Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Märt Laarman

Märt Laarman (õieti Martin Laarman) 22.02.1896 Õisu mõis - 18.04.1979 Tallinn, oli eesti graafik ja maalikunstnik. 

Õppis Tartu Ülikoolis Lauri Kettuneni ning Johann Voldemar Veski täienduskursustel. Seal sai ta gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja hariduse ning pidas seda ametit peamiselt Tallinna koolides 1945.aastani. Samal ajal ei loobunud ta kunagi kunstist, harides ennast pidevalt mitmesugustel kursustel, näiteks 1916. aastal Eesti Kunstiseltsi joonistuskursusel.

Kõige selle kõrvalt jõudis Märt Laarman aastail 1926-1927 toimetada Eesti Kunsti aastaraamatut, 1928. aastal Eesti Kunstnikkude Rühma programmilist almanahhi «Uue Kunsti Raamat», aastail 1928-1929 noorsooajakirja Taie ning avaldada kunstikriitikat ajalehtedes ja ajakirjades Olion, Looming, Kunst ja Kirjandus.

Märt Laarmani õde oli Linda Viiding.

Kui 1923. aastal Tartus loodud kubismi ning konstruktivismi harrastav ja propageeriv Eesti Kunstnikkude Ryhm tahtis oma näitust 1924. aastal Tallinna tuua, pöördusid nad abipalvega M. Laarmani poole. M. Laarman koos sõprade Henrik Olvi ja Arnold Akbergiga olid kubistlikke katsetusi teinud juba mõni aasta varem – nii sai Rühm endale juurde uued liikmed, kes kujunesid peagi tunduvalt järjekindlaimaiks ning erudeeritumateks kubistideks kui asutajaliikmed. M. Laarmanist sai rühma eestvedaja ning põhiteoreetik, kes oma suurepärase vormitunnetuse, distsipliini ja kompositsiooniga loodud tööde ning haaravate kirjutistega – 1928. ilmus tema koostatud rühma almanahh "Uue kunsti raamat" – andis väga suure panuse kubismi/konstruktivismi arengule Eestis.

Rühma kunstnikud pöörasid uue lehekülje Eesti raamatukujunduses ning sellel alal oli M. Laarman neist üks parimaid. Mitmel aastal toimetas ja kujundas ta ka kunstiajakirja "Taie" ning eesti kunsti aastaraamatut. Pärast 1926. aastat, kui rühmitus teatud mõttes lagunes, jätkas M. Laarman kubistina veel kuni 30-ndate aastate lõpuni.

Tema neil aastail loodud maalid ("Oleviste ja Niguliste" (1926), "Laud" (1928–1929), "Haige" (1930) ja "Õhtu" (1933)) kuuluvad kindlasti tolle aja eesti maalikunsti paremikku.

Märt Laarman tõi ühena esimestest Eestis oma kujundustesse fotokunsti.  1923. aastal loodi Eesti Kunstnikkude Rühm, millega Märt Laarman samal aastal ühines ning oli seal nii juhtiv kunstnik kui ka teoreetik. Rühmituses valitses kubistlik-konstruktivistlik stiil, mis avaldub ka Laarmani 1923. aastal loodud puulõikes "Sadam".

1940. aastail töötas Märt Laarman edukalt nii vabagraafiku kui ka raamatukujundajana. Teda süüdistati sel ajal formalismis ehk eemaldumises tolleaegsest kunstiringkonnast. Tegelikult oli ta tollal üks viljakamaid raamatukunstnikke, kujundades üle 40 teose. Parimaiks näiteiks võib neist pidada 1946. aastal ilmunud Friedebert Tuglase "Elu ja kangastused" ja 1948. aastal ilmunud Lydia Koidula "Valik luulet".

1950. aastail tegeles Märt Laarman Fr. Tuglase teoste kaheksa köite illustreerimisega, kuid suutis selle kõrvalt luua ka palju vabagraafilisi lehti, mida samuti peetakse eesti kunsti paremikku kuuluvaks.

1951. aastal heideti Märt Laarman Kunstnikkude Liidust välja «loomingulise küündimatuse ja passiivse hoiaku pärast ENSV Kunstnike Liidu üritustesse». Liidu liikme staatus taastati siiski viis aastat hiljem.

1960. aastail tegeles Märt Laarman vabagraafika ja raamatukunstiga, kus pildid ja tekst olid linoollõikes. 1960ndate paiku hakkas Märt Laarman tegelema värvilise graafikaga, mille heaks näiteks on 1962. aastal loodud puulõikes "Sõudja".

Kui ta noore kunstnikuna 1920.–1930. aastail eelistas kubismi ning suhteliselt kainet ja ratsionaalset stiili, siis hiljem tõi Märt Laarman eesti raamatukunsti tagasi emotsionaalse mõjujõu ja tundesügavuse. Tõestuseks võib tuua tema loodud Tuglase "Teoste" puulõikeid, kus iga pisemgi detail on hingestatud, muutes need eriti kütkestavateks.

Oma loomingutee algupoolel on Märt Laarman öelnud: "Meil vaadatakse graafikale üldse nagu mingi teise järgu kunstile. Loomulikult see publiku suhtumine puulõikesse ja üldse graafikasse ei soodusta ta erilist õitselepuhkemist." Sel ajal oli ta üks väheseid Eesti graafikuid ning võiks olla üks kunstnikke, tänu kellele tekkis ja arenes Eesti paljundusgraafika.

1950–70 aastail lõi ta ekspressiivses sümbolistlikus laadis akvarelle ja vabagraafikat.