Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Hummuli-Tõrva – Ala – Taagepera – Karksi-Nuia – Abja – Mõisaküla

Hummuli

Hummuli kuplistik võtab enda alla Väike-Emajõe ja Õhne jõe vahelise ala. Kõrgemad kuplid ja seljakud tõusevad 120 meetrit ümp. Kõrgendike vahel on lohke, nende põhjas väikesi järvi (Talli, Soolikse, Liivakse, Kihu). Kuplistiku lõunaosa on kaetud metsaga. Põhjaosas on rohkem põldusid. Kõrgemad tipud on Mudaniku ja Mäemõisa mäed.

Põhjasõja-aegne Hummuli lahingupaik asub Hummuli mõisa lähistel. Lahing toimus 18. juulil 1702. aastal. Lahing kestis umbes 6 tundi. Sellest võttis osa umbes 25 000 meest (18 000 venelast ja 7000 rootslast). Vene vägesid juhatas Boris Šeremetjev, rootslasi W. A. von Schlippenbach. Rootsi vägi purustati. Hummuli lahingu mõju vähendas rootslaste võimu Eestis. Lahingus langenud sõjameeste haudu on pargiservas, Põntsimäel, Rantsikülas ja Pisukese talus. 2002. aastal püstitati mõisa ette lahingut meenutav mälestuskivi.

Hummuli loss ja park

Loss on ehitatud inglise-gooti stiilis 1860. aastal. Meenutab mõnevõrra Sangaste lossi. Puhta vuugiga tellishoone parempoolset nurka kaunistab kolmekorruseline kaheksatahuline torn, mis lõpeb sakilise karniisiga. Hoone vasakut tiiba kaunistab kaheosaline astmikviil.

Hummuli loss

Ajalooliselt on nimi „Humularie” esinenud juba 1226. aastal. Esimesed teated mõisast ulatuvad aastasse 1470. 1914. aastal omandas mõisa Sangaste mõisast pärinenud Ermes von Berg. Kuna mõisaomanik võttis endale Soome kodakondsuse, siis mõisat koheselt ei võõrandatud ja jäi kuni 1929. aastani von Bergide kätte.

Park koosneb kahest eri aegadel rajatud osast: praegune koolipark, mis on rajatud 19. sajandi algul ja 19. sajandi teisel poolel rajatud osast. Viimane on kujundatud inglise stiilis. Pargi keskel on suuremaid lagendikke, servades puude gruppe. Puud olevat omal ajal istutatud nii, et lossi tornist vaadates moodustanud nende ladvad mõisaomaniku nime – Samson von Himmelstierna. Pargis on 79 puuliiki, nende hulgas on haruldusi nagu 4 punast vahtrat, üks amuuri liguster, moltke pärn, mägivaher ja peavi hobukastan.

Isikud

  • Rudolf Kenkmaa (1898-1975) Sündinud Alamõisas. Arhiivinduse, allikateõpetuse, paleograafia ja ajaloolise geograafia spetsialist. Oli ENSV Riikliku Keskarhiivi ülem, TRÜ dotsent. On selgitanud Tallinna bastionide arengulugu. Tema juhendamisel on ilmunud kogumik „Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail”
  • Kaprani talus on sündinud kirjanik Herta Laipaik (1921-2007). Oli väljasaadetuna Siberis 1950-1953. Avaldanud romaane, noorsoojutustusi, kuuldemänge, kriitikat ja publitsistikat. Palju on kasutanud Helme kihelkonna rahvapärimusi „Maarjakask” 1982, „Kurjasadu” 1987, „Pipratoosi tondid” 1989. Kodukoha tõsielul põhineb „Hauakaevaja lood” 1990. Memuaarne on „Hallid luiged” 1986.
  • Lidia Tuulse on sündinud 1912. aastal. 1944. aastast elab Rootsis. Avaldanud ajakirjanduses reisikirju, arvustusi, lühiproosat, luulet, luuletõlkeid ja esseid.
  • Herbert Viiding 1904-1988. Oli TÜ õppejõud ja Geoloogia Instituudi sektorijuhataja ja asedirektor, ENSV TA looduskaitse komisjoni esimees. Uurimusi meteoriitika, geoloogia, petrograafia ning litograafia alalt.
  • Kirjanik ja ajakirjanik Eerik Laidsaar 1906-1962. Põgenes 1944. aastal Saksamaale ja siirdus 1950. aastal Austraaliasse. Avaldas lühijutte, följetone, kriminaal- ja seiklusromaane, noorsooraamatuid ja näidendeid.
  • Alfred Kurlentz 1902-1990. Rahvaluuleteadlane ja kirjanik. 1944. aastast elas välismaal. Töötas Montrealis ülikooli õppejõuna.
  • Näitleja ja lavastaja Eduard Tinn 1899-1968. Oli Draamastuudio, Teatri, „Estonia” ja Tallinna Draamateatri näitleja, „Ugala” teatrijuht ja lavastaja ning Eesti Riikliku Teatriinstituudi õppejõud.
  • Rihet-Urmas Ploomipuu sündinud 1942. aastal. Graafik ja maalikunstnik. Oli Kunstifondi graafika eksperimentaalateljee juhataja. Oli esimesi rastri kasutajaid. Loonud tarbegraafikat (sh. Eesti ühe- ja kahekroonilise rahatähe).

 

Jõgeveste

Hauakabel on klassitsistlikus stiilis hoone, püstitatud 1823. aastal arhitekt A. F. Štšedrin.

Mausoleumis on kindralfeldmarssal Barclay de Tolly monument, mille on loonud skulptor V. I. Demut-Malinovski klassitsistlikus stiilis. Monumendi osadeks on veel sokkel ja sellele asetatud püramiid. Mõlemad on graniidist. Püramiidi ees on valgest marmorist postament, millele on paigutatud kindralfeldmarssali büst. Postamendi ees on padi ordenite, vürstikrooni ja kahe vasest kiivriga.

Büstist paremal seisab jumalanna Pallas Athena, parema käega kroonib ta kangelast loorberipärjaga, vasakus hoiab aga kilpi, millel on kindralfeldmarssali vapp ja deviis „Truudus ja kannatlikkus”. Vasakul on istuva naise figuur, kes kurvana nõjatub urnile. See on allegooriline kujutus Venemaast, kes leinab oma kaitsjat.

Monumendi soklil on reljeef, mis kujutab Vene vägede pidulikku sissemarssi Pariisi 31.märtsil 1914. aastal Barclay de Tolly juhtimisel. Reljeefi kummalgi poolel on dekoratiivsed embleemid – mõõgad ja loorberipärjad.

Kabeli keldris on Barclay de Tolly ja tema abikaasa sarkofaagid. Kabeli kõrvale on maetud kindralfeldmarssali poeg ja perekonna liikmed.
Kabeli ees on II maailmasõjas Jõgevestes langenud punaarmeelaste ühishaud
2008. aastal avati endises kabelivahi majas muuseum.

http://barclay.helme.ee/index.html – rohkem infot

Michael Andreas Barclay de Tolly 1761-1818. 8-aastasena võeti ta Novotritski polgu nimekirja. 1778-aastal ülendati ta ohvitseriks. Vene-Türgi sõjas ilmutas ta erilist vahvust Otšakovi kindluse vallutamisel, sõjas poolakate vastu vallutas Vilno kindlused. 1790. aastal lõi rootslasi Kuopio juures. 1809. aastal tungis üle Botnia lahe Rootsi ja vallutas Umeå. Seejärel oli Soome kindralkuberneriks. 1810-1812 oli Venemaa sõjaminister. 1812. aasta sõjas juhtis Vene armeed. Üldsuse mõjutusel ja peakorteris puhkenud lahkhelide tõttu tagandas tsaar ta ülemjuhataja kohalt. Pärast M. I. Kutuzovi surma nimetati ta 1813. aastal uuesti ülemjuhatajaks.

Michael Andreas Barclay de Tolly

Sõjaretkedele järgnesid haiguseaastad. Ta asus elama Jõgeveste mõisa. Pidi minema Böömimaa tervisevetele, kuid suri teel olles Preisimaal Insterburgi lähedal. Põrm balsameeriti ja toodi Jõgevestesse.

Jõgeveste mõis. Peahoone oli ühekordne kivi- ja saviblokkehitus. Eraldati Helme mõisast 1718. aastal. 19. sajandil oli mõis von zur Mühlenite omanduses. Selle viimane omanik oli Georg von zur Mühlen. 1920. aastal ehitati ümber algkooli tarbeks. Põles ära 1944. aastal. Ka kõrvalhoonetest on ainult riismed.

Jõgeveste sild

Praeguse silla kohal asus palju aastaid parv – Roobe parv. Sild ehitati 1944. aastal.

Endise Lombi metsavahikoha lähedal on küngas, mida rahvas kutsub Saajamäeks. Sellel asub suur sammaldunud kivi, millesse on raiutud rist. Rahvajutu järgi kohtunud seal kaks pulmarongi, nende vahel toimunud kokkupõrge.

 

Koorküla

Koorkülas on väga palju järvi. Suurim ja ilusaim neist on Valgjärv (44, 1 ha, suurim sügavus 26, 8 m), mis asub Tõrva-Ergeme tee ääres. Nimi olevat saadud sellest, et vesi on väga läbipaistev. Järv on sopilise kuju, kõrgete kallastega ning väga vahelduva põhjareljeefiga. Järve keskel on madal koht, kus sügavus on veidi üle ühe meetri. Selles kohas võib järve põhjas näha mingi ehitise jäänuseid. Arheoloogid on siit leidnud väga vana keraamikat. Nende ehituse jäänuste kohta on mitmeid muistendeid. Ühe järele olevat siin järve põhja vajunud mõis koos pulmarahvaga. Jaan Jungi arvates oli siin aga vaiehitis. Arvatakse ka, et siin oli üliku vesilinnus, mis jäeti maha I a.t. lõpul.

Selles järves kasvab meil haruldast järvelahnarohtu. Järve kaldal on looduslik park varjulise kaldateega.

Teised Koorküla järved. Udsu järv – sügavuselt teisel kohal Eesti järvede hulgas (30, 25 m). Laanemetsa järv, Võrtsjärv, Kiisjärv, Kadastiku järv, Vilgjärv, Pikre järv, Pedaja järv, Nihujärv jt.

Muistendi järgi olevat Udsu järv tekkinud kiriku asemele, kuna seal olevat laulatatud vend ja õde.

Linsi pere lähedal asub muistne hiiesalu Lindsisaarik, Jõgeva ja Ala-Laugase põllul on suur kivikalme, samas ka muistne ohvripaik, mida nimetatakse ”Kalme värat.”

Koorküla koobastik asub Koorküla pargis Õhne jõe paremal kaldal. On tekkinud keskdevoni burtnieki liivakivi lademesse vete tegevuse toimel ja hiljem inimeste poolt laiendatud. Suurim ava asub Õhne ürgoru nõlvas, selle kaudu pääseb 1,5 m laiusesse ja 1, 3 m kõrgusesse käiku ja sealt omakorda suurde ümmargusse ruumi, mille kõrgus on 3,5 ja laius 6,5 m.

Isikud

  • Endel Nirk on sündinud 1925. aastal. Kirjandusteadlane, kriitik ja kirjanik. Töötas „Sirbi ja Vasara” toimetuses, oli Keele ja Kirjanduse Instituudi teadur ja sektorijuhataja, 1976-1983 TPedI-s õppejõud. Uurinud eesti vanemat kirjandust ja eesti romaani kujunemislugu. Algatas „Eesti kirjanduse biograafilise leksikoni” koostamist ja oli selle tegevtoimetaja. Kirjutanud arenguloolisi ülevaateid ja bibliograafiaid.
  • Heino Puhvel 1926-2001. Kirjandusteadlane, kriitik ja prosaist, filoloogiakandidaat. On uurinud 20. sajandi eesti proosat, koostanud kirjandusõpikuid, avaldanud kirjanduskriitikat ja novelle.
  • Karl Ruut 1862-1929. Koolijuht ja kooliajaloolane. Oli 1881-1884 Helme kihelkonnakoolis ja 1884-1929 Koorküla algkoolis õpetaja ja juhataja. Avaldanud ajakirjanduses artikleid kultuuri ja hariduse alalt. Tema teeneks tuleb lugeda ka eesti rahvakooli ajaloo uurimise algatamist. Loonud laule, tegelenud rahvaluule kogumise ja kodu-uurimisega.
  • Konstantin Treffner 1885-19?. Koolitegelane. Oli 1906-1917 õpetajaks Hugo Treffneri Gümnaasiumis ning 1917-1940 sama gümnaasiumi direktoriks. Hiljem õpetas Tallinna 7. keskkoolis ja kalandustehnikumis. On mitme matemaatika õpiku kaasautor.
  • Karl Veri 1925-1989. Koolijuht ja kodu-uurija. Töötas Antsla Keskkooli direktorina. On avaldanud raamatu „Tõrva-Helme”, „Tõrvas ja lähistel”, koos Heino Mägiga „ Siin ja sealpool maanteed. Valga rajoon”.

