Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

V Lilli – Karksi – Kärstna – Riidaja – Leebiku– Pikasilla

Lilli – Ungurini piiripunkt

 
Tee mis kulgeb Karksi-Nuiast Lilli külla ja sealt edasi Ruhja on ilmselt väga vana – juba 13. sajandil kasutati seda sõjateena. Edaspidi pidas selle tee kaudu Mulgimaa rahvas ühendust Riiaga. Laulva revolutsiooni ajal lookles siit Balti kett. Seda meenutab mälestuskivi Lilli küla teeristil.
 
Karksi vald ja Nauksene vald Lätimaal avasid Lilli-Ungurini piiripunktis mälestusmärgi Balti keti 20. aastapäevaks. Ausammas kujutab metallseinast väljalõigatud elusuuruses seitset inimfiguuri, kes seisavad käest kinni. Igaüks võib asuda figuuri kohale ja tunda ennast seismas Balti ketis. Mälestusmärgi autor on Läti metallikunstnik Andris Dunkurs.
 
23. augustil 1989. aastal, Molotv-Ribbentropi pakti viiekümnendal aastapäeval, ühendas ligi kaks miljonit inimest oma käed 600 kilomeetri pikkuses inimketis, et vägivallatult protestida paktist tulenenud Nõukogude okupatsiooni vastu Eestis, Lätis ja Leedus.
 
UNESCO kandis Balti keti maailma mälu registrisse, mis koondab unikaalseid dokumente teostest või sündmustest, mis olulisel määral on mõjutanud maailma.
 
 
 

Annemägi

 
asub Igali talu maadel Eesti-Läti piiri lähedal. Seal olevat kasvanud muistne hiis. See olevat olnud ohverdamiskoht ja naiste kogunemiskoht, mida kasutatud veel XVII sajandi lõpul. Arvatakse, et mäge on kasutatud ka tuhastatud surnute matmispaigana. Legendi järgi olevat siin põrganud kokku kaks pulmarongi, tekkinud tülis saanud üks pruutidest – Anne surma.
 
August Kitzbergi jutustuses “Maimu” on rahvas määranud nimitegelase kohtu-mõistmiskohaks just Annemäe.
 
Kunagi olnud selle mäe peal puust kabel. Paraku täitis rahvas vanal ajal kabeli juures paganausu kombeid ja pidas pidusid. Jaaniööl tuli sinna kokku ümberkaudne rahvas, tehti maha suured tuled, söödi, joodi, tantsiti, mängiti ja karati läbi tule koduloomade õnneks. Karksi lossi valitsejale antakse käsk kabel hävitada ja valvata, et rahvas sinna pidutsema ei tuleks.
 
Annemäel seisnud Anne kabel, kus rahvas sagedasti, iseäranis Annepäeval (26. juulil) hulgani kokku tulnud ebajumalateenistust pidama ja ohverdama. Rahvahulgad tulnud kaugelt kokku, isegi kaupmehed. 1669. aasta Annepäeva ööl olnud suur ohverdamine ja joomine, kus kaksteistkümmend vaati õlut ära joodud. Ehk küll Karksi lossipealik ohverdamispaiga lasknud ära lõhkuda, olevat rahvas siiski alalõpmata sinna kokku voolanud. Neid lastud lossi rüütlitel laiali ajada. Asjata. Rahvas ei ole kokkutulemisi maha jätnud. Viimaks mõistetud lossipealikule kümme taalrit trahvi, kui ta neid kokkutulemisi ära ei kaota. Annemäe pealt liiva seest leitakse sagedasti väikesi hõberahakesi ja luukillukesi.
 
 
 

Lilli küla

 
Lilli mail asunud Peraküla (ka Polli-Peraküla, Lilliks nimetati 1977. a.) on esimest korda mainitud 1683. a. XIX sajandil rajas Polli mõis Peraküla maale oma Lilli karjamõisa.
 
Eestis levinud hajaküla-tüübist on Lilli sumbküla – hulk väikseid eestiaegseid maju tihedalt koos. Need väiksed n-ö eestiaegsed majad on Eesti Vabadussõjast osavõtnuile antud talud.
 
