Tere tulemast Mulgimaale!

Parem ütessa kõrda mõõta, ku ütessa kõrda tetä!
Tahad latva ronide, akka tüvest pääle!

Juured. Inimesed

Juhan Kunder

Juhan Kunder oli oma aja mainekamaid pedagooge, folklorist, kirjandusloolane, lastekirjanik ja ühiskonnategelane Juhan (Johann) 

Kunder sündis Mulgimaal Holstre vallas taluperemehe pojana 26.12.1852. Lõpetas 1875 Tartu I (saksa) õpetajate seminari. Töötas õpetajana Tartus ja Rakveres, 1886 läks edasi õppima Kaasanisse, seejärel Peterburi. Haigestus seal tüüfusesse ja suri 24.04.1888. Maeti Rakverre. Kunderi Selts

Kunderi kujunemist mõjutasid Mihkel Veske ning õpetajate seminaris tekkinud huvi ilukirjanduse ja loodusteaduste vastu. Kunder võitles Eesti Aleksandrikooli asutamise eest, temast loodeti sellele koolile juhatajat. Oli 1882–1888 Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) asepresident, 1885–1886 toimetas kirjanduslikku nädalalehte Meelejahutaja. 

Hariduse sisukamaks muutmise nimel koostas Kunder looduslooõpikud „Looduse õpetus” I–III (1877–85) ja „Weikene Looduse õpetus” (1879) ning avaldas menuka „Maakera elu ja olu” (1878), samuti esitas populaarteaduslikke ettekandeid EKmS-s ning artikleid perioodikas. Kunder arendas oluliselt eestikeelset loodusteaduste terminoloogiat. 

Kunder oli oma aja silmapaistvamaid kirjanduskriitikuid. Tema tuntuimad kriitilised kirjutised on ilmselt M. J. Eiseni koostatud antoloogia „Eesti luuletused” (1881) ning Kreutzwaldi pooleli jäänud ja postuumselt avaldatud poeemi „Lembitu” (1885) arvustused. Kunderi kriitika sisaldas enamasti nagunii ka konstruktiivseid ettepanekuid, „Lembitut” aga püüdis ta koguni ümber kirjutada (tema värssnäidend „Lembit” on osaliselt ilmunud Valguse kalendris 1891). 

Oma luulekogudes kordas Kunder rahvusliku ärkamisaja tähtsamate luuletajate teemasid: isamaa, loodus, tunded jm. Luulekogud „Õie-kuu ja külm elu maanteel” (1873), „Kümme laulu” (1876) ja postuumne „Algupäralised luuletused” (1890) jäävad paraku oma eeskujudele alla. Ehkki Kunder väärtustas kõrgelt eesti regivärssi, viljeles ta ise enamasti lõppriimilist luulet. Ajastu maitse kohaselt on Kunderi luuletused enamasti paleuslikud ja kaunikõlalised. Luuletustest on senini rahvaliku lauluna tuntud „Munamäel” (K. A. Hermanni viis). Käsikirja on jäänud Kunderi varasemad, sh anakreontilised luuletused, mis võiks Kunderi ja tema ajajärgu lüürika kuvandit mitmekesistada.

Lydia Koidula järel sai Kunderist silmapaistvaim draamakirjanik. Kirjaniku esimestes näidendites „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus” (1881) ja „Muru Miku meelehaigus” (1882) on Koidula romantiliste jantide eeskuju selgelt aimatav. Eesti näitekirjanduse õnnestunumaid teoseid on aga Kunderi siiani populaarne külakomöödia „Kroonu onu” (1885).