 

TÕRVA

Tõrva linn asub Valgamaa keskosas Õhne jõe ääres, maakonnakeskusest Valga linnast 30 km kaugusel keset vaheldusrikast Lõuna-Eesti maastikku. Tõrva paikneb kolme tee ristumiskohal. Valga-Tartu-Pärnu (Viljandi), mistõttu on tal hea ühendus teiste Eesti linnadega.

Tõrva linn on kunagise Helme kihelkonna ja praeguse Helme valla keskus. Samuti ka maakonna üks kolmest suuremast keskusest Valga ja Otepää kõrval. Tõrva linna ümbritseb Helme vald, mis on selle tõmbekeskuseks ja teeninduspiirkonnaks. Rõngasvald Helme ja põhjas Põdrala ning lõunas Hummuli vald moodustavad juba ajalooliselt väljakujunenud ligi 8000 elanikkonnaga ühtse regiooni.

Tõrva sai linnaõigused 2. juulil 1926. Tõrva pindala on 4,8 km² ja elanike arv 3068.

Riiska järv

Pindala on 5 ha, sügavus 12,2 m. On tumedama veega, kasutatakse mitmes kohas suplemiseks ja ujumiseks. Järve äärde on rajatud ilus liivarand ja pallimänguplatsid.

Kirik-kammersaal

Helme-Tõrva apostliku õigeusu Kristuse Sündimise Kiriku ehitus kestis 1905. aastani ja kirik avati 1905. aasta detsembris. Kirik ehitati maakivist ja talle pandi telliskivivooderdis. Kahe kupli ja kellatorniga kirikut kattis tsinkplekk-katus. Samale platsile ehitati preestrimaja ja köstrimaja. Kirik oli kõige uhkem Viljandi praostkonna apostliku õigeusu kirikute hulgas. 1944. aastal septembrilahingute ajal sai kirik tugevalt kannatada. Hoonet kasutati aastakümneid laohoonena. 1987. aastal alustati hoone renoveerimist kammersaaliks. 1990. a. jõulude ajal toimus saali pidulik avamine. 3. augustil 1994. läks saal luterliku kiriku valdusse. Regulaarselt korraldatakse seal erinevaid näitusi, kontserte ja mitmesuguseid muid üritusi. Esinemas on käinud paljud mainekad esinejad.

 

Kõrtsihoone

oli esimene hoone Tõrvas Pärnu-Tartu ja Viljandi-Valga maanteede ristumiskohal. Esimesi teateid hoone kohta on 1834. aastast. Peale 1890. aastal tulekahjus siin asunud puidust kõrtsihoone hävimist ehitati praegune kivihoone. Kõrtsiruumid paiknesid hoone keskel. Valga-poolses oli suur ruum hobuste tarvis. Hoone oli hobupostijaamaks, Eesti Vabariigi aastatel olid hoones kauplused. Pärast II maailmasõda oli siin einelaud ja mitmed kauplused. 1998-2001 hoone renoveeriti. Nüüd peetakse hoonet Tõrva linna sümboliks ja ilusaimaks ehitiseks.

Raekoda

1890. aasta paiku ehitatud eramajale tehti hiljem juurdeehitus ja temast sai koolimaja. Hoone oli ühekorruseline, osaliselt mansardkorrusega. 1936-1937 ehitati maja kahekorruseliseks. 1944. a. sõja ajal hoone osaliselt hävis, aga taastati endisel kujul. Praegu asub raekojas Tõrva linnavalitsus ja Mulgi Kultuuri Instiiuut!

Mälestuskivi raekoja juures olevas pargis. 7. juulil 1941 otsustasid kolm kohalikku meest viia raekoja torni eesti rahvuslipu. Samal ajal kui hoone katusel tegutsesid lipuheiskajad, sõitis kõrval asuvale turuplatsile Valga julgeoleku auto. Tärisesid NKVDlaste automaadid. Tapeti Voldemar Rull ja Eugen-Richard Jürisson. Kolmas nimi kivil on Enn Jaagusoo, kes tapeti 1. juulil 1941. Mälestuskivi avati 26. novembril 1989. aastal.

Vanamõisa järv. Pindala 2 ha, sügavus 10,5 m. Vesi on selge ja soojeneb suvel hästi. Järve kohta on legend, et muiste asunud see paremal pool Tartu maanteed, olnud selge, läbipaistva, karastava veega. Rahvas pidanud järve pühaks. Kuid siis asunud järve kaldale elama uued inimesed, kes ei pidanud järve pühadusest midagi ja hakkasid vett reostama. See pahandanud seal elavat vetevaimu. Ühel suvepäeval tõusnud järvest suur must härg ja sammunud õhtukaare poole, tema järel voolanud järve vesi. Järve praegusesse asukohta jõudnud, vajunud härg sohu, tema kohal hakanud lainetama järv.

Praegu asub järvel suurepärane ujulakompleks, mis pakub suviseid veemõnusid.

Gümnaasium. Kool alustas tööd 15. novembril 1917. 5 aastat töötas üürimajades. 1924. aastal valmis koolimaja. Juurdeehitus on tehtud 1937-38. Koolis on töötanud nimekaid pedagooge: Hermann Malliste, Aleksander Promet, Valmar Adams, Eduard Laugaste jne. Hariduse on saanud paljud tuntud inimesed: Endel Nirk, Eduard Vääri jt.

Tõrva Gümnaasiumi kõrval pargis asub Vabadussõjas langenud Helme kihelkonna inimeste mälestussammas. Monument on püstitatud 14. oktoobril 1928. aastal. Kavandanud on Aleksander Eller. 20. septembril 1940. aastal võeti monument maha kohalike punaste võimumeeste poolt, 1988. aastal otsustati monument taaspüstitada. Pidulik taasavamine toimus 23. juunil 1990. aastal. Monument kujutab mütsi rinnal hoidvat langetatud mõõgaga sõdurit. Esiküljel on Vabadusristi kujutis ja tekst: „1919-1920 langenuile vabaduse eest. Helme kihelkond. Tõrva linn.”

Õhne jõgi, mis annab Tõrvale koos linnas ristuvate orgudega kauni ilme, algab Veisjärvest. Läbib esialgu väikese, paari meetri laiuse ojakesena soiseid heinamaid, võtab siis Koorküla kuplistiku loodeserval suuna kirdesse. Jõe pikkus Veisjärvest Võrtsjärveni on 91 km, laius alamjooksul pärast suurima lisajõe Jõku suubumist on 30 meetrit. Alates Koorkülast on jõgi paadiga sõidetav. Suislepast Võrtsjärveni on jõgi sõidetav ka väiksematele laevadele.

Õhne läbib Tõrva linna 3, 5 km ulatuses. Jõel on palju lookeid. Jõgi ja tema kaldad ning org on paljudes kohtades maalilised ning meeleolukad.

Tikste oru lammi laius on 150-250 m. Oru nõlvad on valdavalt järsuveerulised. Algab Helme kirikumõisa alt ja ulatub Õhne jõe oruni. Oru maastik on vaheldusrikas. Läbides orgu pikisuunaliselt kohtab korduvalt moreense tekkega künkaid, metsaojakest, devoni liivakivi paljandeid ja mitut kristallselget allikat. Oru tõeline ilu – Tikste oja, on enne suubumist Õhnesse paisutatud. Ojas leidub jõeforelle ja lindudest kohtab haruldast sinirohelist jäälindu. Oru põhja ja nõlvu katab kuusemets, milles on lagendikke ja lõunapoolses toominga-, sarapuu- ja hall-lepatihnikuid. Oru põhjaveerul pesitseb kaldapääsukesi. Väga ilus on Tikste org kevadeti: siis kui toomingad õitsevad, siis kui juba aprillikuu lõpul kukub kägu, siis kui maikuus laksutab ööbik.

Oru põhjaveerul asub Pokardi loss. Ehitada lasi selle üks Helme Rennenkampfidest. Lossis on hulk aastaid (alates 1963. aastast) töötanud Helme Sanatoorne Kool.

Tantsumäe linnus paikneb seljakul, mida ühelt poolt ümbritseb 13-17 m sügavune Õhne jõe org, teiselt poolt soine heinamaa. Seljaku otstel on 3,5 m kõrgused vallid ning mõlemal pool lisaks veel erilised eelkindlustused, õue pikkus on 56 m ja laius 19 m. Selliseid komplitseeritud ehitusega linnuseid on Eestis üksikuid. Linnus on kasutusel olnud I at. teisel poolel ja 11.-12. sajandil. Tantsumäe kohal on Õhne jões väga sügav koht, mida nimetatakse Kellavõrendikuks. Siin olevat jõe põhjas kirikukell, mida vaikse ja selge ilmaga võivat näha. Tantsumäe eel on kujundatud puhkepark ja peokoht laululavaga. Sinna pääseb üle omapärase arhitektuurilise lahendusega jalakäijate silla.

Helme kalmistu jääb Tõrva linna külje alla. See on asutatud 1794. aastal. Tema esialgseks suuruseks oli 18 riia vakamaad (6 ha). Hiljem liideti paremal pool krundi saanud Tõrva Apostliku Õigeusu koguduse surnuaed ja 1940. aastal pühitsetud osa. Tänapäeval on kalmistu suuruseks 8 ha. Raudkivist puust torniga kabel on ehitatud 1916. aastal. 1998. aastal pühitseti kabeli kaunid vitraažaknad. Kalmistu on ümbritsetud kivivalliga. 1996. aastal valmis nägus kalmistuvärav. Kalmistule on maetud palju kohapeal ja kaugemal tuntud inimesi: rahvusliku liikumise tegelane Andres Erlemann (1833-1915), ajakirjanik Jaan Lammas (1860-1928), pedagoogid Karl Ruut (1862-1929), Anna Lammas (1867-1937), Ado Kaat (1867-1943), Madis Reisenbuk (1877-1947), esimene eesti rahvusest linnapea Johannes Märtson (1868-1935), Mulgimaa laulik Hendrik Adamson (1891-1946), ärkamisaegne koolmeister Märt Jakobson, koorijuht Maria Kull, kirjanik Liisa Perandi (1879-1947), Patküla mõisa omanikud von Loringhowenid, Hummuli mõisa omanikud von Himmelstiernad, Holdre mõisnikud Schwartzid, Leebiku mõisnikud Hendriksonid, eesti soost mõisnikud Erdellid, 36 Eesti Vabadussõjas langenud Eesti rahvaväe sõdurit, 25 enamlaste terrori ohvrit ja 9 Roobe lahingus langenut, Salme Bergmann-Ilmet – Vabadusristi II/3 kavaler, 1941. aasta sõjasuve ohvrid, arst Tõnis Bergmann, koolijuht Jüri Hansson, kodu-uurija Karl Veri, õpetaja Veronika Eleonore Viiret (1913-1993), Arnold Tomberg jt.

Helme kalmistu taga Keisripalu oja kaldal paikned kahe lohuga ohvrikivi. Kivis olevad lohud on pool meetrit pikad, 30 cm laiad ja 8 cm sügavad. Kivi olevat varem paiknenud Helmes hiies. Sealt oli see viidud Jõgevestesse, hiljem toodud praegusele asukohale. Kivi kohta on muistendi mitu varianti. Kirjanduslikult on rahvajutu ümber töötanud Jakob Tamm lugulaulus „Orjakivi”.

Legend Helme “Orjakivist”

Rahvasuu kõneleb kivi kohta järgmist. Helme mõisas käinud tööl vaeslaps, kelle vanemad surnud ja õed-vennad katku koolnud. Vaeslapsel oli ainus tasu teol käidud töö eest kuivanud leivakannikas ja kuri sõna. Ühel külmal ja vihmasel õhtul tulnud orjalapsuke jälle jalgu järele vedades töölt. Varsti kadunud viimanegi jõuraas ihust. Märganud tee ääres kivi, roninud sellele puhkama. Ohanud “ime, et sinagi, külm kivi, minu peale halastasid, mulle istepaika pakkusid. Inimeste süda on rahnust kangem, kivist kalgim.” Lapse silmad vajunud igaveseks kinni. Hommikul tõstnud tööle ruttavad orjad väikese pambu kivi pealt maha ja avastanud, et kivil on magaja keha jäljed.

