Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Wilhelmine von Bock-Schröder-Devrient elik Laulu-Kadri

06.12.1804 Hamburg kuni 26.01.1860 Coburg.

Saksa ooperilaulja - sopran ja mezzosopran.

Oli 19. sajandi üks suurimaid Saksamaa ooperitähti.

Erootlise kirjanduse rajajaid. Kirjutanud kahes osas oma memuaarid.

Ta oli võimas ja kirglik lauljatar, keda tema hiilgepäevil lausa jumaldati. Oma kolmanda mehega elas ta aastail 1857–1858 Loodi mõisas ja sai siin tuntuks kui Laulu-Kadri. 

Loodi mõisa härrastemaja nimetas Wilhelmine Schröder-Devrient «vanaks öökullipesaks», kus pole ruumi kaasa toodud mööbli ja maalide paigutamiseks. Samas oli naine võlutud koha kaunist loodusest.

Ta laskis korrastada maalilise liivakivipaljandi ja allikaga Loodi oru. Siin olid jalutusrajad ja üle oja viis mitu sillakest. Läbi metsa oli raiutud siht, nii et Loodi mõisa härrastemaja rõdult paistis Paistu kirikutorn.

Abikaasaga liitis teda kirjandus- ja muusikahuvi. Pimedatel talveõhtutel loeti üksteisele ette Goethet või siis mängis härra klaverit ja proua võis oma kaunil häälel kõlada lasta – publikuks vahest vähesed naabermõisate aadlikud või oma teenijarahvas. Siiski ei tundnud ta end Loodis õnnelikuna. Pärast üht sellist musitseerimist olevat ta nutma puhkenud ja kaevelnud: «Mul peab olema oma maailm, muidu tuleb mul surra! Mina, kuulus kunstnik, pean siin Liivimaal tanguputru keetma.»

Kohalik rahvas kutsus mõisaprouat Laulu-Kadriks. Lauljatar läks tagasi Saksamle 1958. Loe pikemalt siit

Lahkunud mehe juurest Liivimaalt, siirdus Wilhelmine tagasi Saksamaale. 

Artikkel ajalehes Sakala:

See paar aastakest Loodis veetnud proua oli üks oma ajastu silmapaistvamaid ooperitaeva tähti, keda imetlesid Ludwig van Beethoven ja Johann Wolfgang von Goethe; keda kiitis taevani Ferenc Liszt ja kes jättis kustumatu mulje Richard Wagnerile .

Euroopa glamuuri ja suurlinnade säraga harjunud primadonna ei tundnud ennast Loodis just kõige paremini, kuid just seal avanes üks tema mitmekülgse ande tahkudest, millest pole akadeemilist laadi käsitlustes eriti palju juttu tehtud. Nimelt kanaliseeris ta oma pulbitseva energia ajutiselt hoopis kirjandusse ja pani kirja memuaarid, mida nimetatakse üheks saksa erootilise kirjanduse rajajaks.

Neid raamatuid trükitakse seniajani mitmes keeles ning nende kaanepildid, illustratsioonidest rääkimata, on enamasti sellised, mida sobib ära trükkida ainult teatud nišiväljaannetes.

Kes oli siis see särava, kuid lühikeseks jäänud eluteega Wilhelmine von Bock-Schröder-Devrient ja kuidas ta ülepea sattus siia Liivimaa kõrvalisse nurka?

Wilhelmine von Bock-Schröder-Devrient sündis 6. detsembril 1804 Saksamaal Hamburgis näitlejanna Sophie Schröderi ja ooperitenor Friedrich Schröderi perre. Rohkem kui kord, muide, on tõusnud üles teema, et ehk voolas tema soontes ka eesti verd. Abja koolmeister ja minevikusündmuste uurija Jaan Jung kirjutas omal ajal järgmist.

«Kes wõib seda arwata, et see ilmakuulus laulik algusest ehk Eestlaste sugust wõib olla, ja ei mitte wäga kaugest ajast tagasi. Järgmise loo järgi on minu arwamine küll nii. Sophie Schröderi vanaisa ja ema on Tallinnas Teatri teendria olnud, ja teendria oliwad ju enamiste Eestlased.»

