Mulgi luu

Unt ja seitse kitsitallekest

Elli üitskõrd kitsiemä, kel olli seitse tillikest kitsitalle, ja ta oid neid, sedäviisi nagu emäde iki oma latsi oiave. Üitspäev pidi kitsiemä mineme mõtsa söögi perrä. Ta kuts kik oma latsekse kokku ja ütel: “Ku ma ärä ole, sõs piade endid esi  kurja undi iist oidma. Ärge laske tedä sissi, mudu süüp ta teid üten naha ja karvege ärä. Ta muudap ennest üttepuhku tõises, a teie tunnede ta iki jämme ääle ja muste k arvatside käppe järgi ärä.”

Raasikse aa peräst koputedi usse pääle ja üits ääl ütel: „Teke valla, armsa latse, tede emä om tagasi ja tal om tede kigi jaos midägi koti sihen kah.“ Aga kitsitallekse tundsive jämme ääle perrä ärä, et usse taga om unt, ja õigassive vastu: „Me ei tii valla. Sul om jäme ääl, sa olet unt!“
Sõs läits unt kaupmihe manu ja ost suure luki riiti. Ta sei selle ärä ja temä ääl läits peenikses. Pääle sedä läits ta uvveste kitsitallekside manu, kolk usse pääle ja ütel: „Teke valla, armsa latse, tede emä om mõtsast tagasi ja tal om tede kigi jaos midägi ääd üten.“ A kitsitallekse näive aknest undi musta käppä ja õigassive vastu:“ Me ei tii valla! Mede emäl ei ole musta käpä. Sa olet unt!“ 
Sõs juusk unt levätegije manu ja käsk oma käpä tainage kokku määri. Pääle sedä juusk ta veskese ja lask möldrel käppe pääle püüglejahu rapute.  Nüid läits ta kolmandet kõrda tallekside usse taga ja ütel: „Siin om tede armas emä ja tal om tede kigi jaos midägi karmanin.“ Sõs panni ta oma jahutse käpä akne veere pääle. Kui kitsitalle elet käppä näive, mõtlive na, et sii omgi nende emä, ja teive usse valla. Ku na läve pääl unti näive, juusseve na irmuge laiali ja kaieve pakku minnä. Üits tükk lavva ala, tõine karas sängi, kolmas ronis ahju, nelläs pages küüki, viies kappi, kuvves suumõskmise kausi ala ja seitsmes kelläkappi. Aga unt löüs na üles ja niild puha perästikku omale kõttu. Pallald kige tillembet – sedä, kes olli kelläkapin paon – es levvä. 

Raasikse aa peräst tulli kitsiemä kodu. Küll ta eitusi ärä, kui näi, et majauss om peräni valla. Laud ja tooli ollive ümmer aetu, suumõsukauss purus, teki ja padja sängist vällä kistu. 
Ta akas latsi otsma, aga es levvä üttegi. Ta õigas kikki nimepidi nimepidi ja ku ta 
jõus kige noorembe tallekse nime manu, kost üits peenike ääl: „Ma ole siin – kelläkapin!“ Sis avit emä talleksel vällä ronide ja sii kõnel talle, mes olli sündünu. 

Na lätsive üten vällä nurme pääle ja näive sääl unti magamen. Na uursive tedä egäst küllest. Ütekõrrage panni kitsiemä tähele, et undi kõtun kennigi liigut.„Kas tõeste võip mu armsil latseksil viil elu sihen olla?” õigas ta ja saat pakild oma noorembe latse kääre ja niidi-nõgla perrä. 

Sõs lõigas ta kurjategije kõtu valla. Vaevald olli ta saanu lõikame akate, ku joba üits kitsitalleke sorgas pää vällä. Nüid lõigas ta terve kõtu valla ja kik kuus kitsitallekest karassive perästigu vällä. Kik ollive terve ja rõõmsa. Olli sii alla lust! Na karassive üitstõisele kaala ja tantseve ümmerringi senikavva ku emä ütel: “Nüid minge ja otske suuri munakive. Senikavva, ku unt magap, topime nii ta kõtu sissi.” Tallekse veeritive undi manu pallu kive ja topsive nii puha undi kõtu sissi. Emä õmmel kõtu pakild kokku, sedäsi et unt es taipa midägi ja magas edesi.

Ku unt üles eräni, tulli ta üles ja tund suurd jänu. Selleperäst läits ta kaju manu juuma. Ku ta ennest üle kajusalve kumargile lask, kisk rasse kive täüs kõtt ta kajju ja unt löüs oma otsa. 

Ku seitse kitsitalle sedä näive, juusksive na puha rupakuse kokku  ja õigassive: „Unt om koolu! Unt om koolu!“ ja karglive üten emäge ää tujuge ümmer kaju.