Isikud

  • August Hermann 1891-1951. Töötas Tõrvas matemaatika ja füüsikaõpetajana ning inspektorina (õppealajuhataja). On töötanud õpetajana Tartus ja Tallinnas. Oli 1926-1934. Otepää gümnaasiumi direktor. On töötanud ka Põltsamaal ja Valgas.
  • Mart Jänes 1869-1933. Suurkaupmees ja majandustegelane. Oli Valgas ja Tõrvas kaupluseõpilane. 1899. a. alustas Tartus äritegevust. Tema riideäri oli Baltimaades suurim
  • Vello Kaavere 1936-1994. Teadusloolane ja genealoog. Sündis Tõrvas. Töötas mitmes Tartu koolis ja Baeri muuseumis. Avaldanud uurimusi Baltimaade geograafia ja baltisaksa suguvõsade kohta.
  • Meeme Karolin sündinud 1932 Tõrvas. Põllumajandusteadlane, tehnikakandidaat, EPA teadur ja õppejõud. Algatas EPMÜ-s põllumajandusliku energeetika õpetamist. Uurimus: Kartulikasvatuse mehhaniseerimise, mulla, kivide ja kartulimugulate füüsikalismehhaaniliste omaduste ning bioenergeetika alalt.
  • Madis Kõiv. Sündinud 1929. aastal. Füüsikateoreetik, filosoof ja kirjanik. Lapsepõlve veetis Tõrvas ja Valgas. Oli TPI ja TTÜ õppejõud ja Eesti TA füüsika instituudi teadur. Avaldanud uurimusi väljade kvantteooria ja elementaarosakeste füüsika alalt, tuletanud aja, ruumi ja välja vahelisest sümmeetriast lähtudes stringiteooria alus-võrrandi. Kirjutanud näidendeid, proosat, filmistsenaariumi ja kuuldemänge ning tegelenud maalikunstiga, koostanud võru keele lugemiku.
  • Herta Laipaik. (1921-2008) Sündinud Hummuli vallas. Lõpetas Tõrva ühisgümnaasiumi. Töötas „Postimehe” ja „Õhtulehe” toimetuses, Tõrva lastesõimes, Taheva lastesanatooriumis ja Tõrva haiglas. 1950-1953 oli väljasaadetuna Siberis. Kirjanduslikku tegevust alustas 1944. aastal. Kutseline kirjanik 1977. aastast. Avaldanud romaane, noorsoojutustusi, kuuldemänge, kriitikat ja publitsistikat. Paljudes teostes on kasutatud Helme kihelkonna rahvapärimusi
  • Tõnis Pulk sündis 1939. aastal Tõrvas. Keemik, keemiadoktor. Täiendas end välismaal. Olnud Keemilise ja bioloogilise Instituudi teadur. 1990. aastast TTÜ professor. Uurimusi tuuma magnetresonants spektroskoopia alalt. On „Inglise-eesti-vene keemia sõnaraamatu” koostajaid.
  • Madis Reisenbuk (1877-1947) Koolijuht, omavalitsustegelane. Töötas mitmel pool Eestis koolijuhi ja õpetajana. 1921-1932 oli Tõrva Ühisgümnaasiumi direktor. Andis aastatel 1922-1926 välja ajalehte „Tõrva Teataja”. Oli Tõrva alevi esimese volikogu liige ja esimene alevivanem, Tõrva linnapea 1929-1931 ja abilinnapea 1940-1944. Avaldas prantsuse keele õpperaamatuid.
  • Hans Salm (1934-2008) Kodu-uurija. Töötas 30 aastat korrakaitseorganites. 1985-1994. oli Valga muuseumi direktor. 1994-1999. sama muuseumi vanemteadur. On olnud paljude Valgamaaga seotud raamatute kaaskoostaja ja toimetaja. Koostanud „Tõrva-Helme-Hummuli”, „Helme kalmistu”, „Helme köstrimäe rohtunud radadel” ja „Sünnipäevast tänapäeva: sada aastat ühistu leti taga”.
  • Ants Tauts sündis 1936. aastal Tõrvas. Matemaatik, matemaatikadoktor. Töötas Füüsika, küberneetika ja Eesti Energeetika instituutides teadurina, TRÜ-s õppejõuna. Uurimusi matemaatilise, loogika alalt. On Eesti-Šveitsi kultuuriseltsi liige, aastast 2000 esimees.
  • Eduard Vääri (1926-2005) Keeleteadlane, filoloogiadoktor. Õppis Patküla algkoolis ja Tõrva gümnaasiumis. Oli TÜ õppejõud. Avaldanud üle 200 liivi keele ja kultuurialase artikli, uurimusi keeleteaduse alalt, koostanud eesti keele õpikuid, olnud võõrsõnade leksikoni koostaja. Toimetas „Mulkide almanakki”, asutas 1999 Eesti Keele Kaitse Ühingu. Tõrva gümnaasiumis on E. Vääri nimeline klass ja nimetahvel.

Helme

Helme koopad, park ja allikad. 18. sajandil oli see looduslik ja inimese poolt täiendatud pargikompleks koos romantiliste lossivaremetega, liivakaldasse rajatud grottidega, vallikraavi ületavate sildadega, templikujuliste paviljonidega ja Friedrich Schilleri mälestusmärgiga üheks huvitamaks ja ilusamaks paigaks Liivimaal. Linnusevaremetest põhja poole jätkuva seljaku kõrgel ja kitsal nõlval asub allikavete tegevuse tagajärjel tekkinud ja inimeste poolt laiendatud koobastik. Seda kasutati kas peidupaigana sõdade ajal või varuväljapääsuteena lossist. Kuni Teise maailmasõjani oli koobastik tunduvalt ulatuslikum. Koosnes seitsmest üksteisega ühendatud koopast. 1944. aastal toimunud lahingu käigus langes siia ja lähikonda mitmeid mürske. Nendest saadud põrutuste mõjul on koobastik valdavalt kokku varisenud viimase poolesaja aasta jooksul. Praegu pääseb kahte koopasse mäe idanõlvakult. Kolmas koobas (nn. Vanakurja vats) asub suures langatuslehtris. Koobastiku kivimiks on keskdevoni burtnieki lademe liivakivi, milles leidub kollast ja lillat savi ning halli aleuroliidi vahekihte.

Linnuse kohal all orus asub allikas. Nähtavasti oli siin muistne hiis. Rahvas käis siin veel 17. sajandil ristineljapäeval ja suvistepühal ohverdamas. Veel 20.sajandil käidi allikal vett toomas, kuna see pidi olema rohuks seitsme tõve vastu. Noored neiud ohverdasid siin aga helmeid, et säilitada oma ilu. Teine allikas asub oja kaldal.

Park mis laiub mõisa, linnuse ja koobastiku alal koosneb põhiliselt kodumaistest puuliikidest. Rohkesti on ka lehiseid, nulge, elupuid ja papleid. Puuliike on siin 39.

Helme ordulinnus on tõenäoliselt ehitatud 13. sajandi lõpul ja 14. sajandi algul. Et loss saaks võitmatu, olevat sinna müüritud Anne nimeline talutüdruk. On säilinud kõrged aknaavadega maakivimüürid. Pealinnus on põhiplaanilt põhja-lõuna sihis väljavenitatud ovaali kujuline, mille mõõtmed on 120×60 meetrit. Linnus on ehitatud kahe loodusliku oru vahel asuvale mäeseljandikule. Lossi varemete kohta on mitmeid muistendeid. Võib näidata kullatoobist jäänud jälge ja muud. Lossil oli 14. sajandil ehitatud kaks eelkindlustust. Esimese nimi on Keldrimägi. Sinna on maetud II maailmasõja ajal langenud 230 Nõukogude armee sõjameest. Keldrimäe vastas künkal asus muistne hiis ja ohvrikivi. Siin käidi õhtuti ohverdamas või meelt lahutamas. Eriti palju kogunes siia rahvast puude lehteminemise ajal. Praegu asub siin 2008. aastal paigaldatud mulgi neiu kuju.

Helme mõis rajati linnusest paarsada meetrit ida poole. 1620. aastal sai mõisa omanikuks Rootsi väejuht Pontus de la Gardie. Peale Põhjasõda kuulus mõis pikka aega Edler von Rennenkampffide aadliperekonnale. 1866-1892. oli mõis von Transehede perekonna valduses. 1892. aastast kuni 1919. aastani kuulus mõis Riidaja mõisast pärinevale von Strykide suguvõsale. Mõisa häärber ehitati esinduslikuks 18. sajandi 70ndail aastail von Rennenkampffide valduses oleku ajal. Ühekordne hoone on varaklassikalises stiilis. Mõisa kõrvalhoonetest on säilinud vaid mõned ehitised ja needki ümberehitatud kujul.

Helme Põllutöökool avati 1927. aastal. Valmistas ette algharidusega taluperemehi ja perenaisi. Helme Maakutsekool nr. 30 organiseeriti 1944. aastal Helme Põllumajanduse Mehhaniseerimise koolina. Koolis valmistati ette traktoriste-masiniste ning elektriku kvalifikatsiooniga farmiseadmete ekspluatatsiooniremondilukseppi.Tänaseks on kool suletud. Kompleksi rajatisi kasutab Helme Pansionaat.

Isikud

  • Keete Ainver (1905-1994) Proosakirjanik, sündis Patküla vallas. Töötas 1932-1940 Valgas eesti keele õpetajana põgenes 1944.a. Rootsi. Kirjutanud luuletusi, jutustusi ja kuuldemänge. Oma romaanides keskendub moraaliprobleemidele. Lõuna-Eesti taluelu on kujutanud romaanides „Rongatare” ja „Ainult üks aasta”.
  • Andreas Erlemann (1833-1915) Kooliõpetaja, köster ja rahvusliku liikumise tegelane. Õppis Valga Seminaris. Töötas 1859-1881 Helme algkoolis õpetajana ning oli 1859-1915 Helmes köster ja vallakirjutaja. Asutas Helmes Laulu ja Mängu Seltsi ning kihelkonnalaulukoori, mis osales 1869.a., 1979. a. ja 1891.a. üldlaulupeol. Juhtis Helmes Noortemeeste Heategevat Seltsi ja pidas õpetlikke kõnesid talupidamisest. Oli Eesti Aleksandrikooli Helme abikomitee esimees, kuulus Helme Põllumeeste Seltsi. Koostas esimese eestikeelse muusikateooria õpiku „Musika õppetus …”.
  • Jaan Haabjärv (1914-1946) Tenor. Tema lapsepõlv möödus Uru väiketalus. Oli väljapaistva andega kunstnik.
  • Elmar Karu (1903-1996) Psühhiaater, meditsiinidoktor. Sündis Helmes. Töötas Tartu Ülikoolis õppejõuna, oli kateedri juhataja, prodekaan ja dekaan. Olnud Tartus kohtuarst ja Tartu Kliinilise psühhoneuroloogiahaigla peaarst. Uurimusi alkoholismi, skisofreenia, psühhiaatrilise abi ja ajaloo alal.
  • Peep Leppik, sündinud 1941.a. Õpetaja ja pedagoogika teadlane, pedagoogikakandidaat. Töötanud õpetajana Valga koolides, 1973. aastast Helme kutsekoolis. Uurinud tehnovahendite kasutamise mõju õpetamisele, vasakukäelisust, õpetajate tööalaseid hoiakuid ning sotsiaalseid probleeme koolis.
  • Ernst Masik (1890-1949) sündis Helmes. Oli Tallinna Tehnikumi õppejõud ja laevaehitusosakonna juhataja ning Kaubandustööstuskoja laevasõidunõunik. Uurimusi laevanduse, sadamate ja ühendusteede kohta. Suri vangistuses Sverdlovski oblastis.
  • Märt Mägi sündinud 1942 Helme vallas. Oli Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi teadur. Uurinud tuuma magnetresonantsi meetoditega orgaaniliste ja anorgaaniliste ainete keemilist struktuuri.
  • Johannes Märtson (1863-1935) Esimene eestlasest linnapea, farmatseut. Töötas apteekrina Tõrvas ja Valgas. Oli Valga linnapea 1902-1917. Agar seltskonnategelane. 1917.a. kolis Tartusse. Oli I ja II Riigikogu liige. Vanaduspäevad veetis Tõrvas.
  • Salme Raatma. Sündinud 1915.aastal Helme vallas. Luuletaja ja lastekirjanik. Lõpetas Tõrva ühisgümnaasiumi. Elanud 1939-1964 Saksamaal, aastast 1964 Soomes. Avaldanud ajakirjanduses lastelaule ja jutte, lühiproosat, luulet ja esseid.
  • Jaan Soots (1880-1942) oli sõjaväelane ja riigitegelane. Kindral-major, osales Vene-Jaapani ja I maailmasõjas. Ta oli kõrgeima auastmega (polkovnik) ja ametikohaga eestlane Vene armees. Tuli 1917. aastal Eestisse, siin määrati ta Eesti jalaväediviisi staabiülemaks, alates 1919. aastast ülemjuhataja staabiülem. Autasustati Vabadusristi I järgu I liigiga. Osales Tartu rahukonverentsil. Ta oli sõjaminister aastatel 1921-1923 ja 1924-1927, I-II Riigikogu liige, Tallinna linnapea ja ülemlinnapea 1934-1939 ning Mulkide seltsi esimees. Hukati 6. veebruaril 1942. Ussolje vangilaagris. Tema kodutalu õuel on mälestuskivi.
  • Henn Tiivel. Sündinud 1937 Helme vallas. Koreograaf-lavastaja, rahvatantsupedagoog. Töötas õpetajana, rahvatantsujuhina, olnud TÜ rahvakunstiansambli juht ning olnud noorte ja üldtantsupidude ning üliõpilastantsupidude üldjuht. Loonud tantse harrastusrühmadele ja massilavastusi.
  • Hans Truu (1903-1957) oli tehnikateadlane, tehnikateaduste doktor. Sündis Helme vallas. Töötas Eesti Rahvuslikus Jõukomitees ja Krulli tehases, 1944-1957 Energeetika Instituudis. Uurimusi kohalike kütuste energeetilise kasutamise ja kateseadmete kohta.
  • Karl Tuvike (1892-1960) oli köster-organist, koorijuht. Töötas Helme kirikus kösterorganistina aastatel 1915-1944, laulmisõpetajana Helme kihelkonnakoolis, Tõrva ühisgümnaasiumis ja Helme kodunduskoolis. Juhatas Helme kirikukoori ja Helme-Tõrva Haridusseltsi segakoori. Oli Valgamaa esimese laulupäeva (1923) üks üldjuhtidest. Olnud Helme valla Kaitseliidu ülem ja tegutsenud kohalikes seltsides. 1927-1930 toimetanud ja andnud välja ajalehti „Helme-Tõrva Elu”. 1950-1956 oli vangistuses.
  • Haldur Õim, sündinud 1942.a. Helme vallas. Keeleteadlane, filoloogiadoktor. Töötas Tartu Ülikoolis teadurina ja õppejõuna, 1986. aastast professor. Olnud lektor Soomes ja Saksamaal. Uurimusi teoreetilise ja arvutilingvistika, semantika ning pragmaatika alalt.