Igal juhul on selge, et tarmukas noor preili teadis juba õige varakult, kelleks ta tahab saada. 15-aastaselt tegi ta oma esimesed suuremad ülesastumised ning ta polnud veel 18 täis, kui soovis Viinis esineda Leonore osas Beethoveni ooperis «Fidelio» ja saavutaski oma tahtmise. Just seal nägi teda esimest korda laval Richard Wagner. Sel teemal on pika ja põhjaliku järjejutu kirjutanud muusikateadlane Johannes Jürisson 1994. aasta juunikuu Sakalates.

Paistab, et neiu anne jättis tollal umbes sama vanale Wagnerile kustumatu mulje, mida ta suutis sõnadesse panna alles aastaid hiljem.

«Ta oli siis oma karjääri õitsengul, noor, kaunis, täis siirust ja soojust,» kirjeldas Wagner. «Kunagi varem polnud ma laval näinud sellist naist. Tervest oma eluajast ei suuda ma meenutada sündmust, mis oleks avaldanud mulle sellist muljet kui see. Igaüks, kes tol ajal toda imelist kunstnikku nägi, pidi kahtlemata tajuma seda deemonlikku võlu, mis tulenes selle võrratu artisti imelis-ekstaatilisest mängust.»

Wagner olnud pärast kontserti nii vapustatud, et hulkunud kaua sihitult linnatänavatel, püüdes ennast kuidagi koguda. Siis istus ta maha ja kirjutas lauljannale kirja. Selle toimetas ta võõrastemajja, kus lauljanna peatus, ja põgenes «kui hullumeelne öisesse pimedusse».

«Siis selgitasin tollele suurele kunstnikule, et nüüd tajun oma elul mõtet ja kui tema peaks kunagi kuulma minu nime koos kunstimaailmas pärjatud kuulsustega, siis teadku, et see on tema teene.»

Tundub, et Wagner oli hingepõhjani rabatud ning kõik, mida ei saanud seostada lauljatari kunstiga, näis talle tühise ja õõnsana.

«Unistasin ainult ühest: kirjutada midagi niisugust, mis oleks võrreldav Schröder-Devrienti kunstiga,» meenutas kuulus helilooja. «Nii pea, kui sain aru, et see on võimatu, hävitasin ekstaatilises meeleolus kogu oma loomingu.»

Saadud elamused viisid Wagneri samm-sammult järelduseni, et tegelikult puuduvad sakslastel oma rahvuslik ooper ja laulukool, ning ta hakkas selles suunas jõuliselt tegutsema. Wagner avaldas suurt mõju XX sajandi alguse muusikutele ja ta oli ka Adolf Hitleri lemmikhelilooja. Oma muusaga sai ta hiljem isiklikult tuttavaks ning tegi temaga aastaid koostööd.

Noort annet kiitis isiklikult ka Beethoven, kes tundnud oma kangelanna laval selgesti ära, ning lauljataril algaski kuulsusrikas lava- ja elutee.

1830. aastal olla vana Goethe kuulnud Schröder-Devrienti ettekandes Franz Schuberti soololaulu «Metshaldjas». Selle varasemad ettekanded ei olnud luuletajale midagi öelnud. Kuulnud seda tema enda tekstile loodud laulu aga Schröder-Devrienti esituses, läinud ta ja suudelnud lauljannat, lausudes, et nii ettekantuna muutub lugu otse nähtavaks. Sel teemal on kirjutanud pikemalt muusikaajaloolane Karl Leichter ajakirjas Teater. Muusika. Kino 1986. aasta mainumbris.

Aastatel 1823–1846 oli Wilhelmine Schröder-Devrient Dresdeni õukonnateatris. 1849. aastal mässuliikumisest osavõtu pärast saadeti ta aga sellest linnast välja.

Mis edasi? Lauljanna taotlenud Venemaale tuleku luba. Algul seda ei antud, kuid hiljem leebuti. Leichter kahtlustab, et ehk oli siin mängus mõne baltimaalase käsi.

1850. aastal abiellus Wilhelmine Schröder-Devrient Saksamaal Gothas Liivimaa aadlimehe Heinrich von Bockiga. See oli talle juba kolmas abielu.

Abielu tagamaadest pole just palju teada. Heinrich von Bock oli oma kaasast 14 aastat noorem ning neid liitis kirjandus- ja muusikahuvi. Esialgu asuti elama Trikāta rüütelkonnamõisa Liivimaa Läti alal, kuid veidi hiljem, kui mehel tuli üle võtta perekonna pärusmõisa majandamine, koliti Looti. Loodi härrastemaja nimetas suurlinnaeluga harjunud mõisaproua vanaks öökullipesaks, kus pole ruumi kaasatoodud mööblile ja maalidele.

