Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Linnad ja alevid

Mõisaküla

Mõisaküla tekkis suuresti tänu raudteele. Esimene kitsarööpmeline reisirong oli Mõisakülas 5. oktoobril 1896.

1899. aastal renditi Abja parunilt esimesed elamukrundid ning Mõisaküla sai oma esimese tänava, Kesk tänava. Esimesed asukad olid Sark, Osol, Lapp, Argel, Paju, Tisler jt. 1899. aastal alustati ka raudteetöökodade ehitamist, valmisid esimesed tööliskasarmud. Aastal 1900 läks käiku tehas, kus remonditi vedureid. Mõisaküla ajaloolised fotod

Linna õigused on aastast 1938. Film Mõisakülast

Kitsarööpmelise raudtee ajastu lõppes 15. mail 1975, kui Mõisakülast lahkus viimane üldkasutatav kitsarööpmeline reisirong. Uuesti jõudis raudtee Mõisakülla suvel 1981, kui algas otseühendus laiarööpmelist raudteed pidi Riia ja Tallinnaga. Üheaegselt saabusid 17. juulil 1981 Mõisaküla raudteejaama ehitud reisirongid D1-616 Tallinnast ja DR1A-189 Riiast. Mulgi raudtee ajalugu

Viimane Tallinn-Riia diiselrong läbi Mõisaküla oli 20. veebruaril 1992, viimane Pärnust edasi Mõisaküla poole liikunud reisirong aga 31. jaanuaril 1996. Kaubarongid sõitsid veel aastani 2000. Et raudtee unustuste hõlma ei vajuks, kinkis Edelaraudtee Mõisakülale reisivaguni, mis jäi alles koos paarisaja meetrise raudteejupiga endises jaamas.

Mõisaküla linnas tegeletakse masinaehituse ja metallitöötlemisega, olulisemad äriühingud on AS ET Mõisaküla, OÜ UnoLight, Annor Group OÜ.

Mõisaküla asula sai linnaks 1938. aastal. Sõjamöllus hävines suur osa kesklinnast. Linna arenguveduriks oli raudtee. Pärast raudtee sulgemist pole linn uut ja tõhusat arengumootorit leidnud.

Tänases Mõisakülas saab nautida rahuliku väikelinna miljööd. Linnas on kolm parki ja neli kirikut. Kindlasti on huvitav külastada kohalikku muuseumi. Linnas peetakse kodukandi- ja tervisespordipäevi, korraldatakse ”Kauni kodu” konkurssi.

Mõisakülast on pärit kahekordne olümpiamängude medalivõitja tõstja Arnold Luhaäär. Alates 1992. aastast toimub igal aastal Mõisakülas Arnold Luhaääre nimeline tõstevõistlus.

Mõisaküla Maarja-Magdaleena kirik on 20. sajandi sakraal­arhitektuuri silmapaistvaim näide. Kiriku projekteeris 1933 Alar Kotli, ehitati 1933–34, lõplikult valmimata kirik pühitseti juulis 1934. Hoone hävis tulekahjus 1983, taastati esialgsel kujul 1995–2011.

Tra­ditsioonilise üldkujuga (torn sissepääsu kohal, kõrge kaldkatusega pikihoone, idaosas käärkamber) puukirik on vormides funktsionalistlik; põhjamaine talupoeglikkus on seotud mood­sa arhitektuuriga. Kiriku paigutus on ebatraditsiooniline, altar on läänes ja torn idas. Pikihoonele annavad keskaegse kõrge ja suletud kaitsekiriku ilme räästa all asuv kitsas aknalint, mis Eesti sakraalarhitektuuris on väheesinev. Pikihoonet katab nõgusa räästaga kelp­katus. Üle hoo­ne nurkade ulatuv räästaalune, lintaken ja siledad seinad on uuenduslikud. Hoone on kaetud laudisega ja värviti algselt rootsipunasega, piirlauad ja aknad olid valged. Aknalinti täiendasid sinised rõhttriibud.

Torn on erakordselt võimas, see kasvab välja pikihoone fassaadilt, torni küljed on trapetsikujuliselt ülespoole ahenevad, selle ülaosas on madal kaaraken. Torni kaheksatahuline üleosa järgib Põhjamaade puust maa­kirikute ehitustavasid.

