Johan Lagos
Johan Lagos on sündinud 13.11.1801 Tarvastus, oli Tarvastu kihelkonnast pärit ja pidas maamõõtja ametit. Johan Lagos on loonud eepose „Kalevipoeg” X ja XVI peatüki („Kikerpära lood”, „Reis maailma otsa”).
Just viimases saavutab Lagose kirjanduslik fantaasia nii pöörased mõõtmed, et Kreutzwald kahtles kaua, kas see peatükk ülepea sobib eeposesse.
Lisaks Kalevipoja-lugudele saatis Lagos Kreutzwaldile ka muud folkloorset materjali. Pole võimatu, et eeskätt Lagoselt „laenas” Kreutzwald oma loomingu põhimeetodi – rahvajuttude kunstipärasesse vormi ümberkirjutamise.
Kalevipoja XVI lugu, teekond maailma otsa, vaata GO reisiajakiri
Toomas Haug on õigustatult väitnud (2011), et Kalevipoja XVI lugu on eesti esimene kunstiväärtuslik reisikiri. Tõsi, Kalevipoeg reisib ka neljandas kuni seitsmendas (Soome), üheteistkümnendas (Peipsi taha) ja kolmeteistkümnendas-neljateistkümnendas ning kaheksateistkümnendas (allmaailma) loos, ent vaid kuueteistkümnendas loos on reisi eesmärk reis kui selline, mitte mõni praktiline asjatoimetus või kättemaks. Ei julgegi öelda, kas XVI lugu on puhas kunst, küll aga puhas reis.
Meie rahvuseepose kuueteistkümnes (mõnes lühendatud väljaandes kolmeteistkümnes) lugu kõneleb sellest, kuidas Kalevipoeg laseb ehitada hõbedast laeva, mis ristitakse Lennukiks (Kreutzwaldi tuletis sõnast lendama). Hõbedast on ka laevalagi, mastid ja köied, meeskond sai selga hõbedast, rauast, vasest ja terasest vammused. Koos Sulevipoja, Alevipoja ning mere- ja sõjameeste ja tarkadega sõidab Kalevipoeg suure ilma otsa, purjetab põhja piirile, kus enne ei oldud käidud, teed ei iial ette tehtud. Kui Lennuk oli mõnda päeva põhja poole purjetanud, lasid soome sortsid tõusta suurel tormil, mis kestis seitse päeva. Lõpuks sortside jõud rauges, päike hakkas paistma ja Kalevipoja laev jõudis Lapu randa ehk külmale Lapimaale. Sel nõidade maal kohtas ta lapu tarka Varrakut, kes oli nõus reisiseltskonna teejuhiks hakkama, kui Kalevipoeg annab talle ära selle, mis tal kodus seinal ripub. Kalevipoeg oli kaubaga nõus ja koos purjetatakse edasi. Teekond polnud aga lihtne, neid ootab eest viis juhtumit, mida Kreutzwald ka ise oma „Lühikeses seletuses Kalevipoja laulude sisust” (1869) kirjeldab. Esmalt satuti neelukohale, mis laeva vee alla tahtis vedada. Napilt õnnestus sealt valaskala abil pääseda, kui lähenes Sädemete saar ehk Island, kus Hiiglaneitsi isa nende tarkuse proovile pani. Sealt pääsenud, liiguti jäämägede vahel veelgi põhja poole, virmalised taplesid taevas, mehi haaras hirm, lisaks kimbutasid neid järgmises peatuspaigas koerakoonlased, kellega Kalevipoeg võitlema pidi. Kui vägilane võõrast maad segi pööras, ilmus ta ette kohalik tark, kes palus oma maad mitte rikkuda ja rahvast mitte hävitada. Kalevipoeg pöörduski siis Uku poole, et too seda kauget maad õnne ja saagirohkusega õnnistaks. Seepeale andis tark talle head nõu koju tagasi sõita, sest maailma otsas varjul oleva värava kaudu petetakse Kalevipoeg põrgusse ja surmasuhu.
Sõitiski Kalevipoeg Lindanisa alla tagasi ja kiitis tarkust ning armast kodupaika. Autor ise märgib oma „Lühikeses seletuses”, et peategelane „leiab teekonnast niipalju õpetust, et targemalt tagasi tullakse, kui kodunt välja minnakse”.
See peatükk eristub üsna selgelt teistest eepose lugulauludest. Ka sünniaja poolest on see üks kõige hilisemaid, selle koostamisele asus autor alles 1854, parandusi tehti sellesse veel 1860. aastalgi. August Annist on kirjutanud (1961), et selle loo „tarbe korral võiks eemaldada ilma teose terviklikkust palju kahjustamata”.
Jah, eristumise üks põhjus on ka vähetuntud tõsiasjas, et selle peatüki looja polnudki Lauluisa, vaid selle juures on enam kui märkimisväärne roll Lõuna-Eesti rahvuslikult meelestatud maamõõtjal Johan Lagosel, kes saatis Kreutzwaldile hulganisti materjale ja aitas kaasa ka X peatüki sünnile. XVI loo kohta ütleb aga Valdur Mikita (2013), et siin „saavutab Lagose kirjanduslik fantaasia nii pöörased mõõtmed, et Kreutzwald kahtles kaua, kas see peatükk ülepea sobib eeposesse”.
Mõnes üksikus muistses rahvajutus on leida katkendlikke kilde Kalevipoja reisist üle mere, aga just Lagos oli mees, kes neist kunstjutu kokku köitis, reisile „teadusliku” eesmärgi andis. Kreutzwald liitis siia üksikuid pudemeid rahvalauludest ja -juttudest ning jätkuloo, mis avaneb XIX peatükis.
Kui näiteks Saarepiiga lugu on üks eepose keskseid ja sagedamini analüüsitud, kui põrguskäigud on pakkunud pinget paljudele, siis mõnedki Kalevipojaga tegelenud uurijad (nt Semper, Oinas), eriti need, kes eeposest folkloorset ainet otsivad, pole sellele reisile kas üldse või mingit erilist tähelepanu osutanud. Ka ei ole maailma otsa sõitmine peibutanud kaugeltki mitte kõiki Kalevipojast inspireeritud kirjanikke (A. Kivirähk, A. Ehin).
