Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm on sündinud 13.12.1965,  pärit Karksi-Nuiast. Videokunstnik, graafik.

1995 Magistrikaar Eesti Kunstiakadeemiast. Kümned isikunäitused ja grupinäitused Eestis ja välismaal. Avaldanud raamatuid.

Marko Mäetamme koduleht ja blogi

Marko Mäetamme võib pidada üheks aktiivsemaks ja produktiivsemaks kaasaegseks kunstnikuks kohalikul kunstiareenil. Tema loomingulise tegevuse juurde kuuluvad arvukad välisnäitused, sealhulgas osalemine Veneetsia biennaali Eesti paviljoni 2003. ja 2007. aasta näitustel.

Marko Mäetamme võib pidada üheks aktiivsemaks ja produktiivsemaks kaasaegseks kunstnikuks kohalikul kunstiareenil. Tema loomingulise tegevuse juurde kuuluvad arvukad välisnäitused, sealhulgas osalemine Veneetsia biennaali Eesti paviljoni 2003. ja 2007. aasta näitustel.

Mäetamme looming on küllastunud mitmetest stiilidest ja ideoloogiatest, mis oma vormi ja sisu kombineerides jõuavad üsna omapärase lahenduseni. Popi sugemetega kontseptualism ristub eksistentsialistliku filosoofiaga ning olemise ängistav absurdsus muutub läbi  kunstniku koomikat hindava vaatenurga  musta huumorit sisaldavateks graafilisteks lehtedeks, maalideks, joonistusteks, skulptuurideks, installatsioonideks, videoteks või hoopis tarbekunstiks.

On raske leida teemat, millel Mäetamm poleks peatunud: teemade ring ulatub väikese inimese ülitavalisetest ja isegi igavatest igapäevaelu käsitlevatest sissevaadetest laiemahaardeliste nähtusteni nagu seda on religioon või perevägivald. Nagu ikka, lahkab ta seda koos tubli annuse irooniaga.  Mäetamme loomingust kumab läbi ka teatav performatiivne aspekt – kunstnik ja tema keha kui maailmatajumise keskjaam saab jutustuse peategelaseks laiendades nii oma isiklikke tundmusi suuremale väljale. Teades, et tema arusaam maailmast on juba niigi subjektiivne, segab ta oma sisekaemusi grotestkselt fiktsioonidega. Kui spekuleerida huumori olemuse üle, siis võib tõdeda, et liialdus kui kerge nihe tavapärasest reaalsusest, mida Henri Bergson defineeris mehaanilise jäikusena seal, kus tahaks leida tähelepanelikku paindlikkust ja elavat nõtkust (1) ongi üks põhiline nalja loomise mehhanism. Ebatavaline või absurdne reageering selle vastu, mida üldsus ootab, tekitab humoorika situatsiooni. Mäetamme puhul töötab groteski kõrval ka ebatavaline, isegi teeseldud siirus. Näiteks lood sellest, kuidas lapsed röövivad kogu tema aja ja energia ajades ta hulluks ning viies mõrvadeni, mõjuvad nii võimatult suure nihkena reaalsusest ja moraalist, et need ei saaks olla parimagi tahtmise juures traagilised. Siit tulebki välja huumori funktsioon pakkuda leevendust igapäevastest draamadest tulenevatele negatiivsetele emotsioonidele ning matta need naeru alla (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus).

Enamus kirjutajaid seostavad Mäetamme popi või neopopiga. Mäetamm ise on öelnud, et ühesakümnendate alguses ERKI-sse õppima asudes ei jaganud ta kunstist mitte midagi ning võttis süüdimatult üle kõik, mis teda ümbritsevas kunstis sümpatiseeris. Seetõttu võib tema varastest töödest näha sarnasusi Gauguin´i või Toulouse-Lautrec´i käekirjadega. Popkunsti juurde sattus ta enda sõnul poolkogemata