Lilli vanimas hoones oli kunagi ühismeierei, kus töödeldi koguni ekspordiks läinud võid. Külaelu praegune keskus, külamaja ja raamatukogu, ehitati 1927. aastal pritsimajaks.
 
Üks tänase päeva Lilli küla suur katsumus oli see, et hakkajad naised on püüdnud erakoolina elus hoida väikest Lilli algkooli, kus õppetöö toimus kohalikus „mulgi keeles” – kohalikus murrakus. Lilli Mulgimeelse Vabakooli nime kandnud kool on praeguseks suletud.
 
Külas on endine külakalmistu ning küla idapoolses otsas muistne asulakoht
 
 
 

Teringi raba

 
Teringi maastikukaitsealalejääb RMK Teringi õpperada, mille moodustab 4,5 km pikkune ringikujuline laudtee. Matkaraja algus on 1,5 km kaugusel Lilli küla keskusest. Enne rajale minekut saab tutvuda matkaraja skeemiga.
 
Parkla, lõkkekoht, katusealune ja käimla võimaldavad matkaseltskonnal end mõnusalt tunda. Rajal on hulgaliselt informatsiooni taimestiku, loomastiku ja linnustiku kohta.Lilli looduskeskusest telefonil 5132944 saab ette teatamisel tellida giidi www.rmk.ee
 
Ennevanasti olnud see kant asustatud eestlaste ja liivlaste poolt. Karksi kihelkonna ala oli teada oma Vanapagana tempude ja inimeste tülitamise poolest, eriti kiusasid nad Kööna kihelkonna liivlasi. Kuna liivlastel ja eestlastel üks ühine jumal – Pikker, siis palusid nad teda, et see paneks Vanapagana tempudele piiri. Pikker kuhjas endale valvemäe, mis praegu tuntakse Teringi mäe nime all ja kui Vanapaganad kippusid Tauga-Taagepera joonelt üle tulema, lõi Pikre poiss lahti kõuekõmina. Sellest ajast Vanapagana tembutused Tauga-Taagepera joonelt lõuna poole enam ei lähe. Sinna, kus Pikre Teringi mäe jaoks mulda võttis, jäi järgi Teringi soo.
 
 
 

Nava talu

 
Nava põlistalu asub Eesti–Läti piiril, siin on elanud neli põlvkonda peale talu vabaks ostmist 1866. aastal. Nava talu on läbi aastate olnud üks piirkonna aktiivsemaid talusid. Järjekorras teine peremees Johan Kõdar valiti neli korda järjest Polli vallavanemaks ja üks kord vallakohtunikuks. Kolmas peremees Artur Kõdar emigreerus ning oli Stockholmis kirikuõpetaja ja ühiskonnategelane. Praegune peremees Jaak Kõdar on talust kujundanud mulgi kultuurifestivalide toimumispaiga. Siin leiavad aset igasuvised etendused, kontserdid ja luuleüritused. Eriliseks vaatamisväärsuseks on põlised künnapuud, millest on arenenud Eesti ainuke looduslik künnapuumets. Huvipakkuv on koprarada ja laulupiiripost Eesti–Läti piiril.
 
 
 

Lilli loodusmajas (www.looduskeskus.ee)

 
toimuvad lisaks projektipõhisele loodushariduslikule tegevusele ka RMK poolt tellitud ja finantseeritud loodushariduslikud programmid kõigile kooliastmetele. Loodusmajas on võimalik vaadata loodusfilme, tutvuda loodusalase kirjandusega ning saada infot RMK metsapuhkuse võimaluste kohta. Majas saab tutvuda piirkonna metsandusliku ajaloo väljapanekuga. Võimalus telkimiseks ja lõkketegemiseks.Loodusmaja juurest saab alguse 2,6 km pikkune RMK Lilli õpperada.www.rmk.ee
 
Lilli loodusmajast kagus on Virapuu rändrahn. Kivi pikkus on 7,8 m, laius 4 m, kõrgus 1,3 m, ümbermõõt 21,8 m.
 