Helme Koduloomuuseum

1975.a. alates on Helme Koduloomuuseumi rajajad seltsitegevusena ümbruskonna elanikelt vanavara kogunud. 1979. a. saadi seltsi kasutusse endine Helme kiriku pastoraat ning see kohandati ümber muuseumile kõlbulikuks. Rahvaalgatus on siiani jäänud muuseumi elushoiul ja arengul oluliseks mõjuteguriks. Tänasel hetkel on Helme Koduloomuuseum nelja omavalitsuse ülalpidamisel, säilitades kihelkondlikku järjepidevust kultuuriloolise pärimuse hoidmisel.
Muuseumi pargis on võimalik telkida, lõkkeplatsi ääres piknikku pidada ning korraldada kokkutulekuid.

 

Holdre

Mõis. 16. sajandi keskpaiku rajatud mõis kuulus kuni 1767. aastani Holleritele. Nendelt tuleneb ka mõisa hilisem nimi. Alates 1909. aastast kuni võõrandamiseni kuulus mõis Woldemar von Ditmarile. Hoone arhitektiks oli Otto Wildau, kes on ka Taagepera lossi autor. Heimatstiili sugemetega ehitatud juugendstiilis mõis on kõrge, kapriisseid nurki moodustava katusega, sammaste ja pisut groteskse siluetiga.

Lasa järv (8,5 ha) – punakaspruuni veega. ( Koorkülast 5 km lääne pool asuv kaheosaline järv, pindala 8,5 ha, suurim sügavus 4,6 m. Sügavaim koht on järve lõunaosa. Järve ümbritseb rabamännik, ainult kagukallas tõuseb kõrgemale, moodustades heinamaaga kaetud künka. Kaldad on pehmed ja turbased, kaetud turbasamblaga. Põhi on kaetud turbamudaga. Enam-vähem umb-järv, kuhu voolavad sisse mõned kraavid. Järve oranž kuni punakaspruun vesi on vähese läbipaistvusega (1,3-1,7 m). Taimestik on väga liigivaene (ainult 6 liiki) ja vähene. Kaldavees kasvab peamiselt tarna, veidi ussilille, veepinnal leidus kollast vesikuppu ning ühe laiguna haruldast lamedalehist jõgitakjat. Kaladest on järves ahvenat ja haugi. Lagesoo ehk Märdi järv (18,3 ha) vaevalt meetrisügavune punakaspruuni veega. Vesi on mineraalainevaene, väga happeline ja orgaaniliste ainete rikas. Lääne- ja loodepoolses osas esineb laukaid. Ainsaks kalaliigiks on ahven ja peamiseks taimeliigiks on selles kollane vesikupp.

Pupsi järv asub Valga maakonnas Taageperast lõunas Valga maakonna edelanurgas, Läti piiril; Mäsajärvest 1 km edela pool. Loode-kagu suunaline piklik veekogu. Absoluutne kõrgus on 77,4 m, pindala 8,3 ha (sellest asub Eestis 4,3 ha); suurim sügavus 2,5 m (sellest puhast vett 1,5 m). Madalate kallastega soojärv, mida ümbritseb mets ja heinamaa. Kõrgem ja kõvem on idakallas, kuhu ulatub madal mäeseljak ja kus asus Pupsi talu. Kogu järve piirab õõtsikuriba. Järve põhja katab paks muda. Läbivool on nõrk. Järve pruunikaspunane vesi on kihistumata ja mudani läbipaistev. Järv on väga taimestikurikas, rohkesti (22) leidus suurtaimede liike. Kalastik koosneb särjest, ahvenast, haugist, linaskist ja kogrest (viimast kõige enam). Märgataval hulgal on esinenud ondatrat. Eriti kauniks muudab järve ohtralt esinev vesiroos.

Lilli Suburgi kool

1899. a. tuli Egeri tallu perenaiseks Lilli Suburgi kasutütar Anna Wiegandt (1867-1937). Peremeheks oli ajakirjanik Jaan Lammas. Anna oli üks haritumaid naispedagooge. Ta oli juhatanud Lilli Suburgi tütarlastekooli Viljandis. Peale Anna abiellumist kolis kool Egeri tallu. Siin pidas Anna Lammas Lilli Suburgi abiga kooli 1906. aasta kevadeni. Kool oli 2-klassiline, 4-aastase õpiajaga ja valmistas ette tütarlapsi gümnaasiumi astumiseks. Lilli Suburg elas Egeril 1899. aastast kuni Esimese maailmasõjani. Koolis õpetas ta eesti ja saksa keelt ning joonistamist.

Isikud

  • August Eelmäe sündinud 1931. aastal Holdre vallas. Kriitik ja kirjandusteadlane. Töötanud Fr. Tuglase muuseumi juhatajana, Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse osakonnajuhatajana. Avaldanud kriitikakogumikke, koostanud luule- ja novellikogumiku, on „Eesti kirjanduse ajaloo” kaaskoostaja.
  • Lembit Eelmäe, sündinud 1927. aastal Holdres. Näitleja. Töötas näitlejana „Endla” teatris. On 1957. aastast „Vanemuise” näitleja.
  • Jüri Hansson (1888-1982) oli koolijuht ja kultuuritegelane. Sündis Holdre vallas, õppis Valga linnakoolis. Õpetajana töötas 1909. aastast, Tõrvas 1919. aastast. 1923. aastal asus tööle Patküla kooli, 1941-1950 oli selle kooli direktor. 1950.aastast oli Tõrva Keskkooli lauluõpetaja. Oli koorijuht, Tõrva laulupäevade üldjuht, lavastas näitemänge ja operette ning on loonud laule.
  • Aleksander Jaakson (1892-1942) Sõjaväelane ja riigitegelane, kindralmajor, sündis Holdre vallas. Teenis tsaariarmees, 1917. aastal tuli Eesti rahvusvägedesse. Oli Vabadussõjas pataljoniülem. Autasustati Vabadusristi I liigi 3. järguga, autasumaaks kingiti Bokardi mõis Tõrva külje all. Pärast Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist töötas Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülemana. 1938-1939 oli EV haridusminister, 1939-1940 Sõjavägede staabi ülem. Hukati 2. oktoobril 1942 Vjatka vangilaagris.
  • Johan Kõpp (1874-1970) Usuteadlane, kultuuri- ja haridustegelane, memuarist, teoloogiakandidaat. Sündinud Holdres. Oli Pärnus kooliõpetaja, Laiuse pastor, Tartu Ülikooli professor, prorektor ja 1929-1937 VI Riigikogu liige. Põgenes 1944.aastal Rootsi, oli sealse eesti kiriku piiskop ja peapiiskop. Avaldanud usuteaduse ja kultuurilookäsitlusi. Sünnipaigas on mälestuskivi.

Ala

Kirik on ehitatud 1674. aastal. Pärimuse järgi oli üks mõisaomanikest (Stackelbergidest) olnud merehädas. Ta palvetanud ja lubanud pääsemise korral ehitada kiriku.

Kalmistu on rajatud 1773. aasta paiku. Kalmistu taganurgas on Sõnni talu omaniku Mats Erdelli perekonna matusekabel. Kalmistul puhkab Hella Wuolijoe vanaisa Ott Kokamägi. 1929 toodi siia Soomest kirjaniku ema Katariina Murriku põrm.

Ala põhikool avati endises kõrtsihoones 1. oktoobril 1919. 1934-1936. ehitati ümber koolimajaks. 1966. valmis uus õppehoone.

Isikud

  • Mats Erdell (1792-1847) oli üks esimesi eesti talupojasoost mõisaomanikke, 1816. aastast oli Sõnni talu peremees. 1830.a. võttis rendile Patküla rüütlimõisa, 1836. ostis Roobe mõisa pandikirja.
  • Hella Wuolijoki (1886-1954) Soome kirjanik ja ühiskonnategelane. Elas 1904. aastast Soomes. Võitis rahvusvahelise tunnustuse näidenditega. Varasemas loomingus on Valgamaa motiive ja oma suguvõsa prototüüpe (vanaisa Ott Kokamägi, tädi Leena Kokamägi ja ema Kadri Murrik).

Sooglemäe talu – Mulgi Elamuskeskus

2008 aastal Mulgi Kutluuri Instituudile Taagepera lossi omanike poolt kingitud Sooglemäe tallu rajatakse Mulgi Elamuskeskus. Sooglemäe talu esindab 20. sajandi alguse talu koos häärberi,kõrvalhoonete ja pargiga.

Tulevikus saab seal näha, kuidas elasid rikkad mulgid, võtta osa õpitubadest ja tutvuda püsiekspositsiooniga ning osa saada põnevatest üritustest.

Taagepera

Loss ehitati 1907-1912. kohale kus paiknes varasem puust mahapõlenud mõisahoone. Arhitektiks oli Otto Wildau. Hoone kõige efektiivsemaks osaks on 40 m kõrgune torn. Hoone koosneb kahest liituvast korpusest, efektsemalt on kavandatud mõisa sissesõiduteele pööratud põhjakülg, kus kahele suhteliselt laiale viilule vastandub rõdude-ärklite pärg. Taagepera loss ehitati väga erinevana teistest mõisahoonetest Eestis. Ükski ruum ei sarnanenud teisega. Ruume ehitati lossis 97. Teisel korrusel olid külalistetoad. Uudisasjadeks olid juba algselt veevärk, heitvete ärajuhtimine ja oma elektrivalgus. Raha suurepärase lossi ehitamiseks saadi metsamaterjali müügist.

Sanatoorium avati lossis 22. juunil 1922. Esialgu oli sanatooriumis 50 kohta, hiljem tõusis kohtade arv 100ni. 1939. a. alustati uue sanatooriumihoone ehitamist. Lõpetati 1947. aastal. Nõukogude võimu ajal oli kohtade arv tunduvalt suurem. 1966. a. asutati lossitorni väike muuseum. Hiljem on siin ravitud närvihaigusi ja alkoholismi. Seejärel oli siin Helme valla hooldekodu. Praegu on lossis hotell.

