Kuulsad mulgid

Silvi Väljal

Silvi Väljal (30.01.1928 Kuiv-Saapa talu Halliste kihelkond - 03.04.2014) oli tunnustatud raamatuillustraator, vabagraafik, eksliibrisekunstnik.

Silvi Väljal on laiemale avalikkusele tuntud lasteraamatuga «Jussikese seitse sõpra».

Alghariduse sai taluperes sündinud mitmes Mulgimaa piiridesse jäävas külakoolis. Edasine õppekäik viis teda Viljandisse, mille tütarlastegümnaasiumi lõpetas ta kuldmedaliga 1946. aastal.

Kokku ulatub Silvi Väljali illustreeritud raamatute arv kahesajani, raamatutega otseselt seotud on ka nende omanikumärgid-eksliibrised, mille loojana ta samuti tõusis alates 1950. aastate teisest poolest esile nii teoste hulga kui rahvusvahelise tunnustuse pälvimise poolest. Viimast näitavad esinemised paljudel olulistel rahvusvahelistel näitustel ning rida personaalnäitusi välismail.

Silvi Väljali loomingulise isepära üheks kirkamaks väljenduseks jääb tema enda teksti ja illustratsioonidega lasteraamat «Jussikese seitse sõpra», mille esitrükk ilmus 1966. aastal, kuid edukäik kestab edasi.

Halliste mulgil, nagu Silvi Väljal on ennast nimetanud, säilis kogu eluks armastus mulgi keele vastu ning 2004. aastal ilmus tema ja Lembit Eelmäe koostatud ning tema kujundatud-illustreeritud murdekeelne lugemik «Mulgi keelen ja meelen». Teos sisaldab ka ühe Silvi Väljali mulgikeelse mälestuspildi lapsepõlvest.

Oluline osa Silvi Väljali loomingust on talletatud Eesti Rahvusraamatukogus, mille varamusse kuulub üle kuuesaja tema illustratsiooni-originaali ja ligi viissada eksliibrist.

Väljal on igatpidi mulgi päritolu, emapoolne suguvõsa Paistust, isapoolne Hallistest. "Käisin karjas, vanaisa oli metsavaht. Sellepärast on kõik metsa- ja looduselood mulle südamelähedased."

Kui Silvi (siis veel perekonnanimega Masing) Viljandis keskkooli kuldmedaliga lõpetas, olid talle kõik teed lahti. Kunstiõpetaja Gustav Mootse soovitas kunsti õppida ning talle endalegi meeldis joonistada. Aga teiste abiturientide mõjutusel läks hoopis pooleks aastaks TPIsse, enne kui taas õige eriala leidis.

Raamatuid on Väljal kujundanud üle saja, täpselt ei tea, sest neid tuleb üha juurde. Kõik ei ole lasteraamatud, näiteks teise kuulsa mulgi, Lembit Eelmäe luulekogu "Tundelisi pärjavärsse" pildid on ka tema tehtud. Raske pole olnud neist mitte ühegagi. "Mul on ikka head autorid olnud."

Ei ole Väljalil ka teostamata unistust raamatust, mida ta oleks tingimata illustreerida tahtnud. "Tammsaare on mulle väga südamelähedane olnud. Ta sündis ju minuga ühel päeval, täpselt 50 aastat varem. Oma diplomitööna tegin "Tõe ja õiguse" esimese köite illustratsioonid. Samal ajal ilmus ka raamat, aga Ott Kangilaski piltidega. "Kangilaski oli minu kaitsmisel ja ütles: "Ausõna, mina ei ole Väljali pealt maha teinud." Aga sarnased olid meie pildid tõesti."

Lisaks eestikeelsele aabitsale on Väljal illustreerinud ning koos Lembit Eelmäega ka kokku pannud mulgikeelse aabitsa-lugemiku "Mulgi keelen ja meelen".

