Sündmused

23
mai

Sõbakirjalised tekid

ERM. Heimtali muuseum, Heimtali, Viljandi vald
Koduleht: ERM

8. aprillist 25. augustini näeb ERMi Heimtali muuseumi rahvamajas näitust „Sõbakirjalised tekid“.  Näitusel esindatud vaibad on valminud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili II kursuse tudengite poolt. Tekid on tehtud muuseumite ja erakogude põhjal mustrikoopiatena õppejõu Christi Küti juhendamisel.
Näitusel olevad vaibad on nii vanemat kui uuemat tüüpi. Vanematüübilised sõbakirjalised vaibad on lihttriipude vahele kootud hambuliste kirjadega. Uuemates ja keerulisemates sõbakirjalistes tekkides on eelistatumad mustrid on pandlakiri, lauajalakiri, sitikakiri ja pääsusabakiri (kalasabakiri).
Kangas kootakse hõreda soaga, et kude kataks lõime. Lõim peab olema tugevast materjalist, näitusel olevatel tekkidel on see kolmekordne linane. Teki kudumiseks kulub umbes 900g villast koelõnga ühe ruutmeetri vaiba kohta.
KATTEVAIBAD
Eesti kattevaibad on välja arenenud naiste rõivastuses kasutusel olnud suurtest õlarattidest (sõba ehk ülevise), mis sageli ka magamisel peale võeti.
Hilisemas rahvapärasemas vaibaloomingus võime kattevaibad otstarbe järgi jagada sõidu- ja voodivaipadeks. Vaip ehk tekk oli mõeldud eelkõige külma kaitseks.
 
SÕIDUVAIBAD
Vankri- ja saanitekid kujuneisd 19. sajandi teisel poolel omamoodi toredusesemeteks, mistõttu nende kaunistamisele omistati üha suuremat tähelepanu. Igas peres pidi olema vähemalt kaks sõiduvaipa – üks istmekoti ja teine jalgade katteks.
Istmetekk oli tavaliselt lihtsam. Kui pikemalt peatuti, visati istmetekk üle hobuse selja, et sõidust palav loom külma ei saaks.
Jalgade tekid hoiti puhtad, need olid peenema koe ja rikkalikuma kaunistusega. Juhtus, et vaip ääristati ka pitsiga.
Sõidutekke kasutati enamasti kirikus, linnas ja pulmades käies. Kui talumehed pühapäeval, hobused saanide ees, kirku lasila juures ridamisi hobuseid kinni sidusid, moodustasid sõiduvaibad omamoodi VAIBANÄITUSE.
 
VOODIVAIBAD
Magamistekid olid esialgu valmistatud selleks, et noorpaar esimesel ööl pulmaliste poolt kingitud uhke ja ilusa vaiba alla magama viia. Argipäeviti kasutati katteks takusemaid palakaid, seljariideid või kasukaid.
Alles 19. sajandi teisel poolel, kui hakati maid mõisnikelt päriseks ostma ja rehetaredele ehitati juurde kambrid, võeti laialdaselt kasutusele magamistekid ja deokratiivsed päevatekid. Triibuliste vaipade kujundus muutus aja jooksul järjest dekoratiivsemaks ja keerulisemaks, kasutusele tulid mitmed kirjamisvõtted. Eesti erinevates piirkondades domineerisid ka erinevad kirjamistüübid.