Hoone interjöör on sarnaselt torniga ülespoole ahenev,  seda liigendavad külgedel raamsõrestiku püstosadest moodustunud allapoole ahenevad tugipiidad, mis toetavad katuseferme. Algselt kavandatud ebatraditsioonilise kantselaltari asemel ehitati kiriku lääneosas altarinišš. 1936 valminud altarimaali Kristus Peetrusega Geneetsareti järvel autor on Richard Kivit.

2012 jõulude eel õnnistati kiriku uued kellad. 140- ja 70-kilone kell on valmistatud Saksamaal spetsiaalsest kellapronksist, milles on 78 protsenti vaske ja 22 protsenti tina. Suurem kell kannab kirja „Au olgu jumalale kõrges“ ja väiksem „Mu hing ülistab issandat“.

 

Enne Mõisaküla asula kujunemist 1895. aastal käisid nn Härjasoo ümbruse talude lapsed valla koolides. Mõisaküla lähikonna lapsed said 19. sajandi lõpul haridust Laatre valla Saado-Veelikse koolis. Laatre koolis avati Halliste kihelkonna ainuke ministeeriumikool.
Pärats Jaan Sihveri arreteerimist 1906. aastal suleti tema asutatud Mõisaküla kool ning lapsed hakkasid taas käima Laatre koolis

Laatre-Weelikse kool. Halliste ja Karksi kirikute ja kihelkondade ajalugu. 1893. J. Jung.
Laatre wallas on Palu talu maa peal olewa palwemajas 1846—1849 aastani kooli peetud. Aastal 1849 on praeguse kooli koha peale koolimaja ehitatud, mis 7 sülda pik ja 3,5 lai olnud. Koolmeistriks oli Hendrik Meltsas, kes 1862 aastal sinna ära suri. Tema asemele waliti Jaan Meo, Wiljandi kihelkonnast, koolmeistriks, kes Wiljandi kihelkonna kooli ja koolmeistri eksami läbi oli teinud.
Aastal 1864 ehitati wana koolimajale kooli tuba uueste otsa 4 sülda pik ja 4 sülda lai. Aastal 1871 lõhuti aga wana maja põhjani maha ja ehitati uus maja, 10,5 sülda pik ja 5,5 sülda lai. — Kooli maa on mõisa poolt kingitud.
J. Meo on seal praegust 1862 aastast saadik koolmeistri ametis.

