Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Pent Nurmekund

Pent Nurmekund sündis Veskekülas Mõimessaare vesiveski Saarde vallas 16.12.1906 – 28.12.2006, keeleteadlane, Tartu Ülikooli orientalistikakabineti rajaja, polüglott, Tartu ülikooli dotsent, mulgi murdes luuletaja.

Väidetavalt oli ta võimeline tõlkima ligi 80 keelest ning neist paljusid ka rääkima - kuni 60 keelt.

Teda on peetud ka oma aja maailma suurimaks polüglotiks.

"Minu pere oli välja rännanud Kõpust Mulgimaalt Saarde kihelkonnast..." nii on Pent Nurmekund ise meenutanud.

Ja veel on Pent Nurmekund kirjutanud: Nurmekund oli üks Mulgimaa väike muinasmaakond, mäletate luuletust: „Ja Nurmekund Võrtsjärve veereni on kogunud kokku ju täiesti.” 

Üks olulisi võtmeid teiste kultuuride juurde ja nende mõttemaailma mõistmiseks on kahtlemata just keel. Sellele mõeldes hakkab silma, kuidas mees, kes tundis kümneid keeli ja murdeid kõikidelt kontinentidelt, pani oma ainukeses luulekogus „Kõllanõmme“ kirja luuleread just oma koduses murdes Mulgimaa piirilt. Oskus mõista ja hinnata oma juuri kõigi teadmiste ja kogemuste juures selles väga kirevas ja mitmekesesises maailmas näitab inimese suurust ja tarkust. 

«Kõllanõmme on ühe Mulgimaa talu nimi. Ega ma seal ise elanud ei ole, küll aga olen seda pidanud kõige meeldivamaks paigaks,» ütles Pent Nurmekund «Postimehele». Seda, et esimene luuleraamat nii hiliseks jäi, põhjendas Nurmekund nõukogude ajal ebasoosingus olekuga. «Kõllanõmme» toimetaja Tõnu Tenderi sõnul on raamat rariteetne, seda trükiti ainult 100 eksemplari.

Pent Nurmekund oli erakordne isiksus, kes on arvatud 20. sajandi Eesti suurkujude hulka.

Tema 90. aasta juubeliks ilmus mulgimurdeline luulekogu «Kõllanõmme» (1996) ja samaks tähtpäevaks ajastatud, kuid juba postuumselt avaldatud keeleteaduslike artiklite kogumik «Keeltemaailm» (1997).

Esimese maailmasõja tõttu alustas ta kooliteed eakaaslastest tükk aega hiljem, alles 12-aastaselt. Kilingi-Lavi (Kikepera) vallakooli ja Saarde kõrgema algkooli lõpetamise järel asus ta õppima Pärnu poeglaste gümnaasiumi, kuid et vanemad kolisid peagi Abja-Paluojale, lõpetas ta 1928. aastal hoopis Viljandi poeglaste gümnaasiumi.

Pärast seda asus ta Eesti Vabariigi kaitseväes aega teenima. Kaks aastat hiljem astus ta Tartu Ülikooli eesmärgiga saada arstiks, kuid siis hakkas teda huvitama keeleteadus, eelkõige paelusid romaani-germaani keeled ja võrdlev keeleteadus.

Ülikooli lõpetas Pent Nurmekund 1935. aastal filoloogiamagistri kraadiga. Tegelikult lõpetas ta stuudiumi varem, kuid diplomit ta välja ei ostnud, sest pidas selle eest nõutud summat oma tollaseid majanduslikke võimalusi arvestades liiga suureks.

Pent Nurmekunna magistritöö oli kirjutatud hispaania keeles ning käsitles provanssaali lugulaulude grammatika iseärasusi. Selle saatis ta ilmselt postiga Tartusse, hulkudes ise vagabundina ringi mööda Prantsusmaad.

Samal ajal omandasid Pent Nurmekunna vanemad Viljandimaal Tänassilmas järelmaksuga väikese talukoha, mis talle hiljem väga oluliseks muutus.

Pärast ajutist kodumaale tagasipöördumist õnnestus Pent Nurmekunnal saada maineka Humboldt-Stiftungi stipendiaadiks, mis võimaldas jätkata stažeerimist Saksamaa ülikoolides. Teise maailmasõja puhkemise ajal oli ta Tartu Ülikooli stipendiumi toel Prantsusmaal doktoritöö materjale kogumas, kuid põgenes sealt koos teiste eestlastega üle Belgia ja Taani tagasi Eestisse.

Tol sõjaeelsel ajal eestindas ta oma nime Pent Nurmekunnaks, pidades seejuures silmas Muinas-Eesti pisimaakonda, mis jäi ajaloolise Viljandimaa koosseisu, talle nii olulisest Tänassilmast põhja poole.

Pent Nurmekund sattus nõukogude ajal põlu alla seetõttu, et 1944. aasta algul mobiliseeriti ta Saksa armeesse.

Ohvitserina kaitselahinguid organiseerides sattus ta 21. septembril 1944 verisesse Porkuni lahingusse ning langes vaenlase kätte vangi. Algas tee vangilaagrisse Karjalas.

Ka vangisoleku aega kasutas Pent Nurmekund kasulikult: ta õppis keeli ja tähendas üles murdetekste, mida salaja Tartusse toimetas.

Juba 1946. aasta lõpul õnnestus Pent Nurmekunnal vangilaagrist tagasi Eestisse põgeneda. Hea tuttava, uue võimu silmis äärmiselt lojaalse Helene Johani abiga sai ta passi ja teatava kindlustunde, et teda uuesti taga otsima ei hakata.

Sel perioodil asus Pent Nurmekund elama Pärnusse ja töötas keeleõpetajana Pärnu 2. keskkoolis ning maakoolides Sindis ja Pootsil. Ühtlasi leidis ta rakendust Tartu Ülikooli konsultatsioonipunktis Pärnus.

Alates 1955. aastast osutus võimalikuks siduda oma elu Tartuga, sest ülikooli juurde otsiti parajasti hiina keele oskajat.

Pent Nurmekunna nimega seostatakse eelkõige legendaarse Tartu Ülikooli orientalistikakabineti rajamist 1956. aastal. Ta juhtis seda kuni tagandamiseni 1983. aastal. Tema oli selle institutsiooni ellukutsuja ja hing.

Nurmekunnast ja tema keeleõpetamise meetoditest räägiti juba toona legende. Tema õpilastest kasvas üles terve plejaad tõsiseid idahuvilisi, nagu Haljand Udam, Ly Seppel ja Linnart Mäll.

Pent Nurmekundi juubeli puhul esitles Eesti üliõpilasselts Veljesto Tartus Nurmekunna esimest luuleraamatut «Kõllanõmme».

Veljesto väljaandel ning kultuurkapitali, kultuuriministeeriumi ja Tartu Ülikooli toetusel ilmunud «Kõllanõmme» sisaldab tuntud keeleteadlase ja polügloti Pent Nurmekunna mulgikeelseid luuletusi 1970-80ndatest aastatest. Kogus leidub olustikulist ning loodusluulet.

«Kõllanõmme on ühe Mulgimaa talu nimi. Ega ma seal ise elanud ei ole, küll aga olen seda pidanud kõige meeldivamaks paigaks,» ütles Nurmekund «Postimehele». Seda, et esimene luuleraamat nii hiliseks jäi, põhjendas Nurmekund nõukogude ajal ebasoosingus olekuga.

«Kõllanõmme» toimetaja Tõnu Tenderi sõnul on raamat rariteetne, seda trükiti ainult 100 eksemplari.