Park on rajatud 20. sajandi algul. Park on planeeritud Riia arhitekti Kuphaldi koolkonna arhitekti poolt. Pargis on rohkesti ringikujulisi sektoreid ja alleesid. Juugendstiilis väravad valmisid 1910. aastal. Pargis on 97 puuliiki. Nendest huvitavamad on kaks suurimat Eestis kasvavat siberi kuuske, võimas must pappel, paberikask, mitu põõsakujulist põldvahtrat, mitu euroopa nulgu, mandžuuria pähklipuu, jaapani enelas jt. Aias asub pooleldi lõhutud kivikalme. Teine kivikalme on lossist loode pool Lilli tee ääres põllul.

Tündre järv

Taageperast edelas 5 km kaugusel. On loode-kagusuunaline lookleva kaldajoonega 2,5 km pikk ja maksimaalselt 350 m lai. Järve pindala on 72, 9 ha, keskmine sügavus on 4, 9 m; suurim sügavus 10, 6 m. Vesi on kollakaspruuni, kaldad liivased, loodeosas soostunud. On meeldivaks puhkekohaks. Sinna on rajatud RMK poolt lõkkekoht koos telkimisvõimalusega.

Isikud

  • Linda Kongo, sündinud 1929. aastal. Töötas Eesti Loodusuurijate Seltsi teadussekretärina. Uurinud seltsi ajalugu ja avaldanud kirjutisi antropoloogia, geoloogia ja looduskaitse ajaloo ning loodusgeograafia alalt.
  • Näitleja Karl Verry (Veri) (1898-1978) sündis Taagepera vallas. Oli 1933-1940 „Sädeme” näitleja ja laulja.

 

Rutu mägi

on Sakala kõrgustiku kõrguselt teine mägi – absoluutne kõrgus 146 m üle merepinna.

Rutu mäed tähistavad Sakala kõrgustikul pikemaaegset jääserva peatust. Sakala kõrgustik vabanes mandrijääst üle 12 000 aasta tagasi 460-480 aasta jooksul.

Kõrgustiku tuumiku moodustavad Rutu mäed.

Rutu mäed on mõhnastikulised ja neis esineb sulglohke, mille läbimõõt ulatub 20-100 meetrini. Siin on umbselt lõppevaid sügavaid orge, millel on järsud veerud. Mäed on kaetud liigirikka metsaga ning ainulaadne on ligikaudu 200-aastane männik, mille puude kõrgus ulatub 30 meetrini. See on Eestis ainulaadne.

Rutu maastikukaitseala läbivad aegade jooksul metsloomade liikumisel kujunenud liikumisrajad.

Rutu mägede kaitseks, eksponeerimiseks ja sealse elustiku säilitamiseks loodi 1990. aastal maastikukaitseala. Kaitseala pindala on 328 ha. Metsakaitse eesmärgiks on elustiku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine.

Piirkond kuulub looduskaitsevõrgustiku «Natura 2000» esimese lisa elupaigatüüpide (okasmetsad oosidel) hulka.

Ettevalmistatud RMK lõkkekoht, telkimisvõimalus, parkla.

Praegusel Rutu maastikukaitsealal toimusid filmi “Nukitsamees” võtted. Aastal 1981 valminud linateos põhineb Oskar Lutsusamanimelisel lastejutul. Metsamoori maja ehitati Rutu põlismetsa. Võtteplats on aga tänaseks muutunud tundmatuseni, kuna piirkonnas on tehtud metsatöid ja vanad juurdepääsuteed on metsistunud.

Sinejärv

on salapärane ja sügav allikajärv. Muiste olevat seal olnud ohverdamiskoht. Järv on väike, selgeveeline, 150 meetrit pikk ja 40 meetrit lai. Järve ümbritsevad mäed, vesi paistab eriti sinine allikaaukudes. Järves on kaks väikest saarekest.

Ainja on paikkond Sakala kõrgustikul, Nuia ja Taagepera vahel. Sudiste teelahkme ja Sinejärve vahel on kõrged ja järsunõlvalised metsaga kaetud kaunid Ainja mäed. Mägede absoluutne kõrgus merepinnast on 123 meetrit, need koosnevad kruusast, liivast ja lubjakivist.

Karksi parunite ajal oli siinsete metsade all siledad kruusateed ja üle ojade valgeksvärvitud kaarsillad.

Ainja järv

Praeguses kohas oli paisjärv juba XIX sajandi, kui seal töötas vesiveski. Paikkond oli Ainja nime saanud ühelt aastaid veskis töötanud möldrilt, kelle perekonnanimi oli Ain. Nii paisjärv kui vesiveski hävisid 1855. aastal, kui suurvesi lõhkus veskitammi.

1912. aastal rajati sinna saeveski, mis töötas paarkümmend aastat. 1928. aasta vihmasel suvel purunes aga järve pais ning veekogu jooksis uuesti tühjaks. Saeveski pandi seejärel tööl masinate jõul ning järv jäigi veeta.

Praegune järv paisutati üles 1952. aastal, kui ojale ehitati ette suur puust tamm. Tekkis ligi 15 hektari suurune ja 4 meetri sügavune veekogu. Järve ulatub pikk ja kõrge poolsaar, mida rahvas kutsub Toonimäeks. 1964. aastal võeti järv omapärase kaldajoone ja kauni ümbritseva maastiku tõttu looduskaitse alla. Ainja maastikukaitseala hõlmab tegelikult suuremat territooriumi kui paisjärv. 1990. aastal ühendati Ainja järve kaitseala sellest mõne kilomeetri kaugusel asuva Sinejärve omaga.

Veekogu ääres tegutseb kaks turismiettevõtjat. Kiini talu puhkeküla pakub suvel soovijatel võimalust telkida või magada haagissuvilates. Ööbijate käsutuses on soojak sauna ja köögiga ning puhkajatel on võimalik laenutada paate ja vesijalgrattaid.

Käbi puhkemaja asub järve idapoolsel kaldal. Aja jooksul on puhkemajast välja kasvanud puhkekompleks mis sisaldab päris suurel territooriumil ja erinevatel tasanditel asetsevaid: Peamaja, paadimaja, saunamaja.

Karksi-Nuia

Karksi-Nuia linn olla tekkinud XIX sajandi teisel poolel Nuia kõrtsi juurde, mille nimi tulnud kohalike kangest vaimust: seal olla sagedasti tülitsetud ning nuiadki kanguseprooviks käiku lastud. Maanteede ristumiskohale kogunesid ääremailt käsi- ja põllutöölised ning rajasid sinna asula.

Linna lõunaservale rajati 1876. aastal Rahumäe kalmistu ja samas on Arumäe kalmistu. Sinna on sängitatud rahvamuusikud Helena ja Peeter Animägi, kauaaegne Nuia arst Jakob Äärma, kurttummade õpetaja Volmer Univer.

Kalmistute läheduses taasavati 2008. aastal Karksi kihelkonnast Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas.

EAÕK Karksi-Nuia Püha Aleksei kogudus on asutatud 1847. aastal. Kivist kirik on ehitatud 1868. aastal ja see on pühitsetud metropoliit Aleksei auks.

Nuia Keskkooli ja praeguse August Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi eelkäija on 1919. aastal loodud kuueklassiline algkool. Kooli ümber on ilus park ja lähedal asub Kuningamägi. Siin paiknesid Põhjasõja ajal kindral Šeremetjevi kahurid.

Kooli pargis avati 1988. aastal mälestuskivi “300 aastat hariduselu Karksis”. Samas läheduses tähistab mälestuskivi vendade heliloojate Friedrich August Saebelmann ja Aleksander Saebelmann-Kunileid sünnikohta.

Karksi ürgoru serval puhkab jalgu kirjanik August Kitzberg (1855-1927). Monument püstitati 1990.a. septembris.
Kirjanik August Kitzberg leidis oma loomingu prototüübid otse kohalike inimeste hulgast.

Karksi lossivaremed, kirik, ürgorg

XIII sajandil asus praeguse kiriku ja lossivaremete kohal tõenäoliselt eestlaste linnus. Kivilinnuse rajamist alustas ordumeister Goswin Herike 1357. aastal. Nähtavasti leidis ehitamine aset mitmes etapis. Karksi linnus kujunes Viljandi kõrval teiseks väga võimsaks linnuseks.

Loss koosnes lääne pool paiknevast pealinnusest ja sellest vallikraaviga eraldatud avarast eeslinnusest.

Arvestades püssirohu kasvavat populaarsust alustati XV sajandil uute ulatuslike ümberehitustöödega. Lossi põhjaküljele rajati seniste müüride ette kindlustused poolümarad suurtükitornid, mis talusid suurtükituld paremini kui kandilised tornid.

Pealinnus oli korrapärase nelinurkse põhiplaaniga kastell-tüüpi neemiklinnus, mille kolm tiiba olid hoonestatud.

Hoonestamata oli läänepoolne välismüür. Pealinnuse ees, ürgoru poolses osas asus õu, kus kivisammastele toetuv tõstesild viis üle vallikraavi eellinnusele.

Karksi kivilinnusest on tänapäeval säilinud vaid mõned müürijäänused edelaküljel, mõned müürilõigud pealinnust eellinnusest lahutava vallikraavi ääres ning kirdeküljel. Säilinud on ka sillasammaste katkendeid pea- ja eellinnuse vahel.

Pikka aega oli Karksi ordu foogtide asukohaks. Neist aegadest on tuntud ka kohalike talupoegade pruulitud õlu, mille ekspordiga alustati 1425. aastal. Nimelt tasus tollane foogt kuue vaadi kohaliku õllega Saksa Ordu meistrile Nesselrodele soomuskatte eest.

Kui ordumeister Johann Wolthus Herse 1470. aastal oma residentsi Riiast Viljandisse viis, sai Karksist komtuuri residents. Esimeseks siin resideerunud komtuuriks oli Bernd von der Heide.

Ordu on Karksit kasutatud vanglana, nimelt suri siin kinnipeetavana 1484. aastal Riia praost Georg Holland.

1535. aastal ühendati Karksi foogtkond Liivi ordumeistri alaga, mille keskus oli Võnnus.

1562. aastal andis Poola kuningas Sigismund August Karksi lossi kaasavaraks oma õele Katariinale, kes abiellus Soome hertsogi Johaniga, kuid juba järgmisel aastal langes Karksi Rootsi vägede kätte.

Sõda käis edasi ja 1573. aastal vallutasid lossi venelased ja Ivan IV, kes aastatel 1573-1578 Karksi lossi koguni Liivimaa kuninga Magnuse ja tema õukonna elupaigaks andis.

Liivi ja Poola-Rootsi sõjad purustasid Karksi linnust halastamatult. Taastatuna ja parandatuna säilis toona kaitsevõimelisena vaid eeslinnus. Eeslinnus jäi lõplikult varemetesse arvatavasti Põhjasõja ajal.

Rahvas teab kõnelda, et ühte pealinnuse nurgatorni (rahvasuus Kadrina tulp) olevat elusana müüritud Maimu ema Katariina.

Karksi kiriku ja lossi ehitamine polnud kerge – töö ei tahtnud mitte kuidagi edeneda. Kogu päevatöö hävis öösel. Müüride püsima jäämiseks oli vaja ohvrit. Nii kutsutigi rahvas kokku ja küsiti: „Kes tahab kiriku võtmeid kanda?”

Noor tüdruk Kadri nõustus. Ta võeti kinni ja müüriti elusalt läänepoolsema nurgatorni seina sisse. Töö edenes ja peagi olid nii loss kui ka kirik valmis. Müürijäänuseid nimetab rahvasuu tänapäeval Kadrina tulbaks.

Poola-Rootsi sõda ja katk olid Hallistes ja Karksis ellu jätnud ainult ühe Peetri nimelise mehe, ja naise, kes asunud kihelkonna eri servades. Nõnda nad kõndisid üksikuna ja unetuna ringi, kuni mees nägi jälgi ja leidis tütarlapse. Esialgu tütarlaps põgenes. Lõpuks leidis aset rõõmus kohtumine. Noored abiellusid. Et oli palju tühje talusid, valisid nad neist parima. Metsad olid täis metsloomi, ka põlluharimine edenes, elu läks hästi. Sündis hulk lapsi ja kihelkond hakkas taas rahvaga täituma. Koos otsustati Karksi mäele kirik ehitada. Kiriku alusmüüridele auku kaevates tabas ehitajaid õnn – nimelt leiti kuldne härjaike ja mitmeid muid kuldasju. Leid aitas ehitust ja toredate kirikuriistade muretsemisel. Ehituseks kasutati sõja ajal piirajate poolt vallikraavi heidetud palke. Eestvedaja auks hakatigi kirikut Peetri kirikuks nimetama.