Sakala. 31. oktobril 1905. Mõiseküla alew. Iga üks, kes kitsarööpalisel on reisinud, tunneb wist Mõiseküla nime. Miks seda siis mitte tunda? Tahame meie sõita kas Pärnusse wõi Walka, siis piame ju Mõiseküla jaamas rongist rongi ümber kolima, sest Mõisekülas seisawad kolm rongi korraga ees. Piab ütlema - Mõiseküla on kitsarööpalise raudtee keskpunkt. Tema ümbrus on madal maa, nagu Pärnumaa kunagi, ja jaam ja kõik raudtee ehitused seisawad päris lausa soo sees, mida enne raudtee ehitust Muraku sooks kutsutud. Enne raudtee ehitust on ainult kured ja mõned muud soo linnud Muraku soo külalised olnud, kuna lõuna-poolist külge Pidruski talu kari tallanud. Raudtee ilmumisega tekkis aga elu Muraku soos: majad tõusiwad majade järele, nende sees kauplused ja mitmesugused ärid, tekkisiwad terwed uulitsad. Süda pesaks on lai uulits, mis raudtee jaamast Pidruski talu poole wiib. Sellest pää „Newskist” lähewad põik-uulitsad lõuna ja põhja poole. Uulitsa weered on juba majasid täis, nii et süda linnas enam palju waba platsist saada ei ole. See pool linna, mida praegu kirjeldasime, seisab Wiljandi poolt tulles pahemat kätt raudteed. Paremal pool raudteed on ka juba hästi majasid ehitatud. Iseäranis on nimetamise wäärt raudtee wabrik ehk töökojad, kus üle 150 inimese hääd teenistust leiawad. Tähtsamatest kohtadest, pääle kaupluste, on Mõisekülas posti jaoskond, (räägitakse, et ka telegrahwi jaoskond sisse seatakse), apteek, rohukauplus, tohter ja tänawu sügisel awas ka kooliõpetaja Sihwer siia 2. klassilise era algkooli. Elanikusid, uuema lugemise järele on Mõisekülas pääle 900. Kooli tarwidusi tunti juba ammu, iseäranis raudtee teenijate juures, kelledel mitte wõimalik ei olnud oma lapsi linnadesse õppima saata; nõndasamuti oli kooli ka ümberkaudu rahwale waja just niisugust, mis oma õppusega meie aja hariduse järjel seisaks, sest ümberkaudsed wallakoolid oma leige olekuga on siinse elanikude usalduse ära kaotanud. Sellele tarwidusele sammus wastu ülewal nimetatud kooliõpetaja ja awas 2. kl. era tütar- ja poislaste kooli 12. sept. Koolitajateks on kooli asutaja ise ja kooliõpetajanna, kes tütarlaste gümnasiumi hariduse on saanud. Kooliraha on määratud 10 rbl. talwe päält, mida poole aasta wiisi tuleb ära maksta, pääle selle tuleb 2 rbl. saksa keele tundide eest maksta, kes seda soowiwad. Kooli programmis on ka 3 tundi käsitööd tütarlaste jaoks määratud. Kooli ametlik sissepühitsemine oli Mihkli päewal 29. sept. Õnnistamist toimetasiwad Saarde õpetaja hra Mattiesen ja säältsamast preester hra Luha. Kroonu ametnikuna oli ilmunud Pärnu jaoskonna rahwakoolide inspektor Proschläkow, auuwõerastena Abja parun Statelberg ja raudtee walitsuse poolt hrad Jalawetski ja Polonski. Abja parun lubas koolile põletis puud anda ja raudtee walitsus lubas ka kooli tuetada. Praegust on juba koolis üle 60 lapse ja nende arw tõuseb iga päewaga.

Nagu me juba nimetasime, seisab Mõiseküla alew madala maa pääl, sellepärast on ka kewadel ja sügisel siin ärarääkimata halb läbipääsemine. Sellele tõi suure kergenduse kiwitee, mis pää uulitsale 1904 aastal maakassa rahaga ehitadi. Ka tänawu suwel ehitadi Ippiku poolt tulew liiwa tee juurde, mille läbi Mõiseküla ka Lätimaaga ühenduses seisab.

Tulewal suwel plaanitsetakse Abja poole minewat Kamari teed joonde seadida. Kui see tehtud, siis on Mõiseküla alew teede poolest hää läbisaamise järjel, mille tõttu kauplemine ja alewi tasumine lopsakalt wõib edeneda Moiseküla alew seisab Abja walla piirides. Siin lähedal seisawad ka need mulgi talud, mis meie „Karjamaal” esimesed pärisostetud talud on, nagu Losu, Lapsare jne. Enne oli mulkide päälinnaks Wiljandi, nüüd on aga wana-Wiljandi omale abilise juurde saanud, sest Mõisekülat nimetakse siinse rahwa suus teiseks Mulgi päälinnaks. Mõiseküla kuulsust tõstab ka käesolew kitsarööpalise streik. Sest Mõiseküla on see jaam, kus masinistid enam sõidule ei läinud ja siin samas saiwad ka kõik raudtee teenijate koosolekud wagusate ja eeskujulikult ära peetud. Raudtee streigist luban mina pikemalt kõneleda, siis kui streigi tagajärjed juba täitja teada on. Mis muud:
Sa kaswa, ja kosu,
Me mulkide pesa.

