Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Pargid ja aiad

Õisu mõisa park

Aadress: Õisu Halliste vald

Õisu mõisa park asub Viljandi maakonnas Õisu maastikukaitsealal, ajalooliselt Paistu kihelkonnas.
Härrastemaja koos kõrvalhoonete ja pargiga on muinsuskaitse all. Õisu park ja jõeorg võeti tervishoiukaitse alla 1930. aastal ja looduskaitse alla 1959. aastal. Õisu park (pindala 12,6 ha) kuulub Õisu maastikukaitseala koosseisu.

Park on liigirikas, seal kasvab 68 taksonit puid ja põõsaid, neist võõrliike on 48 (2006). Peapuuliigid on pärn, vaher ja tamm, lisaks saar ja jalakas. Pargipuistut on hõrendanud tormid. 
Õisu kooli õpetaja H. Sein (1911–2002) rajas mõisapargi edelaserva oma kodu juurde iluaia ja endise kanala põllukividest vundamendile kiviktaimla. Lisaks põlispuudele kasvavad tema aias haruldased ida- ja kanada jugapuu, drüüas, naistepunalehine enelas, väike kikkapuu ja punane tamm, püramiidse võraga ja kuldkollaste võrsetega harilik elupuu ja rippuvate okstega arukask. Koos marjapõõsaste ja viljapuudega kasvab aias enam kui 50 taksonit puid ja põõsaid.

 

Algne park oli barokkstiilis. Inglise stiilis pargi rajamist alustati juba 1770. aastate teisel poolel üheaegselt hoonete ehitamisega. Õisu oli esimesi mõisaid, mille haljastus laienes iluaiast kaugemale maastikku. Hooned määrasid mõisasüdame sümmeetriatelje, mis jätkus sihina härrastemaja tagaküljel Õisu järveni ja üle selle veepeegli silmapiirini. Peahoonetagune järsk langus kujundati terrassidena, kaugemal laugelt laskuv nõlv pargiaasade ja puuderühmadega. Härrastemaja rõdult avanevale vaatesihile kaevati pikk kitsas tiik, mida varustas veega oja. Kunstlikule lookele ja tiigile ehitati kaarsillad. 19. sajandi keskel kujundati park ümber, säilitades regulaarsed terrassid ja tiigid. Arvatakse, et viimane kujundus teostati kuulsa aiaarhitekti G. Kuphaldti projekti järgi 19.–20. sajandi vahetusel.
19. sajandi alguses rajatud Vidva oja oru metsapark asus Veskijärve ja Kalvre järve vahel. Seal olid jalutusteed, vaatekohad, paviljonid, avar grott, sillad ja purded. Avatud olid vaated kuni 14 meetri kõrgustele liivakivipaljandeile, ojale ja järvele. Oru veerul paiknes torn. Kunstikooli Pallas üliõpilane E. Põld lõikas 1938. aastal liivakivisse Veekandja neitsi kujutise, mille keha on alles tänaseni. Inglise stiilis maastikupark on tänapäevaks metsistunud.
1967. aastal täiendati parki puudega, süvendati tiike ja kaevati kuivenduskraave. Alates 2009. aastast parki rekonstrueeritakse: taastatakse baroksed terrassid, tehakse korda tiigid ja teed, valgustatakse puid ja vett, rajatakse kolm aiapaviljoni ning veekogudele romantilised kaarsillad, paar uut purskkaevu, tehakse uusistutusi (projekti autor E. Kaare).


Õisu park moodustab suurepärase terviku hoonetega, tähtsad on avanevad vaated. Avarasse auhoovi viib tahutud graniidist väravapostide vahelt kitsas tee. Ajaloolisest Viljandi–Halliste maanteest eraldavad seda piirdemüüridega ühendatud kõverad ait ja tall-tõllakuur. Sissesõidutee ääres on madalad graniitpostid, peahoone ees on need ühendatud kettidega. Esiväljakul on võimsad vabakujulised lehiste-, kuuskede- ja nulgudegrupid ning üksikud põlistammed ja pärnad. Pargi planeeringus mängib suurt rolli reljeef. Peahoone taga on säilinud osa mitmeastmelisest baroksest aiast. Ülemisel terrassil annavad tooni regulaarse kujundusega muruplatsid koos arvatavasti 19.–20. sajandi vahetusel rajatud purskkaevu ning põõsakujuliste elupuudega. Raudkivist treppidega ühendatud terrasse kaunistab A. Kuulbuschi skulptuurigrupp „Noorus” (1972). Pargi põhiosa kõige olulisema elemendi moodustab lai vaatekoridor järvele, pargis lõpetab vaatekoridori pikk tiik. Kahel pool seda vahelduvad erinevate kontrastsete puude grupid lagedate aladega. Regulaarne ja looduslik park sulanduvad tiikideks paisutatud oja ääres kokku. Pargis on säilinud looduspargile omane looklev teedevõrk.
Viljandi-Halliste maantee on kaasajal õgvendatud ning ei möödu enam mõisa sissesõiduvärava eest, vaid pool kilomeetrit lääne poolt pargi ja järve vahelt. Kagusse suundub 1,5 km pikkune tammepuiestee, loodesse kulgeb piki moonakatemaja teed kitsas pärnaallee nn filosoofi allee, Viljandi suunas on maantee poole kilomeetri ulatuses palistatud kaskedega. Vanimast, Veskijärveni ja edasi metsaparki suundunud puiesteest on alles tammederida.

Mõisasüdamest umbes kahe kilomeetri kaugusel kagus asub künkal von Siversite perekonnakalmistu, mida räsis 2005. aasta talvetorm. Kalmistut piirab madal maakividest aed tahutud väravapostidega. Säilinud hauatähiste seas on mustast graniidist hauasammas tuntud mineraloogile, botaanikule ja maadeuurijale A. G. von Schrenkile. Kunagisest metsapargist maantee ja rahula vahel on alles üksik lehis (H = 30 m; Ü = 213 cm). Looduslikku järelkasvu on andnud siberi nulg, laialt levib väike igihali.


Park on liigirikas, seal kasvab 68 taksonit puid ja põõsaid, neist võõrliike on 48 (2006).