 
 

Ruhijärv ehk Ruhja järv

 
on looduslik järv. Kujunenud hilisjääajal vanasse mattunud orgu. Kaldad on laugjad, enamasti liivased või turbased. Kirdekaldal ulatub järve väike poolsaar – Tammenina. Tammenina poolsaare kokkukasvanud tammede õõnsusest tuleks aga head saaki ihkaval kalamehel koos õngega läbi pugeda.
 
Lõunakaldal leidub allikaid. Järvepõhi on kalda lähedal enamasti liivane, sügavamal aga mudane. Järve põhjaosas esineb veealune seljak, kus põhi on kivine. Ruhijärves leidub mitmeid haruldasi looma- ja taimeliike nagu karpvähiline ning järvepall.
 
Rahvasuu räägib, et koha toodi 1884 -1885. aasta talvel Peipsi järvest tünnidega. Aastal 1949 lasti järve viljastatud kohamarja Sindist. Kokri olla järve toodud tiikidest enne II maailmasõda mitu toobritäit. Ka rääbist olevat järve lastud 1885. aastal, kuid tulemusteta.
 
Ruhijärv on ruhi ehk künakujuline ja võib oma nime ka selle järgi saanud olla.
 
Ruhijärve sünniloost jutustab vanarahvas nõnda. “Ühel väga kuumal heinaajal, kui inimese heinu kuivatanu, sadanu taevast üts must härg mahha ja hakanu kaapme ja sarvedega lõhkme. Siis sadanud kalu ja siis tullu suur must pilv ja sest pilvest sadanu kolm korda vett maha ja järv ollu ilusa heinamaa asemel. Üts noorik lännu heinamaa päält oma linikut ära võtme ja jäänu vee alla. Üteldas, et järv Lätimaal Ruhja linna ligidalt tullu ja sellepärast hõigatakse tema nimena Ruhijärv tänapäevani.”
 
Järve äärde on rajatud supluskohti ning RMK poolt lõkke- ja telkimisplats koos infotahvliga.
 
 
 

Karksi-Nuia

 
 
 
 

Polli

 
 
 
 

Karksi linnusevaremed ja kirik

 
 
 
 

Karksi mõis

 
 
 
 

Sudiste

 
Sudistet on esmakordselt mainitud 1601. aastal. Sudistes on muistne asulakoht, hiiepuu ja neli maa-alust kalmistut. Karksi-Anikatsi maantee läheduses on üks laialdasemaid rändrahnude külve.
 
Pilgu talu metsas seisab suurim rändrahn – Iivakivi. Kivi ümbermõõt on 26 meetrit, laius 6,6 m, kõrgus 3 m ning pikkus on 10,5 meetrit. Rahnu peal on näha laiad ja sügavad jooned – Vanapagana liulaskmise jooned. Vanapagan toonud selle kivi Polli Kivikülast ühel pimedal augustiööl, kui ta ehitanud silda üle Võrtsjärve. Kukelaul aga ehmatanud teda ja rahn jäänudki sinnapaika. Kivi küljel võib märgata ukse piirjooni, sealt avanevat uks põrgusse.
 
Iivakivi nime kandis Karksi karskusselts, mis tegutses aastail 1892-1940. Selts ehitas Nuia tellistest seltsimaja, kus peeti kõneõhtuid, pidusid, kirjandusõhtuid, mängiti näitemänge. Lavastati isegi Hella Wuolijoe esiknäidend “Talulapsed”.