Postimees. 2. weebruaril 1910. Mõisaküla elu ja olu. Allikas
Läinud aasta ei toonud Mõisaküla alewi kitsastesse oludesse ühtegi nimetamisewäärilist muutust. Uus aasta surmas selle lootuse, mida Mõisakülas juba südikalt turgutati, Smilteni-Sigaste raudtee teiseotsa hoidjaks saada. Sellest ei suuda Mõisaküla proletarlane, (jõukas wabrikutööline,) ega kapitalist, (wõlgadega - koormatud majaomanik) ei ka omaette elaw aristokratgi aru saada, mis kasu sakstel wiletsa Sigastega läbikäimise taga peitub. Rusuwalt mõjus meeleolu pääle wana-aasta wiimaste nädalate sees ka, et raudteeseltsi eelarwe enneaegu otsa lõppes ja sellepärast töö kohalikus raudtee-töökojas seisma jäi. Pärnu puupapiwabriku puid ei lasta mitte enam kitsarööpalisel wedada uute wagunite „Nettotara” muutmise pärast jne. Juurdetulnud tööstuse - ja ärikohtadest oleks Alliku ja kompani ausat linaketramise-wabrikut, Hammeri algupäralist turupoodi ja kolmandat lihakarni nimetada. Selle wastu lõpetasiwad neli poodi oma tegewuse, mõni wabatahtlikult, mõni politsei haamri all, nende asemele asus - ühiskauplus.

Seltskondlikus töös oli möödaläinud aastal üleüldiselt edasinihkumist märgata. See tegewus lasub Mõisakülas, kui mõne üksiku naesterahwawa wälja arwame, kes näitemangus kaasa aitawad, näputäie meesterahwaste õladel. Suuremal osal naesterahwastel näikse asja kohta lähem arusaamine alles nõrgapoolne olewat. Tühised isiklikud sekeldused juba puhuwad neid harlikult enne algamist ühistöö juurest iga nelja tuule poole laiale. Eesti ja Läti jõudude ühinemisest, mille väljaarenemiseks wiimasel ajal mõlemilt poolt sõbralikka sammusid astutakse, wõib ainult hääd loota.

Seltsidest kõige elujõuulisem on Pärnu Eesti Kooliseltsi Mõisaküla osakond. Möödaläinud aasta jooksul pani ta 8 pidu toime ja nimelt: 1 näitemüügi, 1 külaskäigupidu Penujas, näitemängu kõne ja laulmisega, 2 lastepidu, ja 4 mitmesugust pidu näitemängude, laulmise, ilulugemise ja kõnedega. Liikmeid oli 1?4. 1909. aasta teisel poolel oli osakonna kaheklassilises koolis 68 poiss- ja 65 tütarlast.

Koolis töötawad kolm õpejõudu. Kooli ülewalpidamiseks anti läinud aastal wälja 1427 rubla, millest kooliraha 934 rubla kinni kattis, puuduw summa wõeti pidudega sisse. 1909. aasta jooksul wõeti üleüldse 2063 rubla sisse ja anti 1799 rubla wälja, nii et 1909.a. lõpuks kassasse weel 263 rubla järele jäi. Koolilaste jaoks asutati ka raamatukogukene, milles eestikeelsed raamatud alles puubuwab! Koolile üüriti kuue aasta pääle kooliruumid. Kaks klassituba, esimene 6X3, teine 5X3 sülda, mahutaks kahe õpejõuu töötamise juures 100 last enesesse ära, praegu, kus üle 130 lapse koolis käib, ei täida ruum klassi nõudeid kaugeltgi mitte, see on aga ainult ajutiselt nii, sest kolmas klassituba tehtakse weel juurde. Kooliraha oli 1909 10. kooliaastal esimeses klassis seltsiliikmete lastel 9, wõõraste 10 rbl. ja teises klassi 11-(12) rbl.

Raudtee-teenijate laste eest maksis endistel aastatel randteewalitsus iga kooliskäija lapse eest kooli-seltsi eestseisuse kätte 10 rubla aastas. Tänawu oli raudteeteenijate lapsi nii palju koolis, et raudtee-Walitsuse poolt eelarwesse - wõetud 600 rublast iga lapse kohta ainult 8 rubla ümber tuli. Et aasta keskel eelarwet muuta ei saadud, anti tänawune kooliraha abiandmise näol kooliseltsile, mille tagajärjel kooliselts sunnitud oli puuduwat kooliraha lastewanemate õiendamise arwesse panema. See otsus sünnitas wabrikutööliste keskel palju paksu werd. Mõned pahandasiwad koguni, et selts kooliõpetajate palkade pääle liiga palju raha ära raiskawat, (I. 400, II. 360 ja III. 350 rbl.) jne. Teiseb ähwardasiwad raudtee-Walitsusele kiriutada ja punaste päewade puhul säält-poolt lubatud „prii kooli” nõuda, jne.
Kaubanduseühisus töötab nagu näha elawalt. Kaupmeeste wastutöötamine oli hakatuses õige tormiline, nüüd annab juba natukene järele. Eestseisuse hoolas töö on silmapaistew.

