Kuulsad mulgid

Andres Dido (ka Tiido) sündis 01.09.1855 Toosi talus Riidaja vallas Helme kihelkonnas Mulgimaal, suri 29.08.1921 Pariisis, maetud sealsele Pantini kalmistule, oli eesti haridustegelane ning poliitik.

Arvatavalt on Andres Dido esimene, kes kirja Eesti vabariigi idee juba aastal 1882.

Andres Didost sai Tartu gümnaasiumis õppides C. R. Jakobsoni tuline pooldaja ja "Sakala" kaastöötaja.

Anarhistlikus tegevuses süüdistatuna saadeti Dido 1882. aastal asumisele. Süüdistusmaterjali hulka kuulus valitsuse vastane kirjandus ja ka luuletus "Sõjalaul". Elu lõpuni elas Dido pagulasena Pariisis.

Pariisis tutvustas Eestit prantslastele, kirjutas eestlastele maailma asjust ja abistas kõiki eestlasi, kes Pariisi sattusid. Õppinud Genfi ja Pariisi Ülikoolis, kus sai hea sotsioloogiahariduse hariduse.

Oli hiljem Pariiisis Eesti-Prantsuse kontaktide rajaja. Andres Dido unistas Eesti riigist juba enne Juhan Liivi ning tema riiginägemuses pidi see olema just nimelt vabariik, kinnitab Hando Runnel 2005.

Teadaolevalt on Andres Dido esimene, kes pani juba 1882. aastal kirja Eesti vabariigi idee ja kandis selle, oma aja kohta tavatu mõtte eest ka küllalt karmi karistust: ta arreteeriti Vene impeeriumi vastase meelsuse pärast, pandi vanglasse ja saadeti asumisele, seejärel sai temast aga Eesti esimene poliitiline pagulane.

Olles küll aastakümneid eemal kodumaast, ei väsinud ta seismast oma maa ja rahva õiguse eest vabadusele.

Peep Pillak kirjutab 2005: Andres Dido nimi peaks Eesti ajalooraamatuis seisma kõrvu nimedega Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Jaan Tõnisson, Jaan Poska, Johan Pitka, Jüri Vilms ja Konstantin Päts.

Andres Dido isikus on ühendatud lausa kolm etappi Eesti rahvuslikus liikumises: ta oli Carl Robert Jakobsoni kaasvõitlejana aktiivne ärkamisajal; tal oli oluline roll 1905. aasta sündmustes; ja aastast 1918 aitas ta tõhusalt kaasa iseseisvale Eesti vabariigile liitlasriikide tunnustuse saavutamisele.