Jaan Bergmann
Luuletaja ja kirikuõpetaja Jaan Bergmann sündis 29.12.1856 Kolga-Jaani kihelkonnas talurentniku pojana. Pärast ülikooli lõpetamist 1882 töötas kuni surmani Paistu koguduse pastorina. Bergmann suri 25.06.1916, ta maeti Paistu kalmistule.
Eesti kirjanduse ajaloos on Bergmann tuntud eelkõige luuletajana.
Bergmanni järelromantilises luules on parim lüroeepika, eriti eestlaste muistse vabadusvõitluse („Ustav Ülo”, „Lembitu valimine”) ja rahvaluuleainelised ballaadid („Taara pidud tagaselja”, „Luupainaja”, „Salme”, „Linda”).
Oli oma aja silmapaistvaid vormimeistreid ja luulekeele rikastajaid.
Tõlkinud vanakreeka väike-eepose „Batrachomyomachia” (ilmus 1879 „Meelejahutajas”), viis laulu „Odüsseiast”, saksa (Johann Wolfgang von Goethe, Friedrich von Schiller) ja vene ballaade (Aleksandr Puškin) ning Piibli (1912 ilmusid proovitrükina Uus Testament ja Laulud, 1915 valminud Vana Testamendi tõlge jäi käsikirja).
Maetud Paistu kalmistule, kus 24.08.1930 avati mälestussammas (kujur Anton Starkopf).
