Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Viive Ernesaks

Viive Ernesaks (neiupõlves Säga), sündinud 27.03.1931 Helme mõisas Helme kihelkonnas, on pianist, klaverisaatja, õppejõud ja kontsertmeister.

Viive Ernesaks elust ja lapsepõlvest

Viive Ernesaks on olnud aastakümneid Tallinna Balletikoolis klaverisaatja ja kontsertmeister, hiljem Estonia teatris kontsertmeister ja erinevates Eesti teatrites ja filmides muusikaline kujundaja. Kujundanud enam kui 150 lavastust, 

Õppinud Tartu muusikakoolis, Tallinna 7. keskkoolis, Tallinna muusikakoolis, Eesti Riiklikus Konservatooriumis koorijuhtimist.

Töötanud Tallinna koreograafiakoolis (1957–1959), teatris Estonia (1959–1965), noorsooteatris (1965–1977), draamateatris (1977–1990), konservatooriumi lavakunstikoolis õppejõud jm Draamateatris, Ugalas ja Vanemuise teatris olnud lavastuste muusikaline kujundaja. Teinud muusikalisi kujundusi paljudele filmidele.

Alates 1990. aastast vabakutseline, omades Nõval Perakülas teatrit.

Oma lapsepõlvest Helme mõisas on Viive Ernesaks meenutanud: mina olen Helme mõisas 10. eluaastani mõisapreili elu elanud. Viieselt hakkasin mängima klaverit. Alguses Artur Rinne laule, mida ma raadiost kuulsin (meil oli juba 1938. aastal raadio). Siis pandi meid teise mõisas olnud tüdrukuga Tõrvasse ühe klaveriõpetaja juurde eratundi. Meie kahe vahe oli see, et tema sai alati neljad-viied ja mina kunagi mitte rohkem kui kolme, sest mina ei viitsinud absoluutselt harjutada. Selle asemel panin suurema osa omast peast. Mäletan, et meil oli külas kindral Laidoner, kellele ma mõisapõllult pundi lilli korjasin ja selle eest kindralilt pika pai sain.

Ja veel meenutusi Helmest: Minu isa lõpetas Tartu Ülikooli agronoomina, vabariigi ajal võeti mõisad saksa omanikkude käest ära, see oli riigimõis. Seal asus kaks kooli – kodumajanduskool ja põllumajanduskool. Tean detailidena ära, mis elu seal elati ja mis seal tehti. Isa oli koolijuhataja ja juhtis majapidamist, ema oli proua, aga mõlemad väga aktiivsed ühiskonnategelased

. Ema tegeles naiskodukaitsega, maanaiste seltsiga ja isal oli tuhat ametit, väga seltskondlik ja seltskonnas alati oodatud. Emas voolas aga teatriverd, ta oli väga musikaalne ja ilus.

Tõrvas tehti omal ajal operetti, ja mäletan – võisin olla nelja-aastane –, kui istusin isa süles ja mõtlesin, kui vastik ema mul on. Hüppab seal ühe mehega, kleit käib üle pea, ronivad seal mööda toole, ja küll mul on paha ema! (Naerab.)

Ise pean end kehvaks klaverimängijaks, aga kui olin kuueaastane, siis mäletan, mängisin tantsuõhtutel polkasid ja tangosid. Ema aga ei lubanud mul sinna väga kauaks jääda, elasime lossi teises otsas, ja mõtle, ta pani ukse kinni ning ma magasin ukse taga põrandal pool ööd. Ja nutsin seal. Ma ei saanud ju peolt enne ära tulla, kui tüdrukutel tantsuisu täis sai...

Viive Ernesaksa mäletsuteraamat ilmus 2006: Viiv. Meenutusi eluteest, loomingust ja loojatest: Viive Ernesaks on töötanud paljudes Eesti teatrites - Estonias, Noorsooteatris, Draamateatris, olnud õppejõud Konservatooriumis ja teinud palju muusikalisi kujundusi teatrietendustele ja filmidele. Ise arvab ta oma mälestusteraamatus, et kõige õnnestunum muusikaline kujundus on see, mida keegi tähelegi ei pane ning mis toetab lavastaja mõtet täiesti märkamatult. Viive Ernesaks vaatab tagasi käidud teele ja tehtud tegemistele ning neile väga paljudele näitlejatele, lauljatele, lavastajatele, tantsijatele ning kultuuriloojatele inimestele, kellega elu on teda kokku viinud. Saatesõna on kirjutanud Endrik Kerge.