineb paiguti kõrgemat ja järsemat kallast, kus kaldapaljandid ulatuvad kohati veeni. Idas on kaldavööde enamasti kiviklibune ja savine, paiguti ka liivane. Kivist kaldavöödet esineb veel läänekalda põhjaosas. Põhjakallas on valdavalt liivane, puhkajate poolt kõrgesti hinnatud. Läänekallas on enamasti soostunud ning mudane. Mudasete katab ka kahte kolmandikku järve põhjast ning on kuni 7,7 m paksune. Muda on eriti ulatuslikult levinud järve lõunaosas. Ta on tumehall, tihe ja sültjas, ainult 10- 15 cm paksune ülemine kiht on vedelam. Järvemuda all on järvelubi. Järvelupja on kohati kuni 4,7 m paksuselt.

Järves elab 27 kalaliiki, tähtsamad neist latikas, ahven, haug, koha, aga muidugi ka angerjas. Järv annab meie sisevete kalatoodangust 6 - 15 %.