Andres Dido (Ti(i)do)
Andres Dido (ka Tiido) sündis 01.09.1855 Toosi talus Riidaja vallas Helme kihelkonnas Mulgimaal, suri 29.08.1921 Pariisis, maetud sealsele Pantini kalmistule, oli eesti haridustegelane ning poliitik.
Arvatavalt on Andres Dido esimene, kes kirja Eesti vabariigi idee juba aastal 1882.
Andres Didost sai Tartu gümnaasiumis õppides C. R. Jakobsoni tuline pooldaja ja "Sakala" kaastöötaja. Anarhistlikus tegevuses süüdistatuna saadeti Dido 1882. aastal asumisele. Süüdistusmaterjali hulka kuulus valitsuse vastane kirjandus ja ka luuletus "Sõjalaul". Elu lõpuni elas Dido pagulasena Pariisis, kus tutvustas Eestit prantslastele, kirjutas eestlastele maailma asjust ja abistas kõiki eestlasi, kes Pariisi sattusid.
Õppinud Genfi ja Pariisi Ülikoolis, kus sai hea sotsioloogiahariduse hariduse. Oli hiljem Pariiisis Eesti-Prantsuse kontaktide rajaja.
Andres Dido unistas Eesti riigist juba enne Juhan Liivi ning tema riiginägemuses pidi see olema just nimelt vabariik, kinnitab Hando Runnel 2005. Andres Dido ja tema tähendus Eesti mõtteloos (Eesti Ekspress)
Teadaolevalt on Andres Dido esimene, kes pani juba 1882. aastal kirja Eesti vabariigi idee ja kandis selle, oma aja kohta tavatu mõtte eest ka küllalt karmi karistust: ta arreteeriti Vene impeeriumi vastase meelsuse pärast, pandi vanglasse ja saadeti asumisele, seejärel sai temast aga Eesti esimene poliitiline pagulane. Olles küll aastakümneid eemal kodumaast, ei väsinud ta seismast oma maa ja rahva õiguse eest vabadusele.
Peep Pillak kirjutab 2005: Andres Dido nimi peaks Eesti ajalooraamatuis seisma kõrvu nimedega Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Jaan Tõnisson, Jaan Poska, Johan Pitka, Jüri Vilms ja Konstantin Päts. Andres Dido isikus on ühendatud lausa kolm etappi Eesti rahvuslikus liikumises: ta oli Carl Robert Jakobsoni kaasvõitlejana aktiivne ärkamisajal; tal oli oluline roll 1905. aasta sündmustes; ja aastast 1918 aitas ta tõhusalt kaasa iseseisvale Eesti vabariigile liitlasriikide tunnustuse saavutamisele.
Dido oli tulihingeline C. R. Jakobsoni poolehoidja, tegi kaastööd Sakalale ja teistele lehtedele. 1877. aastal astus ta Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks, tõlkis Puškinit ja Gogolit, alustas võõrsõnade leksikoni koostamist, oli Eesti Aleksandrikooli loomise innukas toetaja. 1881. aastal käis ta Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esindajana koos C. R. Jakobsoni, M. Miti, J. Raudsepa ja J. Tootsiga Riias Liivimaa põllumeeste kongressil (Pillak).
Andres Dido oli üks Eesti-Prantsuse kultuurikontaktidele alusepanija. Nii tutvustas ta prantsuskeelsele lugejale ajakirjas Revue des Traditsions Populaires eesti rahvaluulet, Kreutzwaldi ja ”Kalevipoega”, tehes viimasest prantsuskeelse proosatõlke. Kaastööd saatis Dido ka kodumaale – Olevikule ja Uudistele, eriti aga Konstantin Pätsi toimetatud Teatajale, tutvustades Prantsuse elu-olu, kultuuri ja majandust, aga ka rahvusvahelisi suhteid ning riigipoliitilisi- ja õiguslikke teemasid.
Hiljem pagulasena Pariisi saabunud Ferdinand Kull kirjutab Didost: “Tema keelteoskus oli fenomenaalne; kõnelemata eesti keelest, mida ta kauase kodumaalt eemalolemise järel siiski ühegi võõra aktsendita rääkis, valdas ta veel põhjalikult vene, saksa, prantsuse ja inglise keelt, kuid mõistis ka hispaania, itaalia, norra, rootsi ja taani keelt sedavõrd hästi, et nendes võis tunde anda. Neid oli tal mõni päev tükki kümme, vahel koguni iga tund ise keeles” (Pillak, 2005).
Andres Dido oli XX sajandi alguses Pariisis tekkinud eestlaste koloonia keskne kuju, kes oli Pariisi tulnud eestlastele abiks nii nõu kui jõuga, oli siis tegemist kunstnike, üliõpilaste, kirjanike või poliitiliste pagulastega. 1904. aastal asutas Dido Pariisi Eesti Sõpruskonna,
millest hiljem sai Pariisi Eesti Selts.
Kui kodumaal 1905. aasta revolutsiooni järgsel ajal suleti väljaanded, millele Dido oli kaastööd teinud, tärkas tal mõte hakata Pariisis kirjastama lehte, et seda salaja Eestisse toimetada. Aastatel 1906–1908 andiski ta välja 7 numbrit ajalehte ”Õigus. La Justice, journal esthonien”, mille poliitiline programm oli radikaalne: tsarismi kukutamine ja vabariigi kehtestamine, kõikide demokraatlike õiguste maksmapanek, maa ümberjagamine harijatele jne.
Kui 1918. aastal äsja väljakuulutatud Eesti Vabariik lähetas Pariisi oma välisdelegatsiooni Eesti iseseisvusele tunnustust nõutama, oli muidugi Andres Dido see, kes kõige jõuga lõpuks täitunud eluunistusele kaasa aitas.
Andres Dido suri 1921. aasta 30. augustil, matused korraldas Eesti saatkond eesotsas Karl Robert Pustaga ja kulud kandis Eesti Vabariik. Hauale Pantini kalmistul paigutati plaat tekstiga: “Siin puhkab Andres Dido, vaba Eesti mees. Ta on oma isamaad palju armastanud. Sündinud Helmes 20. augustil 1855. Surnud Pariisis 30. augustil 1921” (Pillak, 2005).
