Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Nikolai Baturin

Nikolai Baturin on sündinud 5. augustil 1936 Arumetsa külas Suislepa vallas Mulgimaal, eesti ja mulgi kirjanik. Väike luulesaade

Viis aastat teeninud sõjamereväe laevastikus, sõitnud merd. Kuus aastat töötanud Siberi geoloogiaekspeditsioonis. Viisteist aastat olnud elukutseline kütt Siberi taigas.

Kirjutanud luulet, proosat, näidendeid, filmistsenaariume, esseistikat; vaata Baturini teoste loetelu Oma raamatuid on ise illustreerinud; oma näidendeid ise lavastanud. Tõlgitud vene, ukraina, leedu keelde. Eesti kirjanike liidu liige aastast 1973. Saanud romaanipreemiaid, dramaturgiapreemiaid.

Tema kohta on kirjutatud: Selliseid enam ei tehta. Baturin on kusagil siinsamas tänapäevas, aga mõjub ulmelisena. Murdeluulet ei kirjuta Mulgimaal enam keegi sellise kire ja sõnavaraga. Ja romaanikunstis ei ole Eestis kellelgi sellist vanamoelist võimekust ja nii palju stiiliregistreid. 

Baturin on kirjutanud palju luulet mulgi murdes.

Lauri Sommeri artiklist:

Nikolai Baturini olulisem looming hakkas ilmuma kuuekymnendate lõpul. Ta väärtustas vana ja kirjutas ka Siberis töötades Mulgi murdes. «Tuu kiil» oli kallis mälestus ajas ja ruumis kaugest talumaailmast. Aga nagu tema luulet mõjutanud Adamson ja Alliksaar, pani ka tema sellesse hõllandusse mängulusti ja uudistuletisi. Poeesia on hea viis lihvida oma keel sellise piirini, et iga peatykk võiks olla nauding.  

Seda keelelist pagasit on ta oma proosaloomingus laiendanud ja algul natuke omapäi jooksnud kõlasid mõttega tihendanud. Tema raamatute keel on eesti proosas kõige paindlikum, aga päris analoogiata see pole.

Kes võtab kätte Karl Rumori «Krutsifiksi» (1960), leiab teeotsa, kust Baturin on edasi läinud. Esimesed, millega ta eesti proosas eristuma hakkas, olid lood taigast, selle eraklusest, kyttimisest ja asukatest: «Kuningaonni kuningas» (1973), «Laiuvad laaned, kauguvad kõrved»(1981) ja teised.  

Muistse maailma hingus, kylmalade karm ilu, eneseotsingud, kytilik mehelikkus, raskused ja armastus — see suund tipnes «Karu südamega», milles kirjeldatud maailm on kirjanduses ainulaadne. Leidub ju väga põnevaid põhjarahvaste muinasjutte ja Siberist pärit soomeugrilaste romaane, aga «Karu südames» on kogemuste ja ainetundmise kõrval veel mingi stseene rikastav kõrvaltvaataja pilk.

Mulle tundub, et Baturini rännuaastad, geoloogilistel ekspeditsioonidel käimine ja eriti kytina töötamine olid tema enda võetud proovikivi. Kyllap oli seal ka natuke maadeavastajalikku romantikat, aga kindlasti peitus nendes minekutes mingi suurem kysimus. Kas ma jäängi siia nõukogude poolsuletud yhiskonda ja omaenda elu tingituste keskele, sellele tasandile ja nende piiridega, kus olen praegu, või saab minust tundmata ja karmides tingimustes midagi hoopis muud.

Iga loovisik peaks olema julge ka oma elu elades, sest lugemus ja eruditsioon on kogemusteta yksnes tolmunud õhuloss. Kuidas karastus Baturin? Teda vormisid kolm stiihiat, taiga, kõrb ja meri, ning ta on need yles kirjutanud: kõrbet esindab «Kentaur» (2003) ning meri on «Sõnajalg kivis» (2006) ja «Delfiinide tee» (2009).

Inimkondlikud paraboolid

Nikolai Baturini teine muutumine toimus yheksakymnendate aastate keskel. Looduse vaatluselt ja sisekaemuselt pöördub ta tasapisi väljapoole, inimkondlike paraboolide poole. Ilmuvad mastaapsed romaanid, milles tõusevad esile tema maksimalism ja macho’likkus, mis järgmisel lehekyljel võib muutuda huumoriks ja peeneks lyyrikaks või — nagu «Delfiinide tees» — isemoodi, pea peal seisvaks sentimentaalsuseks.

Baturin kasutab rahulikult võtteid, mida kohtab ka praeguses moekirjanduses, aga kirjutab need klišeed kõrgeks. Inimkonna ja yksikisiku egotrippide vaheline lakkamatu hõõrdumine, varandused, massistseenid, karmus, võimu irved ja lõpuni minevad tunded — nendes suurtes plaanides aimub midagi Hollywoodi filmidest.

Tema kangelased on peaaegu titaanid, kes saadavad korda maailma saatust muutvaid asju ja sekkuvad peadpööritavasse action’isse, aga kui kasutada tema enda sõnu, on see action peegelpildis. Seal on võimatult võimalikke motiive ning aukoodeksit ja ranget vaimsust, mida kohtab küll Akira Kurosawa samuraifilmides, aga mitte kunagi Hollywoodis. Muuseas Kurosawa «Dersu Uzala» (1975) on mu lähim paralleel «Karu südame» maailmatunnetusele.