 
Kekkani talu häärber Sudistes

Kui talupojad said õiguse oma maid päriseks osta, oli Karksi mõisa maade esimeste ostjate hulgas praeguste omanike esivanemAnnus Mägi. 1863.a. ehitas ta oma (Kekkani) talu, mille välisvoodri ainulaadsed kivid olid põletatud naabertalus ja lubi oma maadel asuvas lubjaahjus. Palkidest ehitatud hoone on vooderdatud suurte (57*26,5 cm) tellisplaatidega, mis on kinnitatud naeltega seina külge, vahed korralikult vuugitud. Hoone soklil ja räästa all on karniisid, mille moodustavad reljeefsed tammelehtedega kumerad ehiskivid.
Maja ehitamisel olevat Kekkani peremehe eesmärk olnud ei vähem ega rohkem, kui kohalik mõisnik üle trumbata. Teatud mõttes see tal ka õnnestus.
 
 
 

Kabelimägi

 
 
 
 

Anrepi lõvi

 
 
 
 

Kärstna mõis

 
 
 
 

Riidaja mõis

 
Varaseimad andmed Riidaja mõisa kohta pärinevad 1593. aastast. Nimi tuleneb esimeselt omanikult -  Johann Freytag v. Loringshoffenilt. 16. sajandist kuni 1919. aastani kuulus mõis von Strykide suguvõsale. Viimane omanik oli Friedrich von Stryk. Peahoone on pikk lihtne barokne puidust hoone. Ehitise teeb ainulaadseks tema pikkus, sel on kolm mantelkorstnat. Hoones on säilinud mitmeid rokokoo-lõikelisi siseuksi ning samas stiilis välisuks. Mõisa saali üks ots on kujundatud kahe sambaga, millel on kaunid joonia stiilis puidust kapiteelid. Alles on ka mitmeid barokkvormides aknasepiseid.
 
Peahoones on olnud nii kool (1923-1967) kui ka kolhoosikontor. Praegu on hoone ühes otsas raamatukogu ja infotuba. Säilinud on ka mitmed kõrvalhooned, sealhulgas algkujul kaks kaunist aita, mis asuvad peahoone esise väljaku ääres. Ühel aidal on vahvärk-viilud, mis olid mõnisada aastat tagasi moes.
 
Mõisast pool kilomeetrit idas on von Strykide perekonnakalmistu ja 19. sajandi teisel poolel ehitatud tellistest neogooti stiilismatusekabel. Hoone lagunes juba 20. sajandi 20. aastal. Nüüd on kabel von Strykide suguvõsa algatusel ja Põdrala vallavalitsuse toetusel taastatud. Hoone on pühitsetud 2001. aastail piirkonda teenindavaks kirikuks.
Kabelit on võimalik külastada ette helistades telefonil 7634576.
 
 
 

Torupillitalu (www.torupillitalu.ee)

 
Riidaja rahvapillimehed said tuntuks juba 1945. aastal kooliõpetaja Johannes Tauli juhtimisel. Hoogne tegevus rahvapillimuusika alal on jätkunud seniajani. On tegutsenud külakapell, selle koosseisus muidugi torupilliansambel. On tutvustatud omaloomingut ja oskusi paljudes maades.
 
 
 

Leebiku

 
asub Valga maakonnas Põdrala vallas Õhne jõe ääres. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas külas 153 elanikku.
Leebiku (algselt arvatavasti Haavakatku) mõisat on esimest korda mainitud 1531. a. (Abenkat). Nüüdse nime on mõis saanud Klebecki mõisnikusuguvõsa järgi.
 
1896. aastal ostis Leebiku mõisa eestlane Jaan Hendrikson, kes pidas mõisat koos poegade Wilhelmi ja Herbertiga. Peale mõisate võõrandamist jäeti ühena vähestest Eestis mõisasüda perekond Hendriksonidele alles. Nad lahkusid sealt Saksamaale 1939.aastal.
Mõisale kuulus ka vesiveski, mis on ühe haruldusena töökorras ka praegu.
 
Piki Õhne jõe järsku kallast kulgevas Leebiku pargis kasvab 26 erinevat puuliiki. Haruldasemad on siberi ja palsaminulg, valge mänd, hõbepappel, vene ja euroopa lehis. Ainulaadne on sambakujuliste elupuude allee. Tähelepanuväärne on põline tamm, mille ümbermõõt rinna kõrguselt on 485 cm.
 
 
 

Pikasilla