Karksi linnuse juurde on kuulunud apostel Peetrusele pühitsetud kabel, mis XVI sajandini teenindas ka ümbruskonna elanikke. Nii nagu linnus, nii on ka kirik korduvalt kannatada saanud ja koos linnusega uuesti üles ehitatud.

Andmed väljaspool lossi asuvast Peetri kirikust pärinevad aastast 1688, mil on teateid linnuseväravate lähedale ehitatud puust kirikust. Selle täpsem asukoht on teadmata. Kirik hävis aga 1703. aastal Põhjasõjas. 1730. aastal ehitati samasse kohta uus puust kirik.

Mõte ehitada endise ordulinnuse varemetesse kivikirik sündis aastal 1773. Idee sai teoks ja kirik pühitseti 3. septembril 1778. aastal.

Tavaliselt saab kirikute järgi ilmakaari määrata. On reegel, et altariruum asub alati idas ja torn läänes. Et Karksi kiriku ehitusel püüti ära kasutada linnusemüüre, siis näitab selle kiriku torn lõunasuunda ja altariruum põhjasuunda. Vanade müüride kasutamise tõttu algasid aga kiriku hädad. Kirik ehitati linnuse idamüüri äärde, järsu Karksi ürgoru nõlvale. Et kõrvuti sattusid vana ja uus vundament ning ka ehitusalune pinnas oli ebastabiilne, hakkas torn varsti oru suunas ära vajuma. Seesama Karksi lossivaremetes asuva Peetri kiriku kellatorni kalle on torni tipus 205 sentimeetrit.

Sarnaselt Kolga-Jaaniga ei ole Karksi kirikul kooriruumi, altar paikneb ühelöövilise saali põhjaosas, kus pikihoonega liitub ka käärkamber. Kiriku barokse üldpildi loovad massiivne neljatahuline kivitorn puidust vahekupli ja kiivriga, samuti räästaga katus, karniisid ja kõrged kaaraknad lukukivi ja nurgaelementidega kaarraamistuses.

Kiriku väärtuslikumad kunstimälestised on 16 maali XVIII sajandi teisest poolest oreli vääril ning XVIII sajandil Viljandis valminud vasest laelühter.

Rokokoomotiividega hilisbarokne altar on valminud Riias Appelbaumi töökojas 1760.-1770. aastatel.

Kirikus on alles XVII sajandist pärit vana kiriku altar.

Orelimeistri Ernst Carl Kessleri firmas valmistatud oreli sai Karksi kirik endale 1847. aastal. See oli üks väheseid selle firma säilinud pille.

Karksi kiriku altari kohal seina sees oli uks, mis hiljem kinni naelutati. Kui uks veel avatud oli, võis selle taga näha vanu kuldasju. Ja seal nähtud ka alati ilmutusi. Kord istunud kullapüti otsas väike must koer, kord olnud must kass ja kord vahtinud jälle must suurte sarvedega oinas ukse peal.

Kord visanud Karksi kiriku vöörmünder pühkmed sinna sisse. Siis tulnud kolm musta meest, mustad vammused seljas ja laia lehega kaabud peas, keldrist välja ega andnud enam vöörmündrile hingerahu.

Kui kiriku vöörmünder koju läinud, tulnud need mehed metsas tee peal vastu ja ütelnud: „Mis sa meist tahad, et sa kiriku pühkmed sinna keldrisse viskasid?” Ja nõnda kiusanud nad vöörmündrit alati.

Karksi kiriku käärkambri all olevat juba lossi ajast üks suur kelder, kust pääsenud salakäigu kaudu maa-alustesse varakambritesse, mis omakorda olid Vanapagana valvata.

Praost Julius Leo Immanuel Girgenson (Karksi õpetaja aastatel 1877-1911) märganud, et jutluse ajaks käärkambrisse jäänud vöörmündritel on pärast alati kõva kilk peas ja viinahais käib suust välja. Kord läinud praost ootamatult asju uurima ja leidnud käärkambrist luugi, mis viis põranda alla. Mees sattunud ruumikasse keldrisse. Keset ruumi olnud viinavaat ja sellel kaksiti Vanapagan. Vana laseb muudkui vaadist viina ja jagab vöörmündritele, kes suurest rõõmust laulu mörisevad ning vaadi ümber tantsu löövad. Praost saanud maruvihaseks, kihutanud purjus vöörmündrid trepist üles ja kiriku uksest välja: „Et teie haisugi siin ei oleks!” karjunud ta ja põrutanud pühas vihas jalaga vastu põrandat. Sellest tekkinud mõra torni ja kiriku vahele. Praosti käsul müüritud käärkambris käik kinni. Vanapagan sulgenud keldris salakäigu.

Karksi kandis tuntud mees, vana Ligur teadnud kõnelda, et lossi keldritesse jäänud lugemata hulk viina- ja veinivaate. Pikapeale hakanud vaadid mädanema ja lekkima. Kange ja kallis märjuke ujutanud üle keldrid, kuni leidnud väljapääsu torni alt. Tekkinud allikakene hakanud liiva torni alt välja uhtma ja torn hakanudki vajuma. Viina- ja veiniallikas voolanud tasapisi aasta ringi, iseäranis virgalt jaanipäeva aegu. Väikeses sälkorus olnud alailma paks alkoholiaur. Mida aeg edasi, seda sagedamini pandud tähele, et kirikutagusele nõlvale kauemaks istuma jäänud peolised olnud kas kergelt vintis, lausa purjus ja pikali või siis „kõva auru all”. Sealt levinudki see ütlemine laiemalt rahva hulka.

Kiriku olulised remondid 1840. ja 1841. ning 1928. aastal on seotud torniga. Nii ankurdati 1928. aastal torni läänesein kahe tõmmitsaga kiriku idaviilu külge. 30 aastat hiljem oli vajuv torn oma kinnitused osaliselt lahti rebinud. Avariikomisjoni arvates tulnuks torn lammutada, õnneks jäi plaan teostamata. Läks peaaegu 40 aastat, enne kui 1994. aastal otsustati torn Tartu vanalinnas kasutatud keeruka „ehituskirurgia” abil päästa.

Torni ümber paigutati kaheksa kümne meetri pikkust puurvaia, mis koos vundamente läbivate raudbetoontaladega moodustasid tornile uue kandva aluse. Torni edasine vajumine õnnestus peatada.

1995. aastal algas tornikiivri restaureerimine. Torn otsustati taastada algsel kujul. Erinevalt vanast tornikiivrist monteeriti uus kokku maa peal ja 16 tonni kaaluv kiiver tõsteti paika 17. novembril 1995. aastal.

Kui kraana Karksisse jõudis, siis selgus, et see ei mahu linnuse väravast sisse. Et see siiski võimalikuks osutuks, tuli teed sügavamaks kaevata. Tööde käigus tuli päevavalgele mündileid, mis koosnes hõbesõrmusest, vaskhaagist ja 97st XVI ja XVII sajandi hõbe- ja vaskmündist.

Lossi keldris asuvaid rahatünne valvavat vanapagan musta kassina. Tegelikult olnud sarvilisi vägimehi koguni kolm. Kaks neist olid heal elujärjel: lossi juures elav Lasna ja Koodiorus elav Lisna, kolmas Mäkistes oli kehval järjel, tema nime ei mäletata, ja kaks jõukamat temaga ei suhelnud.

Lasna ja Lisna seevastu olid head sõbrad, kes kõike vennalikult jagasid. Kui ühes peres leiba küpsetati, visati leivalabidal paar tükki Karksist Koodiorgu (Vana-Karistes). Samuti lennutati vastastikku vajaduse korral tööriistu.

Perepojad armastasid koerust teha: söönud heinaliste pudrukarbid ja töömeeste leivakotid tühjaks, asemele panid kivid.

Kui ükskord oli keegi orgu surnud täku viinud, toimetasid pojad selle lossi söögisaali lauale ja panid noa-kahvli kõrvale.

Kuid kohalike inimestega said vägimehed hästi läbi, sageli tulid häda korral appigi. Ristiinimeste arv kasvas, vägimehed aga olid paganad. Hiljem hakati neid sellepärast vanapaganateks kutsuma.

Karksi inimestele meeldis väga laulda, lauldi kõikjal, ka vaimulikke laule. See ei meeldinud vägimeestele. Samuti ei meeldinud vanapaganatele Karksi rahva suured karjad, sest härgade möirgamine segas neid. Üheskoos otsustati mujale kolida. Lahkudes sajatanud üks: „Kadugu tüdrukute häbi ja härgade kasv!” Pole teada, kuhu Karksi vägimehed kolisid.

Karksi linnuse juurde viiva tee ääres, endisel orduvendade kalmistul puudesalus, asub barokne kabel, mis on ehitatud XVIII sajandi algupoolel.

Kabeli laskis ehitada tollane Karksi mõisa omanik feldmarssal Georg Reinhold von Lieven.

Kabeli ustel oli kaks vappi. Ühe kilbil on kolm liiliat ja seitse tähte ja see kuulub Lievenite perele. Teisel on kotkas ja see on ta abikaasa, sündinud Elisabeth von Manteuffeli vapp. Kabel toetub ühe küljega mingile varasemale müürile just nagu Karksi kirik ja on seetõttu mõnevõrra viltu vajunud nagu kirikutorngi.

Papi kalmistu on rajatud Karksi ürgoru kaldale 1773. aastal. Sinna on maetud Hella Wuolijoki vanaisa Hans Murrik. 1929. aastal paigutati hauale pruunist graniidist mälestussammas.

Karksi-Halliste ürgorg on kordumatult kaunis. See on Karksi-Nuia alevi kohal 300 meetrit lai ja 32 meetrit sügav. Sellest pisut ida poole asub põhja-lõunasuunaline Saviaru org. Karksi-Nuiast lõunasse jääb Käära org.

Ürgoru veergudel paljandub devoni punane liivakivi, need paljandid kannavad põrgute ja põrguhaudade nime ning on seotud muistenditega. Tuntuim paljand on Mäkiste põrguhaud ehk Maimu koobas.

Isikud

  • Friedrich August Saebelmann (1851-1911)- kooliõpetaja, koorijuht. Loonud mõnikümmend koori- ja soololaulu “Emasüda”, “Kaunimad laulud”.
  • Aleksander Saebelmann-Kunileid (1845-1875)- helilooja, köster ja kooliõpetaja. I Üldlaulupeo juht. Rahvusliku koorimuusika teerajajaid.

 

Karksi-Nuia õigeusu kirik

EAÕK Karksi-Nuia Püha Aleksei kogudus on asutatud 1847. aastal. Kivist kirik on ehitatud 1868. aastal ja see on pühitsetud metropoliit Aleksei auks.

Leelis

asub endine Pöögle vallamaja ja Maie kool, kuhu Jaan Kitzberg (1838-1915) sai 1871. aastal vallakirjutaja ja kooliõpetaja koha ning kuhu ta Niitsaadult koos oma noorema venna August Kitzbergiga (1855-1927) tuli.

August Kitzberg elas oma venna juures ja abistas teda töös aastail 1871-1877 ja 1891-1892.

Pöögles alustas August Kitzberg oma kirjanduslikku tegevust. Seal valmisid ta jutustused „Valge kirik kivivaremete seas ehk rõõm ja kurbtus kaksikvennad”, „Sauna-Antsu „oma hobune”, „Libahunt”, „Rätsepp Õhk ja tema õnneloos”, „Punga Mart ja Uba-Kaarel”, millest mitmed hiljem dramatiseeriti. Hoonel on mälestustahvel.

August Kitzbergi tubamuuseum

1983. aastal asutati August Kitzbergi tubamuuseumi. Praegu kasutab muuseum juba nelja tuba ning selle ümber on kujunenud kirjaniku tegevust tutvustav sõprade selts, kes korraldab huvitavaid kohtumisi. Maielt saab häid juhiseid ümbruskonnas matkamiseks. Tubamuuseumi rajaja Asta Jaaksoo abiga võib tutvuda Vanapagana sugupuuga või rännata Kitzbergi teoste tegelaste radadel, samuti kuulata mulgikeelseid pajatusi.

Tätta talu
Vanim säilinud mulgi talukompleks. Rehielamu on ehitatud 1860. aastal. Hiljem on rajatud karjalaut, viljakuivati koos aidaga, riistakuur, saun. Hooned on tumepruunide seinte ja valgete aknaraamidega. Uhked on majandushoonete maakividest laotud heleda vuugiga soklid. Tätta taluhooned on võetud muinsuskaitse alla arhitektuurimälestisena. 2003. aastal omistas Muinsuskaitseamet Tätta talule väärikuse märgi. Külastus soovist teatada ette telefonil 433 1213.