Kodumaa. 12. ja 23. augustil 1910.
Mõisaküla elust. Ei usu, et keegi Mõisaküla kuulnud ei ole. On ta ju Tallinna, Pärnu ja Walga kitsarööpalise raudtee peatuse keskkoht. Iga reisija, kes sellel raudteel sõitnud, on Mõisakülas peatanud ehk teisele rongile ümber istunud. Arwan, et temast ajalehes pikemalt juttu teha maksab.

Mõisaküla on wäikene linnakene ehk suur alew. Majade arw ulatab paari saja ümber; on neid siin kaunis suuri ja kiwistki ehitatud. Elanikkude arw ulatab kaugelt üle 1000. Alewis on ka suuremalt jaolt kõik tarwilised asutused olemas; posti- ja telegrafi kontor, kus ka kroonu panka raha hoiule wõetakse, tohter ja aptek rohu ja wärvikauplusega, umbes tosin muid kauplusi, mitu lihunikku ja pagari äri theemajadega, wiina monopol ja õlle kõrts, muidugi salamonopolid arwamata.

Alewis on ka „wabrikud.” Raudtee wabrik ehk töökoda, linaketramise wabrik ja saeweski. Kõige rohkem teenistust annab elanikkudele küll raudtee oma töökojaga, kus wõrdlemisi rahuloldaw teenistus on.
Raudtee töökojas algab töö hommikul kell 7, lõuna waheaeg on kella 12 kuni 1/22-ni, õhtul lõpeb töö kell 1/26. Nende töötundide sees teeniwad töölised 1 rbl. kuni 2 rbl. päewas. Pühapäewad ja kroonu- kui ka kirikupühad on priid.

Ka raudtee peal teenijad teeniwad nende oma üteluse järele 30 rublast alates, kuni üle 100 rbl. kuus ära. Aastas peetakse üks kord laata ja igal kesknädalal turupäewa. Kõik turule toodawab toiduained ostetakse ära, hinna kõrguse peale waatamata. Uulitsatel, ehk õigemini öeldud tänawatel liikuv rahwas wõistleb riiete toreduses suurlinna rahwaga.

Mõisakülal on ka 4- klassiline Wene eelgümnasium ja 2-klassiline Eesti algkool töötab kolme õpejõuga. Möödaläinud aastal saiwad õpetust 132 last. On weel kaubatarwitajate ühisus kauplusega, jalgratta-sõitjate ühisus „Union” aiaga ja tuletõrjujate ühisus kõrge kellatorniga. Nii on siis igal ühisusel midagi. Weel on meil abiandmise selts „Ars”, mis suuremalt jaolt Läti rahwusele jääb ja ka tulewikus omale kooli awada mõtleb. On ka asumisel Eesti laenu- ja hoiu ühisus. Noorsugu tahtwat ka maadlejate osakonda elule kutsuda. Nii on siis Mõisaküla seltsidest rikas. Öeldakse:, mida rohkem kellegil rahwal seltsisid, seda rohkem haritud ta on. Mõisaküla kohta küll selle mõttega uhkustada ei wõi, sest et Mõisakülas joomine jõudsal sammul edeneb. Elanikud joowad iga aasta monopoli ja õllekõrtsi kaudu kohutawad raha summad läbi, ise weel mis raudteel teenijad wäljaspool alewit ja linnadest koju toowad. Wõi laseb ehk see mõisakülalaste haridust wälja paista, et igal wäiksemal kui perekonnapidul, joodakse ja ka suurematel rahvapidudel, kus einelaud ilma alkoholita wälja kuulutatakse, aga siiski „altkäe” ka alkoholiga püütakse tegemist teha (nagu waremalt ajalehes lugesime).

