Jaan Jung
Jaan Jung (1835-1900) oli eesti koolmeister, helilooja ja harrastusajaloolane.
Halliste koguduse organist 1867–99. Oli 1857–96 Abja vallas Kaidi koolis õpetaja. Maetud Pilistvere kalmistule. Mälestuskivi asub Penuja tee ääres Abja vallas.
Oma tööst ja seltsitegevusest vaba aja pühendas ta Eesti koduloo uurimisele, eriti huvitasid teda vanad linnamäed ja kalmed. Tema tähtsamad koduloo vallas kogutud pärimused ja andmed on koondatud raamatusarja "Muinasaja teadus eestlaste maal: Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Perno ja Wiljandi maakonnast". Koolmeistrina andis Jung välja ka mitu õpikut.
Jaan Jungi võiks nimetada ka esimeseks eestlasest arheoloogiks, sest ta täiendas end muinasteaduste alal nii Soomes kui ka mujal Vene impeeriumis ning teda kutsuti ka 1896. aastal Riias toimunud üle-Venemaalisele arheoloogide kokkutulekule.
Jaan Jung oli koos Matthias Johann Eiseniga esimesi, kes hakkas 1870. aastatel propageerima termini "ajalugu" kasutamist senise "sündinud asjade loo" ja teiste ebamääraste väljendite asemel.
Tõlkis esimesena eesti keelde Henriku Liivimaa kroonika (ilmus 1881–83). Kirjutas ajalooraamatuid- ja õpikuid. Rakendas aastast 1872 uut kirjaviisi. Koostas kodu-uurimusliku teose „Kodu-maalt” I–IX (Tartu, 1874–79), tema põhiteos on kolmeosaline „Muinasaja teadus eestlaste maalt”. Kaevas Lõhavere linnamäel, mille esimesena seostas Henriku kroonikas nimetatud Lembitu linnusega (1881), hiljem avastas Sinialliku (1882) ja Naanu linnamäe (Eesti Entsüklopeedia).