Abja mõis

Varasemad teated Abja mõisa (Abia) kohta pärinevad 1504. aastast.

XVII sajandil kuulus mõis von Fersenitele, pärast Põhjasõda oli see Carl Magnus von Posse valduses.

Selle Rootsi päritolu perekonna käes püsis Abja kuni 1780. aastani, mil haldusõigus maanõunik Carl Magnus von Posse poegadelt nende õemehele Friedrich Adolph von Stackelbergile üle läks.

Nähtavasti ei toimunud üleminek ausal teel, mistõttu üks vendadest Gustav von Posse andis asja 1799. aastal kohtusse. Possede kasuks mõisteti välja 38 000 hõberubla, lisaks seitse 16 kuni 26 aasta vanust meessoost pärisorja.

Uue härraga polnud rahul ka Abja talupojad. 1798. aastal kurtsid nad Voltveti kõrtsis oma halba elu Rencēni pärishärrale, Õisu mõisniku vennale Friedrich von Sieversile. Tema saatis kohale maanõunike kolleegiumi komisjoni. Talupojad ei kaevanud mitte niivõrd mõisniku kui mõisavalitseja Lofrenz Wissori peale.

Talupoeg Lepa Jaak tunnistas, et seitsme päeva jooksul on teda üheksa korda pekstud ja mõisavalitseja on teinud seda sellise ägedusega, et „selg pragusid täis nagu puukoor ja augud peas”. Sado Märt oli aga kaheksa päeva jooksul viis korda peksa saanud ja seda nii vitste kui ka piitsaga. Valitseja lükkas süüdistused ümber ja ütles, et olevat käitunud vastavalt mõisniku instruktsioonidele.

Talupoegade ülestunnistustest jahmunud kolleegium määras Friedrich Adolf von Stackelbergile 500 rubla trahvi. Vihane mõisnik pöördus keisri poole. Stackelbergile määratud trahv tühistati ja Sivers tagandati ametist.

Halvast iseloomust hoolimata hakkas just Friedrich Adolph von Stackelberg Abja mõisasüdant esinduslikult välja ehitama.

Senine häärber oli tagasihoidlik, puust laudkatusega ja väljastpoolt krohvitud seintega. Uus hoone kerkis aga kahekorruselisena ja kivikatusega.

Ridamisi kerkis ka kõrvalhooneid. Aidast ja kivitallist moodustus härrastemaja ette sümmeetriline ansambel. Aida ja talli vahele ehitati kolonnaad ja selle keskele nelja sambaga kujundatud värav. Otse väravast algas mitme kilomeetri pikkune sirge allee, mis viis perekonna matmispaiga ehk Solitude juurde.

Ansamblisse kuulusid teenijamajad, karjahooned, millest tähtsamad olid viina- ja õlleköök, kaks vesiveskit ja üks tuuleveski, magasiait ja menagerie – koht, kus julm mõisnik hoidis oma külaliste lõbustamiseks metsloomi.

Mõisnik palkas pargi kujundamiseks aedniku Johann Friedrich Semischi Saksamaalt. Pargi kujundamisele andis häid võimalusi mõisasüdant läbiv sügav org. Park laienes mööda oru külgi, oru põhjas asetsesid tiigid poolsaarte ja saartega, purrete ja paadisildadega. Samuti oli seal kaks paviljoni, millest üht on 1813. aasta paiku nimetatud Jaapani templiks ja teist Uueks templiks.

Ühte oru nõlva kaevati grott. Mõistagi istutati kõikjale rohkesti lilli. Efekti mõttes toodi suvel kasvuhoonest pottidega välja ka agaave, loorberipuid ja noori apelsinipuid. 1813. aastal oli neid mõisas 81.

Võib-olla sellepärast, et Abja esimene Stackelberg oli südametu ja toores, on tema järeltulijad rahva mällu jäädvustunud hoopis soojemas valguses. Poeg Georg sai mõisa enda nimele 1824. aastal, pojapoeg Roman valitses Abjat 1844-1878.

Abja mõisas algas talude raharendile viimine 1836. aastal ning nende päriseksmüük 1843.

Abja jäi Stackelbergide kätte kuni mõisate võõrandamiseni. 1923. aasta kevadel, kui viimast härrat Charles von Stackelbergi hakati härrastemajast välja tõstma, polnud keegi kohalikest nõus kohtupritstavile appi minema.

Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse gümnaasium ja 1930. aastal kodumajanduskool, Teise maailmasõja järel aga lastekodu. Lastekodu tarbeks ehitati hoone vanem osa 1950. aastatel kahekorruseliseks. 1990. aastatel tegutses hoones piirivalvekordon. Peahoone vastas paiknev kaunis kaaristuga ait on säilinud, selle paariliseks olnud tall-tõllakuur on aga hävinud.

Isikud

  • Kirjanik Karl August Hindrey sündis 3. augustil 1875. Abja mõisa õllepruuli pojana mõisa valitsejamajas. Abja mõisas veetis Karl August Hindrey oma elu esimesed 12 aastat. Pärast seitsmeseks saamist viidi poiss Viljandisse Friedrich Kuhlbarsi juurde elementaarkooli, seejärel sai tast landesgümnaasiumi õpilane. Suvepuhkused jäid Hindreyl aga ometi Abja tarvis alles.Karl August Hindreyst (1875-1947) kujunes följetonist, karikaturist, prosaist, kirjandus- ja teatrikriitik ning eesti koomiksi looja.
    Kirjanik oli oma terava keele pärast kardetud, avara silmaringiga ja paljureisinud härrasmees. Alates XIX sajandi lõpust töötas ta mitmete päevalehtede juures kokku 40 aastat ajakirjanikuna. Ta oli populaarsete pilkeajakirjade Sädemed asutaja (1905) ning Kratt toimetaja (1924-1926). Pseudonüümi Hoia Ronk all kirjutas Hindrey suurel hulgal reisikirju, mitmesuguseid vesteid ja följetone. Esimese maailmasõja aegset Euroopat meenutav „1914. Reisipildid” (1924) kujutab endast vahetute, töötlemata reisimärkmete raamatut. Hindrey oli kuulus lasteraamatute autor ja piltide joonistaja. Ilukirjandusega hakkas ta tegelema vanemas eas – 1920. aastate lõpul, debüteerides ajakirjas Looming jutustusega „Kunstikool” (1929), millest arenes välja viieköiteline sari „Minu elukroonika” (1929-1931). Just selle teose esimeses osas on palju mälestusi Abja mõisast ja seal elanud inimestest.

Abja-Paluoja

asub Halliste ürgoru lõunaserval.

Veel XIX sajandi kolmandal veerandil asus praeguse linna kohal ainult pikk kõrts, mille ees peatusid Tartumaalt Pärnu suunduvad linavoorid. Juba siis peeti Paluoja kõrtsi juures sügislaata. See oli suurim Eesti kariloomade laat. Abja laadale sõitis kariloomade ülesostjaid Riiast, kes maksid nende eest kõrgemat hinda kui kohalikud lihunikud. Loomi toodi Apja mitte ainult Hallistest, vaid ka kaugemalt. Pärast laata aeti neid suurte karjadena Penuja kaudu Lätimaale.

Käsitööliste ja kaupmeeste alevikuks kujunes see paik välja 1890. aastail. Uut asulat hakati Abja-Paluojaks nimetama selle piiril voolava Paluoja ja kõrtsi nime järgi.

Et 1897. aastal avati raudteeliiklus, mis hakkas Abja-Paluoja ühendama nii Viljandi, Pärnu kui ka Valgaga, kasvas alevik jõudsalt edasi.

Vaatamisväärsusteks on endine pangahoone - ehitatud 1929. aastal. Arhitekt Kuusik.

Kultuurimaja valmis 1958, arhitekt Matteus. Gümnaasiumi hoone valmis 1940, juurdeehitus 1964. Endine tuletõrjeseltsi hoone, valminud 1904 ja vallamaja.

Asula hakkas kujunema peale 1897. aastat, mil siia jõudis kitsarööpmeline raudtee. 1925.a. sai alevikuõigused, 1945. a. aleviks, 1993. a. linnaks, 1950-1962.a. oli Abja rajooni keskuseks. 1993.-1998.a oli omavalitsust omavaks linnaks. Linnas on kolm parki: gümnaasiumi juures, postkontori juures ja lasteaia juures.

 

Isikud 

  • Harry Hein. Sündinud 22. veebruaril 1945. Brigaadikindral; õppis 1963-1967 Leningradi Kõrgemas Sõjakoolis, 1978-1982 Frunze nimelises Sõjaväe Akadeemias, 2002-2003 Eesti Kõrgema juhtkonna erikursus Soome Vabariigi Riigikaitsekõrgkoolis. On läbinud täienduskoolituse kursused viiel korral (Norras, Soomes ja USA-s). Osales 1988-1989 Tšernobõli avarii päästetöödel üksuse ülemana. 1989-1991 oli Eesti NSV tsiviilkaitse staabiülem, 1991-2000 Eesti Päästeameti peadirektor, 2000-2005 Piirivalveameti peadirektor.
  • August Schwartz sündis 23. detsembril 1888. Suri Siberi vangilaagris. Oli Polli talu peremees, haridusseltsi „Idu” aktiivne tegelane. Tema eestvedamisel loodi 1912 Abja-Paluoja asulas erakool ja taotleti sellele 1914 tegevusluba. Oli 1914 selles koolis õpetaja. Vabadussõjas teenis 1. diviisi staabis. Hiljem teenis sisekaitseväe ülema abina. Kolonel. 1940 oli Abja apteegi raamatupidaja. Arreteeriti 4. juulil 1941.
  • Eduard Liibus sündis 13. jaanuaril 1893. Hukatud Siberi vangilaagris. Palu talu perepoeg. Kolonel. Vabadussõjas oli 2. jalaväerügemendi ülema abi. 1930ndail aastail Kuperjanovi pataljoni ülem. Viimane töökoht Eesti Vabariigis oli Valga maakonna kaitseväeringkonna ülem. 1940 asus sünnitallu, kus arreteeriti 4. juulil 1941.
  • Kristjan Arro sündis 25. jaanuaril 1885. Hukatud 21. aprillil 1942. Palu talu peremees. 1909-1914 oli Polli Põllutöökooli juhataja. 1914-1920 Eesti Maarahva Liidu asutajaid, I ja II Riigikogu liige, põllutöökoja liige. Oli valitud ja osales kõikides üleriigilistes põllumajanduse keskühingutes juhtival kohal. Halliste luteriusu koguduse nõukogu esimees. Kirjutas raamatu „Väetamise õpetus” ja põllumajandusteemalisi artikleid.
  • Peeter Nõmm sündis 24. septembril 1895 Jäärja vallas. Tapeti 1942. aastal vangilaagris. 1925-1940 algkooli juhataja Abja-Paluojal, Kaitseliidu kompanii pealik, kes juhtis Abja Meestelaulu Seltsi ja oli Paluoja Haridusseltsi esimees, Halliste Õpetajate Ühingu esimees ja Pärnumaa Õpetajate Liidu juhatuse liige, pikemat aega Halliste luteriusu koguduse nõukogu esimees. Saanud teenete eest Kotkaristi ja Valgeristi.

Abja-Vanamõisa

1914. aastal asutati Abja-Vanamõisa lähedale ühisettevõttena toorlinavabrik, mis oli Tsaari-Venemaa esimene sooja vee leotusega linavabrik. 1922. aastal hakkas tööle linapuhastus- ja ketrusosakond ning värnitsavabrik.