Einelaua juures on meie tütred! - Nemad ei ole küll karskuse kasuks weel Mõisakülas niigipalju teinud, et neile pakutud alkoholi klaasi tagasi oleks lükkanud. Salata ei saa, et meil siin mitmed arusaajad ja haritud jõud on, kes seltside tegewuses olles, eesotsas „tõmbawad”. Aga wähe on karskuse-mõtte poolehoidjaid ja weel wähem täiskarsklasi. Sellest wist ka tuleb, et siin weel kellegile mõttesse ei ole tulnud karskuseseltsi elule kutsuda, mida meil teistest seltsidest kõige rohkem tarwis oleks. Näib nii, nagu toetaks siine rahwas koguni alkoholi edenemise mõtteid. Näituseks pani pühapäewal 8. aug. tuletõrjujate selts pidu toime, millele ta 2 päewase alkoholiga kauplemise puhweti luba nõutas. 9. aug. s.a. peeti ka laata, pidu kui ka laada plats oliwad hästi üksteise kõrwale paigutatud, nii et alkoholiga puhwetil seda suuremat „lõikust” loodeti. Puhwet renditi küll kellegile eraisikule wälja, kes ta eest seltsile 100 rubla maksis.

Mõisakülalased, kui teie tahate haridusega uhkustada ja hea käekäiguga ühenduses olla, siis asutage eneste Eesti kooli- ehk hariduseseltsi kõrwale ka karskuse selts. Theemaja, lugemisetoaga; kus karskuse sihilist kirjandust wälja laotatakse, kus kõneõhtuid peetakse, kus wähese maksu eest wana ja noor aega lõbusaste wõib mööda saata, ja ma olen kindel, et joomine siis wähegi häbitundma hakkab. Ja meie, mõisakülalased, ei saa ka muidu oma noortsugu haridusele lähemale wiia, kui meie neile ühes haridusega ka karskust ei õpeta, sest haridus ja karskus käiwad käsikäes. Teie olete küll juba seltsisid elule kutsunud, nagu eespool öeldud, ja näitate sellega oma edasipüüdmist ülesse, aga kõigi nende püüete kõrwal on karskust ja kõlblist elamisewiisi tarwis, ilma milledeta haridus ainult ilma tuumata koor on.
Karsklane.

Sakala, nr. 13, 3 veebruar 1936. Sulewiskeid Mõisakülast.
Wiimastel aastatel on Mõisaküla kiiresti kasvanud. Naiste tuntav ülekaal. Segaabieludes on tawaliselt koduseks keeleks lätikeel.
Mõisaküla ilme wiimase paari aasta kestel on tunduwalt muutunud. Juurde on ehitatud 40—50 uut maja. Wanu elamuid on korraldatud ja nii on korterite arw suurenenud kuni 120 wõrra. Ühenduses sellega on langenud ka korterite hinnad, isegi mõnekümne protsendi wõrra. Ka elanikkude arw on wiimasel ajal Mõisakülas jõudsalt kaswanud. Ja seda küll päämiselt selle tõttu, et siin on põllutöölistel saada odawaid kortereid.
Elanikkonna enamuse moodustawad tehastetöölised perekondadega. Siin on senini püsinud ka weel kindel traditsioon, et poeg õpib isa ameti selgeks ja kui isa ükskord pensionile läheb, poeg astub isa asemele. Wõõral, wäljastpoolt tulnul, on siin raske tehastesse tööle saada.
Üldise rahwaarwuga wõrreldes on Mõisakülas rohkem kui üheski teises alewis wallalisi inimesi, kusjuures wallalisi naisi on 125 rohkem kui wallalisi mehi. Seda põhjustab kohalik linaketruse wabrik, kus teenib palju naissugu.
Igaõhtuseks suursündmuseks kogu alewile kujuneb õhtuste rongide tulek. Juba tund aega warem koguneb jaamaooteruum poisikeseohtu noormehi täis, plikad ooteruumis konutada ei armasta, waid perronil. Rongi sissesõidul on perron teinekord niiwõrt kohalikest elanikest tulwil, et reisijail liikumine suurte raskustega seotud.
Meelelahutust pakub tuletõrje seltsimajas asuw kino „Heli", kus näidatakse enamuses „ajaloolisi” filme.
Läti keelt oskab Mõisakülas iga kolmas isik. Osa alewi kwartaale on päriselt lätlaste käes. Alewi südamik kuulub aga siiski eestlastele. Paljud eestlased, kes abiellunud lätlannadega, tarwitawad koduse keelena läti keelt, loewad lätikeelseid ajalehti ja raamatuid.