Ajaloolane Mart Siilivask kirjutas oma uurimuses Loodi mõisa kohta, et pimedatel talveõhtutel loeti üksteisele  ette Goethet või mängis härra klaverit ja proua võis lasta kõlada oma kaunil häälel. Publikuks olid vähesed naabermõisate aadlikud või enda teenijarahvas.

Just nende kontsertide järgi hakanudki ümbruskonna inimesed rahvusvaheliselt tuntud ooperitähte suupäraselt Laulu-Kadriks hüüdma.

Publikut niisiis justkui jagus, aga arusaadavatel põhjustel polnud see ei suuruselt ega kvaliteedilt see, mis oleks võinud olla. Kord olevat lauljatar pärast üht säärast musitseerimist nutma puhkenud ja lausunud: «Mul peab olema minu maailm, muidu tuleb mul surra!»

Teine lauljatarile omistatud lause on kantud samadest emotsioonidest: «Mina, kuulus kunstnik, pean siin Liivimaal tanguputru keetma.»

Siiski ei piirdunud tema kontserdid Liivimaal üksnes Loodi mõisa saaliga. Tartus ilmunud nädalakirjas Inland (nr 45) oli 1854. aastal teade, et tšellist Andreas Gehrmann andis kontserte Volmaris, Võnnus ja Valgas ning seal oli edukalt kaastegev kuulus kunstnik proua von Bock, mis kahekordistas publikut. Teade lõppes uhkustades: «Selle kunstinaudingu pärast kadetseb meid Saksamaa.»

Loodiga aga ei suutnudki Wilhelmine Schröder-Devrient harjuda ja 1858. aastal siirdus ta lõplikult tagasi Saksamaale. Tema lahkumise ajal olnud mõisa teenijarahvas parasjagu Paistu kirikus. Kutsar viinud ta kahe musta hobusega saanis lähimasse postijaama. Et just nimelt samal päeval müüriti kinni üks ruum keldris, kahtlustati mõisahärrat oma naise tapmises. See on üks legende, mis on rahvasuus ikka saatnud salapäraseid mõisaprouasid.

Tegelikult tegi mõisaproua Saksamaal comeback’i kontsertartistina ja tal õnnestus taas laulda isegi Dresdenis. Tema edukas esinemine ärritanud aga sealseid võimukandjaid.

Lauljatar kavatsenud sõita Ameerikasse, et pääseda «kõdunenud Euroopast», ent haigus ei lubanud tal reisile asuda. Ta suri 1860. aasta jaanuaris Saksamaal Coburgis 56. eluaastal ning tema põrm sängitati Dresdeni Kolmainu kalmistule.

Leichter juhib tähelepanu sellele, et Inlandis (1860, nr 5) ilmunud järelehüüdes kirjutatakse: ta kujunes varasest noorusest alates kunstnikuks, pühitses triumfe Londonis, Pariisis, Austrias, Saksamaal ja Venemaal ning elas palju aastaid ka meie keskel. Samas ilmub teade (nr 13), et ta põrm toodi Dresdenisse ja maeti sinna 11. veebruaril. Revalsche Zeitung aga teatab 18. veebruaril 1861 (nr 30), et Berliini ooperiteatrisse asetatakse W. Schröder-Devrienti büst. See pandi kohale 25. veebruaril ehk päeval, mil ta seal viimati Meyerbeeri «Hugenottide» etendusel esines.

Leichteri sõnul märgivad need Eestis ilmunud teated, et baltisakslased tunnustasid Schröder-Devrienti kui kaasmaalast.

Lauljatar suri 1860. aastal. Thomas Alva Edison leiutas esimese heli salvestamiseks ja taasesitamiseks mõeldud seadme fonograafi 17 aastat hiljem. Nii ei saa me iial teada, kuidas Wilhelmine Schröder-Devrienti hääl tegelikult kõlas. Jääb üle ainult lugeda selle kirjeldusi.

«Tema tõepäraselt naiselikust hingest hoovas kõik nii imeteldavalt esile, et ei saanud mõelda ei laulule ega ka häälele,» on öelnud Richard Wagner.