Mulgi toit. Retseptid

19. sajandil toimunud talurahvareform parandas meie esivanemate toitumisolusid ja hakkas välja kujunema tänaseks tuntud rahvuslik toidulaud. Sellest perioodist tuntud-valmistatud-söödud roogi võibki, teatud mööndustega küll, meie rahvusköögiks nimetada (Mis on eesti rahvustoit?, Sirje Rekkor, 2016). Rahvusköögi vundamendi moodustavad kahtlematult teraviljatoidud, sh mulgi puder.

Mulgi putru tuntakse kõikjal Eestis.

Mulgi puder on kantud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Mulgi kapsad on kantud Eesti vaimse pärandi nimistusse.

Hautatud hapukapsad, millele on lisatud tangu või kruupe. Nagu nimigi vihjab, on tegemist mulgi toiduga.

Varasemal ajal tunti odrajahust leivatooteid (käkid, karaskid, kakud), hapendatud rukkileib sai tuntuks arvatavasti alles 2. aastatuhande esimestel sajanditel.

Mulgi korp on kantud Eesti vaimse pärandi nimistusse.

Karaskite suhtes väärib tähelepanu Mulgimaa. Karaskid olid seal kasutusel tavanditoiduna mitmetel kalendritähtpäevadel, nagu mihkli- ja mardipäev, aga ka katsikulised võtsid kostiks kaasa karaskeid või vatska. (ERA II 160, 103/4(61).

Odrakarask on kantud vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Mulgimaal nimetati varemalt odrajahust vee või piimaga tehtud taignast õhukesi ahjus küpsetatud kakke rõõskadeks (rõõsk, rõõsad).

Mulgid on teinud ka kanepitempi. Suvel mõts, talvel piim, liha süvväs, leem juvvas, luud ei laku penigi. Mis see on? Niimoodi küsitakse ühes Helme kihelkonnast 19. saj viimasest veerandist pärit mõistatuses. Vastus on kanep, kirjutab toidublogija Ülle Jukk.

Mulgi kama on kantud Eesti vaimse pärandi nimistusse.

Kui küsida keskmiselt eestlaselt oma maa rahvustoite, siis kindlasti pakutakse ühe söögina kama.

Eesti talupoegade peamiseks joogiks kuni 15. sajandini oli mõdu ja alles 16. sajandist hakkas valitsema õlu. Õlut pruuliti taluperedes kõigi olulisimate pühade ja perekondlike tähtpäevade puhul. 

Igapäevaseid mulgi toite (mulgi keeles)

Autor Liis Klaar 

Väljaandja SE&JS Kirjastus, 2008

ISBN: 9789985854884