 

Isikud

  • Johan Ludri sündis 29. jaanuaril 1895 Ärma talus. Hukatud 1937. aastal. NSV Liidu laevastiku juht, I järgu flagman. Osales I maailmasõjas ja Venemaa Kodusõjas. Oli hiljem
    mitme laevastiku komissar, 1927-1930 Musta mere laevastiku rannakaitseülem ja staabiülem, 1930-1932 NSV Liidu Merejõudude osakonna ülem, 1932-1937 Punaarmee merejõudude juhataja asetäitja ja 1937 Mereväeakadeemia ülem.
  • Hans Leesment sündis 13. veebruaril 1873 Lüütre talus. Suri 26. augustil 1944 Tallinnas. Sanitaarteenistuse kindralmajor. Õppis Pärnu gümnaasiumis, 1899 lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Täiendas ennast Moskvas ja Berliinis. 1903 läks tööle Peterburi, 1904-1905 käis Vene-Jaapani sõjas. 1905-1914 elas ja töötas arstina Tartus, Pensas ja Tallinnas. Oli sõjaväearstina I maailmasõjas, I Eesti diviisi arstina Eesti Vabadussõjas. Alates 29. märtsist 1919 oli Eesti Punase Risti esimees (organisatsiooni rajaja ja rahvusvaheliselt tuntud arendaja). Osales Asutava Kogu ja Riigikogu töös. 1941-1944 oli Eesti Rahva Ühisabi asepresident.
  • Mats Kissa sündis 3. veebruaril 1887 endises Kaarli vallas Märt. 1911. aastal lõpetas ta Riia Polütehnikumi insener-tehnoloogina, kaitstes diplomitöö teemal „Linaseemne- ja kookosõlivabrik”. Seejärel hakkas ta polütehnikumi laboratooriumis tegelema linaleotamise küsimustega. Külastas Saksa, Austria, Prantsuse, Belgia ja Inglismaa tähtsamaid toorlinavabrikuid, püüdes leida meie oludele kõige sobivamat linaleotusviisi. Mats Kissa soovitas kasutama hakata soojaveeleotamist. Riia Polütehnikumi direktor teatas Kissa töödest Vene põllutööministeeriumile, mille järel sai tema ülesandeks organiseerida esimene soojaveeleotusega proovivabrik Venemaal. Sellise tehase asukohaks valiti Abja. Esimene toorlinatööstuse osakond alustas tööd 1914. aastal. Mats Kissa töötas vabriku juhataja ja insenerina väikeste vaheaegadega kuni selle natsionaliseerimiseni 1940. aastal. Seejärel jätkas ta veidi aega käitise tehnilise juhatajana ja siis loobus. Pärast sõda tõstis uus võim Mats Kissa ja ta naise Selma inseneri lossist sundkorras välja ja pani nad elama endisesse Jussi kõrtsi. Mats Kissa suri 24. veebruaril 1956. Ta on maetud koos oma naise Selmaga Halliste kalmistule.
  • Toomas Hendrik Ilves on sündinud 26. detsembril 1953 Stockholmis. Eesti poliitik, alates 9. oktoobrist 2006 Eesti Vabariigi president. Ilves on tegutsenud diplomaadina ja aastatel 2004-2006 oli Euroopa Parlamendi saadik. 23. septembril 2006 valiti ta Eesti Vabariigi presidendiks.
    Ametikohad: 1979-1981 inglise keele õpetaja ja asedirektor New Jersey avatud hariduse keskuses, 1981-1982 Kanadas Vancouveri kirjanduskeskuse direktor, 1984-1993 Raadio Vaba Euroopa teadur-analüütik, 1988-1993 Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse direktor, 1993-1996 Eesti Vabariigi suursaadik USA-s, Kanadas ja Mehhikos, 1996-1998 ja 1999-2002 Eesti Vabariigi välisminister, 1999 Riigikogu liige, 2003 Euroopa Parlamendi vaatlejaliige ja 2004 Euroopa Parlamendi saadik.
    Ilves on teaduslike artiklite autor, ta kuulub paljudesse rahvusvahelistesse teadusseltsidesse. 2006. aastal ilmus Ilvese kõnede ja kirjutiste kogumik „Eesti jõudmine”.

Laatre küla

on esimest korda mainitud 1504. aastal. Aastast 1542 on teateid sealse mõisa kohta (Moysekyll).

Laatre ulatub poolsaarena Läti alade keskele, seda läbib Ruhja-Laatre tee. Eesti-Läti piiri lähedal asub väike Raja asula, millest kolm kilomeetrit Põhja poole jääb Roosi umbjärv ja sellest loode poole Vanamõisa järv.

1939. aasal valmis Laatre koolimaja. Veel seitsmekümnendate aastate algul oli see valge, kahe tiivaga uhke hoone, kus asus kaheksaklassiline kool. See suleti 1973. aastal. Kolmkümmend aastat tühjana seisnud hoone katus on endiselt terve, sarikad kuivad ja seinad püsti. Maja koos maaga on praegu erakätes.

Isikud

  • August Kitzberg sündis 29. detsembril 1855 Laatre vallas Puldre talus. Suri 10. oktoobril 1927 Tartus. Töötas aastast 1827 kohtu- ja vallakirjutajana Pöögles, Pollis, Pornusel, Abjas ja Taageperas. 1894 kontoriametnik Daugapilsi lähedal, 1898. aastast alates Riias. 1901-1904 töötas „Postimehe” ärijuhina ja hiljem pangaametnikuna Tartus.
    Ta on kirjutanud jutustuse „Maimu”, külajutte ja näidendeid Mulgimaa ainetel: „Punga Märt ja Uba Kaarel”, „Pilla Peetri testament”, „Rätsep Õhk”, „Tuulte pöörises” (1906), „Kauka jumal” (1915), „Laurits” (1919), „Libahunt” (1912), „Enne kukke ja koitu” (1919), „Neetud talu” (1923). Teisi teoseid: laulumäng „Kosjasõit” (1915), „Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetus” (1920-1923) ja „Ühe vana tuuletallaja noorpõlve mälestused” (1924-1925) jm.
  • Juhan Tõrvand sündis 24. novembril 1883 Laatre mõisas, hukkus Siberis. Kindralmajor. 1901 lõpetas Pärnus linnakooli ja 1906 Vilnos sõjakooli. 1910-1914 õppis Peterburi Sõjaväeakadeemias. I maailmasõjas oli Edelarinde operatiivosakonna ülema abi. Kornilovi väes oli armee side- ja operatiivosakonna ülem. Denikini juures oli vanem käsundusohvitser. Juulis 1920 jõudis Eestisse. 1. oktoobrist 1920-1934 oli kindralstaabi ülem, sõjavägede staabiülem ja kaitsevägede staabiülem. 1936 mõisteti 15 aastaks sunnitööle vapside liikumisest osavõtu eest. 1937. aasta detsembris vabastati halva tervise tõttu. 1927-1934 oli Tallinna spordiseltsi „Kalev” esimees.
  • Uno Lõhmus on sündinud 30. oktoobril 1952 Laatres. Jurist. Lõpetanud 1971 Abja Keskkooli ja 1976 TRÜ õigusteaduskonna, 1986 Leningradi Ülikooli, õigusteaduste kandidaat. Töötanud 1976-1977 advokaadi abina. 1977-1998 Eesti Advokatuuri liige. 1994-1998 Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, 1996-1998 põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjoni liige, kriminaalseadustiku väljatöötamise töögrupi konsultant, kriminaalmenetluse seadustiku väljatöötamise töögrupi liige, 1998-2004 Riigikohtu esimees. Alates 2004. aastast Euroopa Kohtu kohtunik. Kriminaalõiguse külalisprofessor Tartu Ülikoolis. Tegutsenud Euroopa Nõukogu inimõiguste eksperdina Horvaatias, Gruusias ja Ukrainas.

 

Lüütre oru kaitseala

Abja valla üks ilusamate paljanditega org – Lüütre oru kaitseala Lüütre oja kaldail asub samuti Sarja külas. Lüütre talu maadel on kaks suurejoonelist paljandit. Esimesele pääseb juurde Valga-Uulu maanteelt, teisele Abja-Paluoja – Sarja teelt. Mõlemates võib jälgida geoloogiliselt kujunenud pinnasekihte, ümbritsevat müstilist loodust ja puhast õhku. Loodushuviline võib siit leida orhideelisi nagu ööviiul, seenlille, käopäkka ning sügiseti kukeseeni, linnuvaatlejatele pakub silmailu meie kõige värvikirevam lind jäälind ning avastamisrõõmu paljandi seina sisse ehitatud käblikupesa, mis on ümbervooderdatud parajaks endisest jäälinnu pesast.

 

Sarja külast

on ligi 90% kaetud metsaga, põllumaad on vähe. Siit võib leida häid mustikametsi, kaasikuid, haavikuid, saarikuid, seemnemännikuid, väheseid aga pindalalt suuri põlde ääristavad lepikud. Sügiseti saadakse neist metsadest rikkalik seenesaak, ka jahimeestele leidub siin mitmesuguseid jahiulukeid. Sarja metsad on koduks põtradele, metskitsedele, metsigadele, punahirvedele, karudele, ilvestele ja teistele  loomadele. Arvukate ojade ja kraavide kallastel saab jälgida kobraste elutegevust – hinnanguliselt on Sarja külas iga inimese kohta 2 kobrast. Sarja külast voolab läbi Enu oja, Tiru oja, mis suubub Hendrikhansu ojja. Hendrikhansu talu all on viimane üles paisutatud Hendrikhansu järveks, mille kaldal on Eesti pikim liivakivipaljand – Hendrikhansu põrgu. Ka siin võib kohata jäälinde.

 

Abja-Päraküla

oli kuni II maailmasõjani ehtmulgiliku kultuuri, elu-olu ja majapidamise ehedamaks piirkonnaks.

Abja-Pärakülas asus Ruukle talu, mille üks avar, laudadega vooderdatud ja kollaseks värvitud palkhoone oli ehitatud teatrietenduste andmiseks. Selle hoone ehitas Ruukle peremees Henn Mõrd oma poja Märt Mõrra algatusel, kes töötas Viljandis ajakirjanikuna, lavastas seal aga ka näidendeid ja oli Viljandi teatri „Ugala” asutajaid. Enne Esimest maailmasõda lavastas ta suviti Ruuklel oma Viljandi trupiga näidendeid. Ka kohalikud organisatsioonid korraldasid seal pidusid. Ruukle oli kujunenud sel ajal Abja-Peraküla kultuurikeskuseks.

Isikud

  • Jaak Sõggel sündis 1869 Kaarli vallas, elas aastast 1921 Laatre vallas Räägu talus. Alates 1892. aastast tegeles rahvaluule kogumisega. Tema elutöö: 20 360 lehekülge J. Hurdale, 1500 lehekülge M. Eisenile, 100 lehekülje Eesti Rahva Muuseumile, 2000 lehekülge Eesti rahvaluule arhiivile, 40 lehekülge Jaan Jungile ja 100 lehekülge F. Kuhlbarsile.
  • Peeter Rõigas on pärit Peraküla Enu talust. Metsateadlane. Tartu Ülikooli ja Eesti Põllumajanduse Ülikooli õppejõud. Arreteeriti 1950. aastal. Oli Džezkazganis vasekaevandustes kuni 1955. aastani. Vabanedes jätkas õppejõuna.
  • 1900. aasta suvel elas Tõõtsimõisas Laulu-Mihkel koos oma naise Juuliga. Kohaliku elaniku Jaak Isaki teatel oli Juuli siin teenijaks ja Laulu-Mihkel kaevas Tõõtsimõisas ja teistes ümbruskonna taludes kraave. Augustikuu hommikul, mil Tõõtsimõisa pere ruttas põllule vilja koristama, Laulu-Mihkel tööle ei läinud, sest tundis peas teravat valu. Ta istus aidatrepile ja paar tundi hiljem suri seal. Ta maeti Halliste kalmistule, kuid nüüd tema haua asukohta ei teata. Ait, mille trepil Laulu-Mihkel suri, asus samal kohal, kus oli Tõõtsimõisa viimane ait. Selle alusmüüride vahel sirgub nüüd kõrge kask. Ümbruskonna elanikud nimetavad seda rahvalauliku viimset elukohta tähistavat puud Laulu-Mihkli kaseks.

 

Mõisaküla

tekkis Abja mõisa soistele maadele, kus hakati 1895. aastal ehitama Pärnu-Valga kitsarööpmelist raudteed. Esimene rong läbis Mõisaküla 5. oktoobril 1896. aastal, mil Pärnust väljus esimene rong Valka. 1. augustil 1897. avati liikluseks ka Mõisaküla-Viljandi raudteeliin. Raudteest sai Mõisaküla kiire arengu ajend.

1899. alustati raudteetöökodade ehitamist, valmisid esimesed tööliskasarmud.

1909. aastal asutati Mõisaküla linaketrusvabrik, mida 1913. aastal täiendati kudumismasinatega. Tööliste arv kasvas kiiresti. 1938. aastal sai Mõisaküla alev endale linna õigused.

Teises maailmasõjas sai Mõisaküla tugevasti kannatada.

Linnas on 3 parki, looduskaitse all olev mänd, kalmistu. Linnas asuvad: põhikool, muuseum, postkontor.

Linna lähistel on kaks mälestuskivi siin toimunud 1941.a. massimõrvade asukohale.

Praeguse Mõisaküla linna alale jäävad esimese päriseksostetud talu maad – Lapsaare (Lapsari) talu- hävinud.