Silvi Väljal, kes ennast uhkelt Halliste mulgiks nimetas, sündis Kuiv-Saapa talus. Kuiv-Saapal olla varjatud jälitajate eest põgenevat Rootsi kuningat, kes olevat sohu oma saapad ära kaotanud, aga saanud tollaselt taluperemehelt nii peidupaiga kui kuivad jalavarjud. Talukohale andis see nime ja vabatalu staatuse. Kuiv-Saapa taluga jättis Silvi Väljali pere hüvasti sõja algusaastal, päästes sellega end küüditamisest. Järgnevatel aastatel elati mitmel pool Mulgimaal, kuni Silvi kuuendasse klassi jõudmine tähendas Viljandisse kolimist. Kuldmedaliga lõpetatud Viljandi keskkoolist algas tee kunstimaailma. Et klassijuhataja soovitas minna õppima arhitektuuri (on ju uhke näha linnas enda loodud maju!) ja et ka paljud klassikaaslased sihtisid Polütehnilise Instituudi poole, siis otsustaski Silvi minna arhitektuuri õppima.
Silvi Väljalit on alati eriliselt köitnud Tammsaare looming, ka oma diplomitööks valis ta „Tõe ja õiguse” esimese köite illustreerimise. Ju oleksid need koos raamatuga ka ilmunud, ent samal ajal oli „Tõde ja õigust” kutsutud illustreerima Ott Kangilaski ja nii jäi diplomitöö kasutamata. Küll aga on Silvi Väljali illustratsioonidega ilmunud Tammsaare „Kõrboja peremees” ja ka tema „Jutustused”.
Kunstiinstituuti õppima minnes kujutas Silvi Väljal oma tulevikku ette just raamatuillustreerijana. Vabakutseliseks hakkas ta siis, kui sai kirjastuselt tellimuse illustreerida aabits, see oli esimene kord, et üht õpikut illustreeris üksainus kunstnik – seni oli seda teinud ikka mitu illustreerijat. Aabits tõi tuntust nii Silvi Väljalile kui ka kirjastusele – nimelt saadeti aabits Brüsseli maailmanäitusele, kust see tuli tagasi hõbemedaliga. Ühe aabitsaga on Silvi Väljal veel seotud: nimelt koostasid nad koos Lembit Eelmäega mulgikeelse aabitsa-lugemiku „Mulgi keelen ja meelen”.
 
Ent ühest Silvi Väljali loodud tegelaskujust on saanud lausa maailmamees.
See on Jussike „Jussikese seitsmest sõbrast“, raamatust, mille on Silvi Väljal nii kirjutanud kui ka illustreerinud.
Jussike sündis 1966. aastal, seega sügaval nõukogude ajal Moskva lähedal asuvas tollases kunstnike loomingulises majas, kus Silvi Väljal oli kahel talvekuul nö loomingulisel puhkusel, st oma kunstnikutööd tegemas. Nõudmine oli, et selle aja sees tuleb illustreerida üks lasteraamat. Et ühtki lasteraamatut hoobilt võtta polnud, otsustas kunstnik ise raamatu kirjutada ja selle ka illustreerida. Sellest ajast algass Jussikese võidukäik. Moskva kirjastus tahtis raamatu kohe avaldada, et aga tekstiga oli väga vabalt ümber käidud, nõudis kunstnik, et raamat ilmuks koos illustratsioonidega kõigepealt eesti keeles. Nii ka läks ja tänaseks on Jussike ilmunud vähemasti 24 keeles, teiste hulgas sellisteski keeltes nagu jaapani ja hiina või lausa eksootilistes singaleesi, marathi, telegu, bengali jm keeltes. Viimati anti raamat välja kasahhi keeles. Näidendina on Jussikest tõlgitud 7 keelde, fääri keeles näiteks on see ilmunud nii raamatuna kui ka näidendina ning tänu Jussikesele asutati seal mitu väikest lasteteatrit.
 
Vabagraafikaga hakkas Silvi Väljal tegelema suhteliselt hilja, esimese suure vabagraafika ja pastellmaalide näituse pani ta kokku oma 60ndaks sünnipäevaks. Nüüdseks on neid näitusi olnud mitmel pool Eestis, Lätis, Soomes, Kanadas, Shveitsis ja mujalgi, lisaks muidugi paljud grupinäitused. Oma ümmargusi juubeleid on Silvi Väljal tähistanud ikka näitustega, kus põhiteemaks olnud tema peamine inspiratsiooniallikas – loodus.