Uudised

Plaani taga seisavad Halliste vallavanem Ene Maaten ning kohalik kalmistuvaht ja matusetalituse Ööviiul juhataja Maire Sala. «Surmaga seotud teemad on tänapäeva Eestis otsekui maha vaikitud,» rääkis Ene Maaten. «Varem, kui inimesed olid usklikud ja käisid kirikus, olid nad surmaks rohkem valmis, aga nüüd, mil kõik on muutunud väga maiseks, püütakse teemast kõrvale vaadata, ehkki sureme varem või hiljem kõik.»

Elu pärast surma

Ene Maaten on töötanud kuus aastat hooldekodus ning traagilisel kombel mehe kaotanud, seepärast võttiski ta kinni Maire Sala mõttest teha Annataresse muuseum, mis räägiks elust pärast surma. Seal kavatsetakse näidata, mis saab inimese kehast ja hingest eri teooriate kohaselt. 

Maire Sala koostas oma igapäevatööga seotud materjalist 2010. aastal Eesti Rahva Muuseumile näituse «Eesti matus». Esialgu unistas ta materjali ülespanekust muuseumiekspositsioonina ning kõige sobivam tundus selleks olevat Halliste kalmistu kõrval asuv Annatare, kuid üksiküritajana ei tulnud selle hoone ülesehitamine kõne alla. 

«Mõistlik idee jäi nagu tuli tuha alla hõõguma. Niimoodi said Eesti Rahva Muuseum ja Eesti Kirjandusmuuseum minult pärast näituse kokkupanemist kingituseks peaaegu viis tuhat säilitusühikut,» rääkis Maire Sala.

Ene Maateni ütlemist mööda peaks loodav muuseum ühtlasi andma leinajatele psühholoogilist abi, seal võiks korraldada leinalaagreid ja mõtlikke kontserte. «Sinna võiks minna vaikselt mõtisklema, kui oled lähedase kaotanud. Ühtlasi saaks seal korraldada lahkunu ärasaatmist,» kirjeldas vallavanem. 

Tema arvates peaks viimne hüvastijätt olema väga ilus, kuid suurtes krematooriumides on need nagu konveieril. «Usun, et meie loodavas keskkonnas saaks sellest rahulik ja väärikas sündmus. Maire Sala kaasabil tuleme sellise plaaniga toime.» 

Maateni sõnutsi püütakse hoonesse luua põnev ekspositsioon igas vanuses inimestele, näiteks koostöös Ahhaa keskusega.

Annatare ehitati XIX sajandil kiriku aidaks, kolhoosi ajal hoiti seal tööstusmaterjale, jahu ja rohujahu. Ärkamisajal tõusis Halliste kirik tuhast üldrahvaliku aktsioonina annetuste toel ja kirikuõpetaja Kalev Raave vedamisel. Tema toonasel väimehel, näitleja Hans Kaldojal tuli mõte, et kiriku ja vast avatud Eesti esimese kristliku kallakuga kooli juurde passiks ka kõrts. Ta leidis Tallinnast arhitekti, kes mõtte heaks kiitis, ning Taanist ärimehe, kes lubas restorani ja majutusasutuse jaoks raha. 

«Toona käisid Hallistes tihti väliskoguduste esindajad, seega mõttel tundus olevat jumet. Teisele korrusele plaanisime 20 majutuskohta,» sõnas Kaldoja. «Restoranis plaanisime pidama hakata peiesid ja sünnipäevi.»

Kui töö kallale asuti, selgus, et hoone seisukord oli väga kehv: palkosa tuli täiesti välja vahetada ja panna hädapärane katus. 

1992–1994 väldanud taastusaktsioon jäi siiski soiku, sest eestvedaja entusiasm rauges. «Ehitusraha lõppes, pealegi käis Hallistes järjest vähem sõpruskogudusi. Ühel hetkel tõstsime käed püsti,» jutustas ta ning avaldas ühtlasi rahulolu, et toonane unistus nüüd uuesti lõkkele on puhutud.

Ene Maaten püüdis vallavanemaks saades leida aida taastamiseks  projektitoetust,  aga esimesel katsel tuluta. Nii otsustati sel kevadel panna jätkuva lagunemise vältimiseks hoonele plekist katus. Selleks läheb 30 000 eurot valla raha, ehitab aktsiaselts Pärlin ja valmimistähtaeg on 3. juuni. 

Ühtlasi korraldati mai algul «Teeme ära!» talgud, kus valla esindajad, näitemänguseltskond vallavanema poja Siim Maateni üleskutsel ja mõned vabatahtlikud Otepäält hoone sisemust ja ümbrust põhjalikud koristasid. Annatare on põnev paik veel selle poolest, et 1915. aastal hoiti seal vangis Esimeses maailmasõjas osalenud austerlasi, kellest 12 raske haiguse tagajärjel suri ning maeti Halliste surnuaiale

Allikas: Ajaleht Sakala, reporter Egon Valdaru